Ei tohi prokuröri üksi jätta ega arvata, et me oleme raudkõvad
Olulisi kriminaalasju ammendavalt ühekaupa nimetada on raske. Märkides vaid paari juhtumit, teen liiga teistele. Ajakirjanduses on palju tähelepanu saanud nn Tartu abilinnapeade kriminaalasjad, millest üks on praegu lõppenud õigeksmõistmisega, teised alles kohtumenetluses pooleli, aga samuti ka 2019. aastal toimunud jõhkrad mõrvalood – üks Viljandimaal ja teine Tartumaal –, mis samuti on alles kohtus pooleli. 2019. aasta algul Tallinna ühes pitsabaaris toimunud suurt tähelepanu pälvinud kinnipidamised päädisid sügisel muuhulgas organiseeritud kuritegevuse süüdistuses süüdimõistva kohtuotsusega.
Prokurörid on harjunud oma töös kõvasti pingutama ega heitu raskustest, olgu nendeks siis uurimisressursi puudus või pinev õhkkond kohtusaalis. Kuid täiesti omaette väljakutse on tulla toime suure avalikkuse tähelepanu all olevate juhtumitega, mille vastu mitte lihtsalt ei tunta huvi, vaid milles prokuratuuri meedia kaudu survestatakse kuni prokuröri vastu suunatud isiklike rünnakuteni välja. Selline menetlus nõuab juba täiendavat ressurssi ja vajab nii selle kohtuasja prokurörilt kui kogu asutuselt tavapärasest erinevat häälestatust ja valmisolekut. Neis asjus ei tohi prokuröri üksi jätta ega arvata, et me oleme raudkõvad, küll saab hakkama.
Peame oma inimesi toetama ja tegutsema ühise meeskonnana. See ei tähenda samas, et me ei peaks olema kriitilised tehtud vigade suhtes. Just suure meediahuviga kriminaalasjad esitavad prokuratuurile täiesti uusi väljakutseid. Teine ettenägematult töömahukas asi on nn paralleelmenetluste teke suuremates, majandus- ja korruptsiooni- ning jälitusega seotud asjades, kus paralleelmenetlused matavad põhimenetluse enda alla ning õiglase ja õige kohtulahendi saavutamine tulevikus on enam kui kahtluse all.Keskmise majanduskuriteo uurimisega tekib kastide viisi materjali, mille prokurör läbi töötab, süüdistusaktiks vormistab ja kohtusse saadab. Sellest mülkast pole ilma seadusandja abita võimalik välja tulla.
Kas meie tööl on mõju? Endal on seda mõju üpris raske hinnata. Tahaks loota, et kriminaalmenetluse kaudu saame ikkagi inimesi aidata, leevendada kannatanute muret ja ebakindlaid õigele teele juhtida. Aga kas inimlikku kurjust on tegelikult võimalik välja juurida? Christian Kelch kirjutas oma kroonikas 16. sajandil elanud eestlaste kohta muuhulgas nõnda: „Mehed on oma naiste vastu väga karmid ja vist harva leidub nende seas abielunaist, kes võiks kiidelda sellega, et ta pole saanud oma mehe käest peksa. Nad on väga viljakad ja sigitavad teineteisega palju lapsi, et nad aga on ise halvasti kasvatatud, siis kasvatavad nad omakorda noidsinaseid mitte just parimal moel, mistõttu ka väheseid vanemaid nende lapsed kohaselt austavad, kui nad suureks on saanud.“*
Iga naine tänapäeval küll kodus peksa ei saa, aga ometi kasvas lähisuhtevägivalla kohtuasjade arv Lõuna-Eestis võrreldes eelneva aastaga. Usume, et see suurenemine oli põhjustatud sellest, et kannatanud usaldavad rohkem politsei poole pöörduda. Aga kas tänapäevane kroonika oleks nii erinev Kelchi omast? Eakate vastu suunatud perevägivald on ilmselt edaspidi täiesti omaette väljakutse lähisuhtevägivallaga tegelemisel.
Loodame, et avalikku tähelepanu pälvivad korruptsiooniasjad harivad neid, kes avaliku raha kasutamise ja muidu avalikkust puudutavaid otsustusi vastu võtavad, ning nad mõtlevad rohkem selle üle, kelle huvides ja miks nad otsustusi teevad ning kas nad ikka on oma otsustusi tehes erapooletud.
Samuti loodame, et autoroolist tabatud joobes juhi suunamine vastava mõjutusvahendiga alkoholist loobuma mõjutab nii seda juhti, kui muudab ka tulevikus kogu liiklust turvalisemaks. Kuid tuleb leppida sellega, et Lõuna-Eesti viimaste aastate nn roolijoodikutele kohtlemise tava ei too tulemust üleöö, vaid alles aastate pärast.
Jätkuv väljakutse on majandusasjade tõhus menetlemine – et menetlus ei sureks iseenese reeglite kätte, et saame tarvitada spetsialistide abi siis, kui seda vaja läheb, ning jõuame otsusele, olgu see siis nii- või naasugune, mõistliku ajaga. Teistsuguseid väljakutseid esitavad juhtumid, kus õigusvastase teo on pannud toime psüühiliste häiretega inimesed. Siin ei suuda kriminaalmenetlus üksi midagi. Õiguskaitsesüsteem ning meditsiini- ja sotsiaalvaldkond peavad hakkama koos tegutsema, see võimekus tuleb tekitada. Tegemata jätmise tagajärjed võivad olla traagilised.
Lõpetuseks tuletan meelde muistseid loitsusõnu, mida tarvitati kohtuasjade ajamisel:
Valgus jäägu valguseks, õigus õiguseks,
kõverus vajugu maa alla! (Tartu-Maarja khk)**
*Kelchi kroonika tsitaat on pärit Ants Heina kokkuseatud raamatust „Vanaaja pulm“, 2018
**Mare Kõiva „Eesti loitsud“, 2011
Kretel Tamm on Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör aastast 2008 ja juhib praegu II osakonda, mis tegeleb Tartumaal ja Jõgevamaal toime pandud kogukonnakuritegude menetlemisega. 2019. aastal täitis ta juhtivprokuröri ülesandeid. Enne vanemprokuröriks saamist oli kaks aastat narkokuritegude valdkonna eriasjade prokurör. Prokuratuuris alustas tööd 1998. aastal.