Kas narkokuriteo toimepanemine peab alati lõppema trellidega? Seda küsimust meil aastaraamatus lahendada ei õnnestu. Küll aga mahub siia artiklisse pilguheit karistamise eesmärkidele narkokuritegude valdkonnas.
Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemise kriminaliseerimisega kaitstav õigushüve on rahvatervis. Ebaseaduslike mõnuainete levitamisel ja tarvitamisel on ühiskonnale tuntav ning aastatepikkune mõju. Nii soodustab narkokuritegevus teiste kuritegude esinemist ja võimendab läbi sõltuvushäirete tekitamise terviseprobleeme.
Rahvatervise kaitsmise eesmärgil on esimese astme kuriteoks tunnistatud suures koguses narkootikumide käitlemine, olenemata sellest, kas eesmärk oli üksnes enese või ka teiste tervise kahjustamine. Küll aga on sellise eristamise võimalus ja ehk isegi kohustus riiklikul süüdistajal.
Õiguskaitseasutuste vaatevälja satuvad sagedamini süüteod, mille taga on mõtlematus, elulised raskused, puudulikud sotsiaalsed oskused, sõltuvus või muud taolised olustikulised aspektid. Harvemini näeme kuritegusid, mis on toime pandud külmalt ja kaalutletult. Ehkki riigil on kohustus õigusrikkumisele vastata olenemata süüteoni viinud motiivist, on lahenduskäike üldjuhul rohkem kui üks.
Kui küsiksime kõigilt Eestis elavatelt inimestelt, mis on kriminaalkaristuse eesmärk, saaksime kahtlemata laia valiku erinevaid vastuseid. Usun, et isegi prokuratuuris sellise küsitluse läbiviimisel ei oleks võimalik jõuda ühe kindla vastuseni. Küllap saame aga nõustuda, et vähemalt mingi osa eesmärgist on uute kuritegude ennetamine. Absoluutset karistusteooriat, mille kandev idee on kurjategijale kättemaksmine, 21. sajandi õiguses ei esine. Pigem peab menetlus tagama nii toimepanija edaspidise õiguskuulekuse kui ka heidutama teisi ühiskonnaliikmeid seaduste rikkumisest.
Riigikogu otsuse „Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030“ kohaselt on riigi erilise tähelepanu all korduvkuritegevuse ennetamine. Selle saavutamiseks on muu hulgas toodud esile karistuse eesmärkide teadvustamine ja kogukondlike karistuste laialdasem rakendamine.
Karistusõigussüsteemis rakendatakse rikkumistele reageerimisel kolme ultima ratio põhimõtet. Karistusõiguse rakendamine peab olema viimane abinõu, mida rakendatakse juhul, kui muud sotsiaalse kontrolli vormid pole piisavad. Järgmise sammuna hinnatakse kõiki asjaolusid arvesse võttes, kas õigusvastase teo toime pannud isikut oleks võimalik õiguskuulekale teele suunata mittekaristuslike vahenditega. Alles siis, kui teised vahendid ei ole piisavad, otsustatakse viimse abinõuna kohtu alla andmise ja karistamise kasuks. Kolmandana on vangistus karistuste seast viimane valik, mis määratakse üksnes juhul, kui muud karistusvormid ei ole piisavad.
Pigem peab menetlus tagama nii toimepanija edaspidise õiguskuulekuse kui ka heidutama teisi ühiskonnaliikmeid seaduste rikkumisest.
Ehkki esimene neist astetest on seadusandja pärusmaa, on prokuröril oluline roll hinnata, kas teole reageerimiseks ja toimepanija õiguskuulekusele teele suunamiseks on vajalik tema karistamine või piisab mõjutusvahendist.
Praktikas nähtub, et karmim karistus ei tähenda tingimata tõhusamat heidutust. Näiteks, kui kõikidest 2022. aastal vanglast vabanenud inimestest on kahe aasta retsidiivsusmäär süüdimõistva kohtuotsuse alusel 27%, siis neist vanglakaristuse lõpuni kandnute seast pani kahe aasta jooksul uue kuriteo toime 39%, kuid tingimisi enne tähtaega vabastatutest 15%. Madalaim korduvkuritegevuse määr (5%) on aga nende seas, kelle suhtes lõpetati kriminaalmenetlus oportuniteediga ehk otstarbekuse kaalutlustel.
