Politseiagent tõkestab seksuaalkuritegusid

Politseiagent annab seksuaalkuritegude avastamisel võimaluse kaitsta lapsi enne ohvriks langemist

Politseiagendi kasutamisest seksuaalkurjategijate tabamisel internetis räägivad Põhja prefektuuri seksuaalkuritegude ja lastekaitse grupi juht Reimo Raivet ning ringkonnaprokurör Eneli Laurits, kes oli riiklik süüdistaja Eesti esimeses süüdimõistva otsuseni jõudnud seksuaalse ahvatlemise kriminaalasjas, kus kasutati politseiagenti. Küsimusi esitas prokuratuuri pressinõunik Marie Aava.

Alustame ajaloost. Millal Eestis hakati kasutama politseiagenti lapsepeibutajate tabamiseks?

Eneli: Aasta oli 2010, kui Euroopa direktiivina võtsime oma karistusseadustikku üle paragrahvi 1781 – seksuaalse eesmärgiga kokkulepe lapseealisega kohtumiseks (lapsepeibutamine, inglise keeles tuntud ka kui grooming). Tegemist oli sättega, millega muutus karistatavaks alaealisega seksuaalsel eesmärgil kohtumise kokkuleppimine ehk ettevalmistav tegu, mille eesmärk on toime panna seksuaalkuritegu. Algselt ringles meie kõigi peades küsimus, kuidas on võimalik avastada kuritegu enne, kui tegu on toime pandud. Kuidas tõendada kokkuleppe sõlmimist enne, kui pannakse toime seksuaalkuritegu? Tavapäraselt on protsess ju teistpidi – kokkuleppe tuvastame pärast teo tegelikku toimumist. See tundus olevat formaalne säte, mille pidime Euroopa eeskujul üle võtma, aga aastake hiljem hakkasimegi politseiagenti rakendama internetis toimepandavate seksuaalse ahvatlemise ja grooming’u juhtumite avastamiseks.

Esimese agendiloa andis toonane juhtivriigiprokurör Heili Sepp aastal 2011, kui lõime identiteedi Annabel11-le (toona andis politseiagendi lubasid juhtivriigiprokurör). Tänaseni ei ole Riigikohtuni ükski lahend jõudnud, sest seni on kõik menetlused lahendatud kokkuleppe- või lühimenetlustes, sest tavapäraselt on selliseid kuritegusid toimepannud inimeste häbi asja avalikuks tulemise ees nii sügav, et nad ei soovi millegi üle vaielda. Pealegi, kui vestlus on neile silme ette pandud, siis kaob ka tahtmine vaielda. See tähendab, et tegelikult ei ole meil veel seda kõige kõrgema kohtuastme õiguslikku hinnangut sellisele jälitustegevusele. Kes teab, ehk on lähiajal oodata pretsedenti. 

Kuidas politseiagendi töömeetodite väljatöötamine ja selle kasutuselevõtt päris alguses nendes kriminaalasjades käima läks?

Eneli: Lugesin erinevaid teadusuuringuid ja mõistsin, kui palju õiguslikke ja eetilisi piiranguid on politseiagendi kasutamisel internetis toimepandud seksuaalkuritegude avastamisel. Kõige olulisem põhimõte algusest tänaseni on, et me ei tohi ise kunagi meelitada, flirtida, ahvatleda. Sellised vestlustoad on keskkonnad, kus räägitaksegi seksist, fantaasiatest, fetišitest, aga politseiametniku kõige keerulisem ülesanne on igasuguse provokatsiooni vältimine. Kuidas tagada üheselt mõistetavalt, et kehastame alla 14-aastast last? Enam ei ole saladus, et kasutame nimes alati vanusele viitavat numbrikombinatsiooni. Ka pidime mõtlema välja, kuidas ja millised pilte saame kasutada. Siin kerkivad esile väga olulised eetilised küsimused. Keda ja kuidas on pildil kujutatud, et see ei oleks liialt provotseeriv, aga samal ajal vastaks tüüpilisele nooruki pildile, mida internetist on võimalik leida.

