Marek Vahing: See on justkui nõela heinakuhjast otsimine, aga keerulisem.
On august 2017. Laman oma Riigiprokuratuuri kabineti tumepunase vaibaga kaetud põrandal. Mu kabinet on üpris suur ja ma arvan, et üks ilusamaid selles vanas majas. Selles on üks riidekapp, dokumendikapp, nõupidamislaud, töölaud ja loomulikult raudkapp, kus hoida riigisaladust. Minu töölaua, dokumendikapi ja nõupidamislaua vahele jääb ristkülikukujuline ruum, täpselt paras selleks, et saan sinna pikali visata, selga sirutada ja lage vaadata. Nii ma keskendun. Teine variant keskendumiseks ja mõtete kogumiseks on mul veel: sellel tumepunasel vaibal on muster. Mustris on tikutopsisuurused valged rombid, paigutatud just sellise vahemaaga, et kui ma astun kahele rombile korraga, katab mu jalg need mõlemad. Ja keskendumiseks ei ole vaja teha muud, kui püüda käia mööda kabinetti niiviisi ringi, et astuda üksnes rombidele. Olen seda nii palju teinud, et vahel mõtlen, kas ka mingi rada sellest käimisest sisse on kulunud.
Laman ja mõtlen. Olen just püstitanud endale võimatu ülesande. Kui päris aus olla, siis ega ma seda ikka üksi endale püstitanud. Umbes nädal varem oli peaprokurör soovinud, et ma ühte teemasse selgust tooksin. Danske Eestis olla pestud rekordiline summa raha. Pöörane lugu, midagi sellist polevat varem juhtunud. Ja nüüd siis pean mina sellesse selgust tooma. Vaatasin oma kabineti valget ümarate nurkadega lage ja püüdsin leida sealt mingit tuge. Aga ei midagi. Mida sa loodad? Mis tuge sealt üleni valgest laest saada? Ja mis selgust? Mina? Mitmed on proovinud. Tulemusteta. See on justkui nõela otsimine heinakuhjast, aga keerulisem. Sest ka heinakuhjasid on terve heinamaa täis ja enne nõela otsimist tuleb leida õige heinakuhi. Kust alustada?
Tead? Aga tõenda ära.
Olen alati arvanud, et kõik läheb nii, nagu minema peab. Kõik, mis tulema peab, see tuleb. Niisamuti läks ka seekord. Ma sain telefonikõne. Kust ja kellelt, seda ma kahjuks öelda ei saa. Nii see elu meil on, peab hoidma saladusi. Ma arvangi, et üks raskemaid asju meie ameti juures on see paljude saladuste koorem, mida tuleb kanda. Iga päev sisestatakse sinusse tohutute ühikute kaupa infot, mida sa pead endas kandma, teadmata, kus, millal ja milleks sa saad seda kasutada või pead kasutama. Või kas üldse. Sest enamasti ei saagi seda kuskil kasutada. Sa lihtsalt tead asju, aga teha pole selle teadmisega midagi. Sa ei saa selle teadmisega kedagi aidata. Oma ametis. Ei riiki, ei selle inimesi. Ja see on paganama raske. Tead? Aga tõenda ära, öeldakse sulle.
Kõne sisu oli lühike – mind tahetakse näha. Läksin kohale. Ühte kabinetti. Kõrgel korrusel, hea vaatega. Istusin laua taha ja minu ette lükati A4 formaadis paber, millel lühike tekst ja kolm nime. See, mis seal paberil kirjas oli, oli tegelikult minu jaoks Danske asja võti. Lahendus, kuidas leida õige heinakuhi ja kuidas sealt seejärel nõela otsida. Olen inimesele, kes mulle selle paberi üle oma töökabineti nõupidamislaua ette lükkas, ka hiljem öelnud, et kas sa ise ka aru saad, mis sellest paberist sai. Mis sellest asjast praeguseks saanud on?
Mulle libistati see paber üle laua kindla eesmärgiga, nii on mulle öeldud. See paber oligi mõeldud just mulle ja ootas just mind. Kellelegi teisele seda anda polnud, ja need pole minu sõnad. Olin õigel ajal õiges kohas ja minusse usuti.
Edasi läks asi juba kiiresti. Sellest paberist sündis idee, sündis visioon. See oli mõneti pääsetee, sest varem olime olnud justkui tupikus. Varasemad taolised rahapesuasjad jooksid liiva, me ei suutnud tõendada eelkuritegu ja see võttis tugevasti maha indu rahapesuasjadega tegeleda. Aga mul oli lahendus. Me teeme seekord asja teistmoodi. Ja nii läkski. Ma sain endale hea meeskonna ja ülejäänu on juba ajalugu, nagu tavatsetakse öelda.
Asi pole loomulikult veel kaugeltki lõppenud. Uurimine käib. Kuid ma usun, et suudame täita oma peamise eesmärgi selles asjas. Tuua selgust. Kas ka suudame jõuda kogu tõeni? Ma ei oska sellele küsimusele tänaseni vastata. Ja kui minu kohta ajakirjanduses kirjutati, et olen selle asja juures valutava südamega, siis nii ongi. Olen jah. Olen selle asja juures nii valutava südame kui ka kirega. Kirg oma töö suhtes on minu jaoks üks olulisemaid asju. Sära silmis, nagu tavatsen öelda. Kahjuks muidugi olen pidanud tundma, et seda kirge ei mõisteta alati samamoodi, nagu seda mõistan mina. Vahel arvatakse, et ma võtan asja isiklikult ega suuda seetõttu olla erapooletu. Tõsi, eks see piir kire ja erapoolikuse vahel ongi õhuke. Võibki olla keeruline nii ise pooli valida kui ka kõrvaltvaatajal aru saada, kummal pool piiri siis vaadeldav just parasjagu on.
Ma olen enda arvates saanud teha kõige põnevamat tööd, mida üks prokurör võib endale soovida. Mul on olnud sära silmis. Väsimust ka muidugi, kuid see käib asja juurde. Ma olen tänulik, et mul on olnud võimalus töötada nii heas meeskonnas ja ma olen uhke selle üle. Võtan selle hindamatu kogemuse endaga alati kaasa. Ja endasse tuleb uskuda.
Artiklitekogumikus „Teekond tänaseni“ on kirja pandud prokuröride isiklikud mõtted, mälestused ja meenutused mõnevõrra juhuslikult valitud kriminaalasjadest alates aastast 1993 kuni 2019.