Ühelt poolt võib väita, et oportuniteeti kohaldataksegi kergemate kuritegude ja n-ö vähemohtlike toimepanijate puhul. Teisalt võib see vähemalt mõnel juhul tõstatada küsimuse vanglakaristuse tõhususest, kui kuriteo toimepanemine ei olnud kaalutletud valik. Siinkohal võib isegi väita, et inimene, kellele on antud oportuniteedi korras uus võimalus, on motiveeritum naasema õiguskuulekale elujärjele võrreldes inimesega, kes on vangistusega mõneti juba harjunud.
Võtmetähtsusega on võimalikult varajane sobivaima meetme rakendamine. Sel juhul saavutatakse tõhusaim ja pikaajalisema mõjuga lahendus. Seda eriti juhul, kui tegemist on esmakordse rikkumisega, mis on ennekõike kantud mõtlematusest või väljakujunenud sõltuvushäirest. Sellistel juhtudel on prokuratuuri tööriistakastis võimalus rakendada kriminaalmenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel.
Hirm vanglatrellide ees võib olla mõjusam, kui päriselt vanglatrellide taha sattumine.
Täpsemalt tekkis see võimalus kuus ja pool aastat tagasi. Kuni 01.07.2019 oli oportuniteedi kohaldamine (täisealise toimepanija puhul) võimalik eranditult teise astme kuritegude puhul. Siis jõustus säte: KrMS § 203 lg 1-1, mille kohaselt võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda, et kohus lõpetaks kriminaalmenetluse isiku ravile suunamise või häire muul viisil kontrolli all hoidmise tingimusel, kui toimepanija on toime pannud karistusseadustiku 12. peatüki 1. jaos sätestatud kuriteo ning teda on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest sõltuvushäire ravimise või kontrolli all hoidmisega. Nii kõnetas seadusandja tõsiasja, et rahvatervisevastased kuriteod on tihti kantud sõltuvushäiretest.
Muudatuseelnõu menetlemise ajal oli Eesti vanglates kinnipeetutest ca 20% toime pannud rahvatervisevastase narkokuriteo ja peaaegu kõik neist kandsid karistust KarS § 184 järgi kvalifitseeritava kuriteo ehk suures koguses narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise eest. Neist ligi 70% olid narkootiliste ainete tarvitamise sõltuvuse diagnoosiga. Märkimisväärne on ka narkosõltlaste kahe aasta retsidiivsusmäär 74%, mis viitab kriminaalse käitumise tähelepanuta jäänud algpõhjusele ehk ravimata sõltuvushäirele, mille tõttu jätkab sõltlane vanglast vabanedes kuritegevusega. Ka 2022. aastal oli KarS § 184 järgi süüdimõistetud isikute hulk vanglates 23,2%.
Mis on muudatuse mõju olnud? Prokuratuur on taotlenud kohtult kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 203 lg 1-1 alusel 2020. aastal üheksa, 2021. aastal 11, 2022. aastal 21, 2023. aastal 36, 2024. aastal 56 ja 2025. aastal 47 isiku suhtes. Neist on (eelduslikult kohustuste rikkumise tõttu) taotletud menetluse uuendamist 2022. aastal ühe, 2023. aastal ühe, 2024. aastal kuue ja 2025. aastal kuue isiku suhtes. Ehkki valim on võrdlemisi väike, nähtub selgelt, et korduvkuritegevuse määr KrMS § 203 lg 1-1 kohaldamisel on võrdlemisi madal.
Kõige laiema valiku erinevaid mõjutusvahendeid annab just oportuniteet, mille kohaldamise puhul võib prokuratuur rakendada ka loovamaid lahendusi. Esmajoones on narkosüütegude puhul oluline tuvastada, kas inimese motiiv narkootikume käidelda oli kantud enda sõltuvushäirest või huvist rahvatervise arvelt rikastuda.
