Valetaja teeb karuteene neile, kes on päriselt kuriteo läbi kannatada saanud
Kuidas sellised teated Tartu-taolises linnas lühikese aja jooksul elanikele mõjuvad?
Õiguskaitseasutuste jaoks tekib sellises olukorras väga suur ajaline surve – kui need asjad ongi seotud, siis tuleb sellele kiiresti lõpp teha. Samas pole aga mingeid andmeid, et need episoodid oleksid seotud, mistõttu peab uurimine olema väga põhjalik, et selgitada, millega on tegemist.
Kirjelda palun lühidalt, kuidas politsei tuvastas, et info Riiamäe juhtumist põhineb valeütlustel?
Selle juhtumi korral hakati lisaks kannatanu ütlustele kiiresti otsima muid tõendeid. On päris suur õnn, et see piirkond oli turvakaameratega pea igast suunast hästi kaetud ja tuli välja, et ühtegi kirjeldatud ründajat või ründajaid üheski suunas ja ühelgi kõrvaltänaval ei liikunud. Küll aga tuvastati see, et kannatanu, olles ise joobes, kukkus rattaga. Tuvastatud vigastused paiknesid täpselt seal, kust kannatanu kukkudes pidi haiget saama.
Kas politsei tuvastas, miks kannatanu sellise looga välja tuli?
Ei, me võime seda vaid oletada. Ehk seetõttu, et oli oma tuttavatele sellise loo rääkinud ja sealtpoolt tekkis surve, et kindlasti tuleb pöörduda politseisse, kuid see on oletus. Sõprade veenmisel politseisse avaldus laekuski.
Pärast kuriteoteate saamist läks lahti kiire ja tihe töö. Milline on selliste uurimiste korral politsei ja prokuratuuri ressursikulu?
Selle juhtumi peale kulus palju tööd ja aega. Kuna info jõudis meieni hiljem ja ajavahemik ei olnud täpselt teada, kulus juba ainuüksi turvakaamerate salvestiste vaatamisele tunde, sest otsiti ka ümberkaudsetel tänavatel liikuvaid inimesi. See materjal oli palju mahukam kui mõned minutid, mis võisid selleks rünnakuks kuluda. Otsiti väidetavaid ründajaid ja ka muid tõendeid.
Kui ükski leid ei kinnitanud kannatanu versiooni, siis hakkas tekkima kahtlus, et see asi ei ole päris nii, nagu kannatanu räägib. Seda enam tuli teha tööd, et näha, kas on mingigi võimalus, et rünnak ei jäänud kaamerate vaatevälja. Sellele kulus palju energiat, kuni lõpuks näitasid tõendid, et kui seal oleksid olnud ründajad, siis oleksid nad ka kaamerate salvestistel näha. Samale veendumusele jõudis ka kohus.
Tagantjärele olen mõelnud, mis oleks saanud siis, kui turvakaamerate vaatevälja oleks juhuslikult jäänud kaks noormeest. Päris kindlasti oleksid nad sattunud politsei tähelepanu ja kahtluse alla ning kahe inimese tavapärane elu oleks ilmaasjata väga tugevalt häiritud.
Mis oleks saanud siis, kui turvakaamerate vaatevälja olekski juhuslikult jäänud kaks noormeest?
Politsei ressursid ei ole piiramatud. Kas selliste juhtumite korral võib tekkida oht, et keegi jääb vajaliku abita?
Selline oht koorub kindlasti siit välja. Paratamatult ei ole politsei tööjõud piiramatu ja vahel on vaja teha valikuid, millega tegeleda esimeses järjekorras. Selline kirjeldatud rünne on kindlasti asi, mis tõstetakse prioriteediks ja see tähendab, et mõni teine asi lükkub tahapoole ning tõe tuvastamine võib saada kahjustatud või see viibib. Antud juhul oleks kogu kulutatud jõud ja aeg võinud minna mõne päriselt juhtunud kuriteo uurimiseks. Valetaja teeb karuteene neile, kes on päriselt kuriteo läbi kannatada saanud.
Juhtunu tausta ja uurimise käiku teadmata võib selle kohtulahendi näitel mõni kannatanu peljata, kas ehk politsei poole pöördudes ja juhtunut päris täpselt mitte mäletades võib asi lõppeda valeütluste süüdistusega. Mis on täpselt valeütlus?
