Lavly Perling: me saime hakkama!
Oli neljapäev, 26. aprill 2007. See oli esimeste soojade ilmadega töönädala lõpp. Lauluväljaku skate-pargis olid lapsed ruladega väljas, päike paistis ja õhtu oleks tundunud rahulik, kui poleks jälginud uudiseid.
Pikemat aega oli ühiskonnas arutatud pronkssõduri teisaldamise üle. Ometi tundus see vähemalt Põhja prokuratuuri tööülesannetest kaugel olev teema. Uudised aga hakkasid õhtu hakul kõnelema inimeste kogunemisest, agressiivsuse ja verbaalse vägivalla ilmingutest Tallinna kesklinnas. Politsei, kes oli harjunud hindama riske ja reageerima kiiresti, oli hilisõhtul selgelt valmis rohkemaks kui prokuratuur. Prokurörid alles harjusid oma uue rolliga kriminaalmenetluste juhtidena. Ometi võib juba etteruttavalt öelda, et müts maha kõikide neil öödel tööl olnud prokuröride ees, kes sisenesid tööalasesse tundmatusse, olid valmis parimal viisil toetama politseid ja seisma koos nendega turvalise Eesti eest ka keerulises kolukorras.
Esmalt ülevaade öösel Tallinna kesklinnas toimunust ja siis erakorraline palve, et kohtud tuleksid kohtumajast välja õigust mõistma.
Ööseks oli selge, et meil on hoomamatu hulk vägivallakuritegusid ja prokuratuur ei saa jääda kõrvale. Politseijuhtide telefonikõnesid meenutades tuleb meelde see, kuidas kinnipeetavate hulk üha suurenes ja küsimusele, mida teeme, vastasime ülima järjekindlusega: teeme kõik seaduslikult, aga paindlikult. Öösel oli selge, et ühest prokurörist politseile nõuandjana on vähe. Tegemist oli ülimalt keerulise olukorraga, kui kaua see kestab, oli aga esialgu raske prognoosida. Oli arusaadav, et üks inimene ei jõua just kaua üleval olla, meid on vaja rohkem, et staabis oleksid inimesed vahetatavad ja samas oleks hommikuks valmis menetlusdokumentide projektid selle suure hulga inimeste jaoks, et meil oleks plaan. Minu arvates on see riigi uhkuse küsimus – ükskõik kui keerulises olukorras jääda truuks õigusriigi põhimõtetele ja samas teha seda nii, et õigusriik ei tähendaks politseile bürokraatiat ja takistusi, vaid õiguslikult pädevaid, kuid nutikaid ja paindlikke lahendusi. Nii mäletavadki ilmselt Leelet ja Triin telefonikõnet palvega minna politseisse. Ise aga hakkasin valmistama ette dokumendivorme, sest selge oli, et igaühele pikkadeks ja detailseteks kahtlustusteks aega ei ole, aga seaduse nõuded peavad saama täidetud. Varahommikuks oli näha, et meil on üle tuhande kinnipeetava, osad neist tuleks vahistada, kuid politsei konvoiks ressurssi pole. Nii sai tehtud Harju Maakohtu esinaisele varahommikune kõne. Kõne sisu koosnes kahest osast – esmalt ülevaade öösel Tallinna kesklinnas toimunust ja siis erakorraline palve, et kohtud tuleksid kohtumajast välja õigust mõistma. Kummardus toonasele kohtuesimehele, kes tuli vastu ja nõustus selle ettepanekuga.