Samas selle aasta algul saatis Justiits- ja Digiministeerium kooskõlastusringile karistusseadustiku muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsuse narkootikumide käitlemisega seotud kuriteokoosseisude diferentseerimiseks. Probleemi kirjeldusest ja seadusemuudatuse eesmärkidest hakkab silma tuttav arutluskäik.
Sarnaselt 2018. aastale, juhitakse tähelepanu nii registreeritud narkokuritegude kui ka sõltuvushäirega kinnipeetavate suurele hulgale. Järelikult ei ole seadusandlikul tasandil ammendunud küsimus sellest, kas narkokuritegude toimepanijate mõjutamiseks loodud tööriistakast vajab ehk täiendust?
Kahtlemata jälgivad kõik narkokuritegude menetlejad huviga, kas ja millised muudatused lõpuks teoks saavad. Seda enam on kohane heita pilk olemasolevatele vahenditele ja nende mõjususele. Teatavasti peab õigusrikkumisele reageerimisel olema toimepanija karistamine viimane abinõu, mida rakendatakse alles siis, kui muudest mõjutusvahenditest jääb väheks.
Seejuures kõige laiema valiku erinevaid mõjutusvahendeid annab just oportuniteet, mille kohaldamise puhul võib prokuratuur rakendada ka loovamaid lahendusi. Esmajoones on narkosüütegude puhul oluline tuvastada, kas inimese motiiv narkootikume käidelda oli kantud enda sõltuvushäirest või huvist rahvatervise arvelt rikastuda.
Narkokuritegude puhul oportuniteedi kohaldamisel on prokuratuuril hea koostöö sotsiaalprogrammiga SÜTIK, mis pakub muu hulgas tuge ka tööõigusalase, psühholoogilise ning ravi- ja rehabilitatsioonialase nõustamisega. Nii tagab sotsiaalprogramm SÜTIK sõltuvusprobleemile piisavalt personaalse ja paindliku lähenemisviisi igale osalejale määratava tugiisiku abil. Programmi kestus on vähemalt üks aasta, ent vajaduse korral jätkub pikemalt.
Nii võib toimepanijale sellise kohustuse määramine olla kasulikum, kuivõrd programmi tugi ei lõppe kindla tähtajaga erinevalt näiteks kriminaalhooldusest. Lisaks on kohane määrata narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tarvitamise, omamise ja valdamise keeld, v.a arsti ettekirjutusel, menetluskulude hüvitamine, ravivajaduse hindamise läbimine ning vajaduse korral ravil osalemine.
Väga oluline on mõista, et oportuniteedi kohaldamisel peab kahtlustatav nõustuma talle määratavate kohustustega. Sunniviisiliselt kohustusi määrata ei saa ning sel poleks ka mõtet. Ehkki välised tegurid saavad inimest sõltuvusest vabanemise teekonnal toetada, kuid üksnes neid, kellel endal on selleks motivatsioon. Samuti näitab statistika, et oportuniteediga kaasnevaid kohustusi võetakse üldjuhul väga tõsiselt ja kohustuste täitmisega kaasnev mõju on pikaajaline.
Kokkuvõttes võib öelda, et hirm vanglatrellide ees võib olla mõjusam, kui päriselt vanglatrellide taha sattumine. Seda võib väita toetudes nii Eesti kui ka rahvusvahelisele praktikale, mille kohaselt pikk vanglakaristus normaliseerib kuritegelikku käitumist ja tõstab korduvkuritegevuse riske. Seega, kui kahtlustatava süü pole suur, siis on mõistlikum teda suunata õiguskuulekale teele mitte-karistuslike mõjutusvahenditega kuivõrd lasta tal „harjuda“ vanglatrellidega ja võtta omaks kuritegelik elustiil.
Doris Abe on Põhja ringkonnaprokuratuuri abiprokurör, kes on oma igapäevases töös keskendunud narkokuritegude menetlemisele. Doris alustas prokuratuuris tööd 2022. aastal, kui astus Põhja ringkonnaprokuratuuris ametisse konsultandina, toetades lähisuhtevägivalla-, seksuaal- ja alaealiste poolt toime pandud kuritegude menetluste juhtimist.