Triin Bergmann: kui otsus jõustus, oli meeletu kergendus ja tühjakspigistatud sidruni tunne
Minu ülesanne oli kriminaalasja esialgne materjal (pealtkuulamise protokoll) läbi lugeda ja otsustada, kas kriminaalasi läheb lõpetamisele või on vaja täiendavaid menetlustoiminguid. Pärast materjaliga tutvumist olin veendunud, et kuritegu oli toime pandud ning alles pärast menetlustoimingute tegemist on võimalik otsustada, kas asi läheb lõpetamisele või kohtusse.
Meenub, kuidas pärast asja kohtusse saatmist kaugel puhkusel viibides ärkasin umbes kolmanda päeva hommikul paanikas, et mul pole asjas piisavalt tõendeid. Puhkuselt naastes lugesin materjalid kohe uuesti läbi ja hingasin kergendatult: on küll, piisavalt. Tegemist oli paraja puslega, mille kõik tükid pidin omavahel kokku sobitama, et tervikpilti kokku saada. Õnneks oli materjale vaid kolm köidet, seega sain hea ülevaate igast tähtsust omavast pisiasjast.
Loos oli ka mitu probleemi. Esiteks oli Reiljan paljude inimeste armastatud ja austatud prominent, mistõttu asja käigu vastu tunti erinevatel tasanditel suurt huvi. Pean tänulik olema oma tollastele ülemustele, kes suutsid mulle säilitada võimalikult pingevaba tööõhkkonna. Teiseks tõendid. Kriminaalasjas olid muuhulgas tõenditeks jälitustegevusega kogutud materjalid ning jälitustegevuse teostamise aluseks olnud lubadest ühe oli kohtunik esialgselt väljastanud suuliselt. Seega oli asja kohtusse saatmisel reaalne oht, et kohus jätab selle loa alusel kogutud tõendi kõrvale.
Ei ole olemas täiuslikke üldmenetluse kriminaalasju, igas asjas on omad vead ja nõrkused.
Samuti oli tunnistajate osas alust eeldada, et kohtus hakkab nende mälu teatud asjaolude kohta halvenema ja ütluste saamine on keeruline. Kolmandaks olid kaitsjad saavutanud selle, et kohtunik kohtusaalist telekaameraid ei eemaldanud. Seetõttu oli esimene kohtupäev üsna kaootiline telesõu, kus mu laua peal oli mikrofonide kõrval vaevalt ruumi seadustikele. Kuivõrd üks lugupeetud kaitsjatest tegi avapäeval piinliku menetlusliku prohmaka, esitasid kaitsjad järgmisel kohtupäeval taotluse filmiva ajakirjanduse saalist eemaldamiseks. Selle kohus ka rahuldas ja edaspidi kulges kohtupidamine saalis rahulikumalt.
Selle juhtumiga sain kinnitust, et kui oled prokurörina veendunud, et inimene on kuriteo toime pannud, siis ei tohi karta, et asi võib kohtus kokku kukkuda. Ei ole olemas täiuslikke üldmenetluse kriminaalasju, igas asjas on omad vead ja nõrkused. Nõrku kohti tuleb teada ja nende esilekerkimiseks kohtus tuleb valmis olla.
Rävala juhtum oli hea näide sellest, et kriminaalasi tuleb võimalikult kompaktne ja hõlmatav hoida.
Kui otsus jõustus, oli meeletu kergendus ja tühjakspigistatud sidruni tunne. Kuna esimese astme kohtu otsus oli minu arvates juriidiliselt korrektselt vormistatud ning keeleliselt suurepäraselt ja arusaadavalt põhjendatud, siis uskusin, et on suur võimalus, et maakohtu otsust järgmised kohtuastmed ei põrmusta.
Artiklitekogumikus „Teekond tänaseni“ on kirja pandud prokuröride isiklikud mõtted, mälestused ja meenutused mõnevõrra juhuslikult valitud kriminaalasjadest alates aastast 1993 kuni 2019.