Hommikul kogunesid kõik Põhja prokuratuuri prokurörid saalis ja palve neile oli lihtne – on vaja minna Rahumäe teele politseimajja, kuhu lähevad ka kohtunikud, vahistama inimesi ja viima läbi teisi vajalikke menetlustoiminguid. Soovijate hulk oli suurem kui kohene „matemaatiline vajadus“. Üks kolleeg mäletab siiani, et lause, matemaatiliselt on iga vahistatava jaoks aega umbes 15 minutit, kõlas rohkem kui korra. Küllap oli see siis üks paljudest enesekaitsereaktsiooni lausetest ses olukorras, kus toimus tasakaalupunkti otsimine kiiruse, paindlikkuse ja kvaliteedi vahel. Vajadus tulevikuvaates oli endiselt üks suur küsimärk. Prokurörid, kes läksid, ei teadnud, millal nende tööpäev lõppeb, kuid selge oli ka see, et vigasid üleväsimuse ja pinge tõttu ei tohi me lubada, seega jäi majja reserv neist, kes olid valmis minema, kuid siis, kui esimesed minejad vajavad väljavahetamist.
Küllap on veel praegugi kuskil raamatupidamises pitsaarve märkega, „politseinikele“, mis tuletab meelde selle raske aja ühtehoidmise- ja meeskonnatunnet.
Küllap tänased Põhja juhtivad prokurörid mäletavad kaost Rahumäe teel. Polnud ju kunagi politseil olnud vaja teha kohtunikele ruumi ja kohtunikel polnud vaja tegeleda õigusemõistmisega väljapool kohtumaja. Ajutised ruumid olid lihtsad ja mugavusteta, aga neis oli tagatud kohtunikele eraldatus ja võimalus sõltumatult otsustada.
Pinge vastutuse tajumisest, selgusetus olukorra ajalise perspektiivi osas ning kiirete otsuste vajadus täiesti uute lahenduste kaudu olid need, mis neid päevi iseloomustasid.
Kõne politseilt, mida teha autoga, mille kohta oli politsei teave, et seal võivad olla „Molotovi kokteilid“, tähendas vajadust otsustada sekundite jooksul. Auto oli Kadriorus, teel linna poole. Õigus peab kehtima, seega tähendas info hindamine proportsionaalsuse välkanalüüsi, kus ühel pool on kinnipeetavate põhiõigused ja teisel pool risk kümnete inimeste elule ja tervisele. Ja siis veel need kolm, omavahel esialgu täiesti haakumatuna tundunud infokuhja – suur hulk video- ja fotomaterjali kuritegudest, hunnik asitõendeid, mis kinnipeetavatelt ära võetud, ja sajad kahtlustatavad. Need tuli nüüd süüdistuste ja kohtumenetluste jaoks süsteemi seada. Õppisime palju keerulises olukorras tõendite kogumise, süstematiseerimise ja organisatsiooni valmisoleku kohta. Loodetavasti ei pea me kunagi enam seda kõike korraga proovile panema, kuid olen ka kindel selles, et praegu on nii prokurörkond kui ka kogu asutus valmis kriisideks rohkem kui kunagi varem. Selle kõige kõrval tundus omamoodi isegi armas situatsioon, kus prokurörid tulid kolmandal päeval ja palusid luba prokuratuuri raha eest osta kohtumajas konvoid teinud politseinikele pitsat, sest nad olid ilmselt politsei toiduringist kogemata välja jäänud. Küllap on veel praegugi kuskil raamatupidamises pitsaarve märkega, „politseinikele“, mis tuletab meelde selle raske aja ühtehoidmise- ja meeskonnatunnet.
Tulemus – umbes kolmkümmend menetlust, sajad kahtlustatavad, poolsada vahistatut ja lõpuks alla kahesaja süüdimõistetu – pani prokuröre endalt küsima, kas saime hakkama. Praegu, olles üksjagu kuulnud analüüse teistest riikidest sarnastest olukordadest, tuleb tõdeda, et meie proportsioonid oli täitsa Euroopa keskmised, seega võime öelda, et saime hakkama – panustasime seaduse allahindluseta kehtimisse, aga tehes seda tavapärasest paindlikumal, kiiremal ja vahest ka ootamatumal moel.
Artiklitekogumikus „Teekond tänaseni“ on kirja pandud prokuröride isiklikud mõtted, mälestused ja meenutused mõnevõrra juhuslikult valitud kriminaalasjadest alates aastast 1993 kuni 2019.