Töötasime välja terved algoritmid, keda kehastame, kuidas vestlus algab ja areneb, milliseid pilte ja millist nime kasutame, milline on meie keelekasutus. Pidime mõtlema end varateismeliseks lapseks ja mõtisklema, kuidas ja millest ta räägiks. Loome ja mõtleme täielikult läbi lapse identiteedi – kus ta õpib, millega vabal ajal tegeleb, millised on tema hobid. Sel on põhjus, miks üldjuhul need lapsed male või mudellennundusega ei tegele. Ühest küljest peame alati vältima teoprovokatsiooni ehk meie ei tohi ise ahvatleda, teisalt ei tohi me oma passiivsusega tappa vestlust ja pärssida pedofiili fantaasiaid. Riigiesindajatena peame jääma kogu protsessi juures võimalikult väärikaks.

Reimo: Üsna peatselt hakkasime mõistma, et internetis toimuvale tuleb rohkem ressurssi kulutada ja see üüratu tööpõld, mis sealt vastu vaatas, annab tänaseni tööd rohkem, kui jõuame ära teha.

Kuidas politseiagent õpib laste keeles internetis suhtlemist?

Eneli: Uuringud näitavad, et pedofiilid ise õpivad kirjakeelt ja keelekasutust oma laste pealt, praktikas on näiteks tulnud ette, et pedofiilist õpetaja oma õpilaste pealt. Ükskord vaatasime kohtunik Külli Iisopiga kohtusaalis ekraani, kuhu ahvatleja jutt lapsega oli kuvatud, ja vaevu saime isegi sellest aru. Hetkeks tekkis küsimus, kas peaks tõlkima, aga tegelikult oli see eesti keel, mis oli täielikult moondunud slängide ja lühendite kasutamise käigus.

Reimo: Üks võimalus keelekasutust õppida on vestlused, mida pedofiilide arvutist leiame. Internetis aset leidnud vestluste pärast ei pöördu lapsed ise tavaliselt politsei poole, aga agenditöö käigus leiame üles ka tegelikud kannatanud ja seeläbi töötame läbi ka neid vestlusi. Loeme ja õpime päris lastega peetud vestlustest. Kusjuures tegelikkuses on lapsed palju julgemad ja avatuma jutuga, kui politseiagent saab olla.

Eneli: Noored suhtlevad internetis väga vabameelselt, täiesti piirideta. Kui laps leiab anonüümse inimese, kes temast huvitub, siis ta räägib temaga uskumatult avatult. Nii tekibki näiline usaldussuhe, mille pinnalt hakatakse esmalt pilte vahetama ja hiljem võib vestlus viia ka kohtumiseni päriselus.  

Kui kiiresti tavaliselt vette visatud õngega näkkab?

Reimo: Sageli väga kiiresti. Ja seksini võib jutt minna esimese tunni jooksul. Aga tööd tuleb sellegipoolest teha pikema vinnaga.

Eneli: Väga paljudes kriminaalasjades on vestluste kulg sarnane. Samas näeme paljusid lapsi, kes saadavad ahvatleja kohe pikalt. Rõõm näha, et paljudel lastel on kõik hästi. Kannatanuks satuvad suurema tõenäosusega need lapsed, kelle minapilt ei ole korras – selle põhjus võib olla ebakindlus välimuse suhtes või puudub neil aktsepteeritus eakaaslaste seas, aga ennekõike ebapiisav usaldussuhe vanematega. Nad tunnevad end tõrjutuna ja alaväärsetena. Seda kasutavad pedofiilid ära.

Ka internetis toimuva korral on võimalik märgata ohumärke, mida lapse osas jälgida. Vanemad võiksid võtta aega, et panna tähele, millised on lapse emotsioonid, kui ta suhtleb virtuaalsete vestluspartneritega; kuidas laps telefoniga ümber käib, kas ta varjab seda, kas ta lahkub toast selle kasutamiseks jne. Sellise avatud suhte ülesehitamine on oluline algusaastatel, teismelisega sõbrunemise ja usalduse tekitamisega alustada on juba keerulisem.

Kas agendiöös tuleb eksimusi ka ette? Olete jäänud mõnele pedofiilile vahele?

Eneli: Ükskord kirjutas üks ahvatleja vestluspartnerile, kes tegelikult oli politseiagent, et too laps ei tea seksist nii palju nagu teised temavanused, kellega ta on vestelnud. Järelikult peab ta olema politseinik. Kuna meie ei saa provotseerida, peame hoidma tagasihoidlikku joont.