Valeütlus on see, kui kirjeldatakse tegu või sündmust, mis ei ole sellisel kujul aset leidnud. Näiteks väidetakse, et mind on löödud või minult on midagi varastatud, kuigi tegelikult mingit löömist või vargust toimunud pole.
Inimese mälu ongi keeruline. Kes mäletab hästi nägusid, kes numbreid. Mõni oskab väga hästi kirjeldada autosid ja mõni teeb neil vahet ainult värvi järgi. Kui inimene lihtsalt eksib, on šokis ega mäleta juhtunu üksikasju, ei suuda kirjeldada asju või unustab midagi hoopis ära, siis see on täiesti arusaadav ja nii tulebki öelda. Keegi ei saa ega soovi inimest karistada, kui mälestused on ebatäpsed või lünklikud.
Aga kui mõelda sündmus täielikult välja või näidata teadlikult süüdistavalt sõrmega inimese poole, kes pole midagi kurja teinud, siis see on valeütlus.
Kui inimene lihtsalt eksib, on šokis ega mäleta juhtunu üksikasju, ei suuda kirjeldada asju või unustab midagi hoopis ära, siis see on täiesti arusaadav ja nii tulebki öelda.
Seega politsei poole pöördumine peaks alati olema esimene käik, isegi kui kõike ei mäleta?
Kindlasti. Ja mida rutem, seda parem. Inimene võib olla nii ehmunud ja nii haiget saanud, et aju ei suudagi registreerida, mis täpselt toimus. Aga mingi info on ju olemas ja politsei saab siin tulla appi, et kõikidest muudest andmetest panna pilt kokku. Mida kauem see aga viibib, seda raskem on ka muid tõendeid leida ning halvemal juhul ei õnnestu süüdlast kindlaks teha. Mitte keegi ei heida kannatanule ette seda, et ta ei suuda ise tõendeid esitada või adekvaatselt luua täielikku pilti toimunust. See polegi kannatanu ülesanne, tõendite kogumine on uurija ülesanne.
See kehtib ka sotsiaalmeedia osas. Enne politseisse pöördumist juhtumi sotsiaalmeedias kajastamine tähendab, et politsei ei saa kiiret infot, et kohe reageerida ja piirkonda kontrollima hakata.
Ka varguste korral on üsna tavaline, et inimene ei oska esimese hooga nimetada, mis tal on varastatud. Näeb, et uks on maha murtud ja midagi on kadunud, aga alles ajapikku hakkab selguma, mis veel on läinud. See kõik võtab aega.
Politsei esimene eesmärk on kannatanut aidata, aga uurimine peab olema alati objektiivne ja kõiki esitatud väiteid tuleb kontrollida. Eeluurimist läbi viies ei saa kunagi võtta eelhoiakut, et üks on kindlasti kannatanu ja teine kindlasti süüdlane.
Menetluse alustame kindlasti kannatanu ütluste pinnalt, aga üheainsa tõendi pealt ei ole võimalik kedagi süüdi mõista, nagu ka see juhtum kõnekalt näitab. Tõe tuvastamine algabki esimesel võimalusel antud ausatest ütlustest.
Kretel Tamm on Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör aastast 2008 ja juhib praegu II osakonda, mis tegeleb Tartumaal ja Jõgevamaal toime pandud kogukonnakuritegude menetlemisega. 2019. aastal täitis ta juhtivprokuröri ülesandeid. Enne vanemprokuröriks saamist oli kaks aastat narkokuritegude valdkonna eriasjade prokurör. Prokuratuuris alustas tööd 1998. aastal.
Maria liitus prokuratuuriga 2020. aasta juunis, kui asus korraldama Lõuna ja Viru ringkonnaprokuratuuri meediasuhtlust. Enne seda töötas ta enam kui viis aastat Politsei- ja Piirivalveametis kommunikatsioonispetsialistina. Kui tartlasena oli Lõuna-Eesti tööpiirkonnana Mariale juba tuttav, siis Virumaa oma ilu ja võluga oli midagi hoopis uut ning avastamisrõõmu jätkub ilmselt veel tükiks ajaks.