Reimo: Kui mitu vestlust on töös, tuleb jälgida, et vales aknas vales asja ei ütle. On juhtunud, et vestlused lähevad sassi, aga pedofiil ei pruugi sellele tähelepanu pöörata ega isegi märgata, sest nad on nii hoos, nende veri on juba mujal kui peas. Samas kohtab ka palju ettevaatlikumaid ja paranoilisemaid tüüpe. Mõnega võib piiripeal jutt kesta päevi ja nädalaid, ta katsetab, küsib kontrollküsimusi, kahtleb. Teine võib saata juba esimese tunni jooksul pildi oma suguelundist.

Mis hetkel on õige aeg vestlusele joon alla tõmmata?

Eneli: Lühidalt siis, kui kuriteokoosseis on täidetud ja isik tuvastatud. Oma identiteedi kaitsmiseks võivad netipedofiilid enda kohta valetada ja saata suvalisi internetist leitud pilte. Vestluse eesmärk on muuhulgas saada võimalikult palju infot inimese kohta, et teaksime, keda kohtumisele oodata või kelle uksele läheme koputama.

Karistusseadustiku paragrahvi 179 ehk lapseealise seksuaalse ahvatlemise koosseis eeldab alla 14-aastasega seksuaalsetel teemadel rääkimist või talle pornograafilise materjali näitamist. Väga tihti jõuab vestlus kohtumise kokkuleppimiseni, mis on juba eraldi kuritegu, seksuaalse eesmärgiga kokkulepe lapseealisega kohtumiseks (§ 178 1).

Reimo: Nii mõnigi vestlus lõppeb nii, et ahvatleja meelitab lapse kohtumisele, kuid üllatus on suur, kui hoopis politseiametnikud ta kinni peavad.

Ebasobiv seksuaalkontakt võib mõjutada laste edasist seksuaalkäitumist ja seda, milliseks kujuneb nende oskus tulevikus normaalseid lähisuhteid luua.

Tegemist on väga ressursirohke töömeetodiga?

Reimo: On, väga. Suhtlus võtab aega, infot tuleb koguda, see nõuab pühendumist, järjepidevust ja töötamist erinevatel kellaaegadel, suuresti ka töövälisel ajal. Aga kasutegur on suur, sest see on üks vähestest võimalustest, millega saame ennetada kuriteo ohvriks langemist. Vestlused arenevad kiiresti ja väga paljud ahvatlejad üritavad ühel hetkel päriselt ka kokku saada ehk oht ka kontaktse seksuaalkuriteo toimepanemiseks on vägagi reaalne.

Eneli: Väga tihti tuvastamegi agenditöö käigus tabatud ahvatleja arvuti läbiotsimisel ka tegelikke kannatanuid, kes vajavad tähelepanu ja abi, kuid kes poleks ise kunagi meieni jõudnud. Lapsed ei pöördu sellistes asjades üldiselt kuhugi, sest püüavad ise toime tulla. Tihti ei saa lapsed arugi, et nende suhtes on midagi sobimatut tehtud, eriti kui asi jääb pelgalt vestluse tasandile. Kui juhtum piirduski nende jaoks vestluste ja piltide vahetamisega, lähevad nad eluga edasi. Ebasobiv seksuaalkontakt võib mõjutada laste edasist seksuaalkäitumist ja seda, milliseks kujuneb nende oskus tulevikus normaalseid lähisuhteid luua. Ahvatlejad seavad oma tegevusega ohtu nende laste normaalse vaimse ja seksuaalse arengu ning sel põhjusel see karistatav ongi.

Reimo: Seega on minu hinnangul kõik ahvatlejate võrku kukkunud lapsed abivajavad lapsed. Juhtumi ilmsikstulemine on esimene võimalus vanematel reageerida, sest sageli pole neil aimugi, et nende lapsed käivad internetis sellistes jututubades ja suhtlevad vanemate vestluspartneritega seksiteemadel ning jagavad endast paljaid pilte. Vajadusel suuname need lapsed näiteks Lastemajja, kus paralleelselt kriminaalmenetlusega tegelevad nendega edasi spetsialistid.