Aro Siinmaa: iga grupeeringu tabamise järel pikenes hingamisaeg, mil sedalaadi varguseid Eestis toime ei pandud
Pärast kriminaalmenetluse- ja prokuratuuri reforme on minu juhtida olnud valdavalt Lõuna prefektuuri organiseeritud kuritegevuse vastase üksuse asjad, aja jooksul lisaks Tartu autojälituse või isikuvastaste kuritegude talituse, samuti mõnda aega piirivalve infoosakonna menetlused. Viimastel aastatel olen koos abiprokurör Maarja-Liisa Kõivuga tegelenud ka Tartu Vangla menetlustega. Prokuratuuris töötades olen püüdnud end järjepidevalt kursis hoida kõigega, mis puudutab organiseeritud kuritegevust ning sellega võitlemiseks omalt poolt ka uudseid lahendusi otsida ja katsetada.
Leedust koordineeritud autovarguste skeem, mis on olnud juba pikemat aega progresseeruv oht kogu Euroopas, levis Eestisse 2009. aastal. Ootamatult alanud varguste laine intensiivistus jahmatavate mastaapideni ning algselt ei leidunud ühtegi käegakatsutavat pidepunkti, kuidas sellele vastu astuda. Kriminaalpolitsei infovahetusest nähtus, et sarnaste kuritegude laine hõlmas nii Lõuna, Põhja kui Lääne prefektuuride tööpiirkondi, kusjuures kuritegude piirkondlikul hajutamisel oli kujunenud välja kindel muster. Mitmed infokillud osundasid asjaolule, et kurjategijad võivad olla Leedu päritolu.
Olukord oli küllalt kriitiline, sest siseriiklikult olid autovargused politsei meisterliku töö tulemusel aastate jooksul sedavõrd kahanenud, et näiteks Lõuna prefektuuris oli legendaarne autojälitusgrupp mõnda aega tagasi likvideeritud. Mitmete juhtivametnike suust kõlasid enesekindlad tõdemused, et sedalaadi spetsialiseeritud üksusi ei ole vaja, sest autosid ju enam ei varastata. Nii õnnestuski välismaistel organiseerunud autovarastel esialgu oma plaani edukalt ellu viia – uurimised toimusid eri haldusüksustes killustatult ning kuna selliste kuritegude lahendamise tavapärased võtted ei viinud kuhugi, said kurjategijaid ainult hoogu juurde. Kuriteoskeemi tegi praktiliselt lahendamatuks lihtne arvestus: vargused pandi toime selliselt, et kui autoomanikud hommikul auto kadumise avastasid ja politseisse pöördusid, olid nende sõidukid jõudnud juba kaks riiki seljataha jätta ja Leetu jõuda, kus need esialgu peideti turvalistesse kohtadesse.
Kõlasid enesekindlad tõdemused, et sedalaadi spetsialiseeritud üksusi ei ole vaja, sest autosid ju enam ei varastata.
Olukorras saabus pööre, kui 11.09.2009 varahommikul toimus Läti Vabariigis Salacgriva lähistel avarii, kus Viljandist varastatud auto sõitis teelt välja ning muutus saadud kahjustuste tõttu sõidukõlbmatuks. Läti politsei pidas samas piirkonnas mõne aja möödudes kinni vigastatud, jalanõudeta ning dokumentideta meesterahva, kes osutus Leedu Vabariigi kodanikuks. Esitasin kahtlustatava Eestisse loovutamiseks Läti ametivõimudele Euroopa vahistamismääruse (EAW) ja peatselt toimetatigi kinnipeetu Eestisse.
Leedu autovaraste tegevuse süsteemseks tõkestamiseks peeti Riigiprokuratuuri juhtimisel koostöönõupidamine. Leiti, et uurimise ja kogutud teabe killustamise vältimiseks tuleb kallite sõiduautode ja maasturite varguste juhtumid üle Eesti koondada Lõuna prefektuuri organiseeritud ja raskete kuritegude talitusse ning vastavalt Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtimise alla. Nii juhtuski, et mind seati kõnealuse teema eest üleriiklikult vastutama.
05.01.2010 moodustati sedalaadi kuritegevuse pealetungiga võitlemiseks Eesti, Läti ja Leedu õigusasutuste vaheline uurimisrühm (Joint Investigation Team ehk JIT) leppenimetusega Balcar. Uurimisrühm tegutses aktiivselt umbes neli aastat ning eristus paljudest rahvusvahelistest uurimisrühmadest selle poolest, et Eurojusti finantstuge ei kasutatud niivõrd koostöökohtumiste kui menetlustoimingute läbiviimiseks osalisriikides.
14.01.2010.a. moodustati Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori käskkirjaga Leedust lähtuvate organiseeritud autovarguste menetlemiseks uurimisrühm Lõuna, Põhja ja Lääne prefektuuride ametnikest.
Aastatel 2010–2013 tegi Tartu Maakohus uurimisrühma Balcar läbiviidud menetlustes kokku 10 süüdimõistvat kohtuotsust nelja erineva kuritegeliku grupeeringu kohta.
Kuivõrd kuriteoepisoodide kõrvutamisel oli näha varaste grupi organiseeritust ning väljakujunenud käitumismudeleid, otsustasin viia edasist uurimist läbi KarS § 255 tunnustel: tõendada professionaalseid autovarguseid toimepanevate isikute kuulumine kuritegelikku ühendusse ning selgitada välja selle skeemi juhtfiguurid.
Vastukaaluks kurjategijate konspiratiivsele tegevusplaanile töötasime eri piirkondade menetlejatega välja oma modus operandi nende tabamiseks. Seda ei ole siinkohal võimalik detailsemalt kirjeldada, sest see on praeguseni aktuaalne ja käivitub kohe, kui Leedust pärit autovaraste tegevus jälle Eesti territooriumile kandub. Töövõtete arsenal hõlmas klassikalist kriminaalpolitsei tööd sündmuskoha ja asitõenditega, ekspertiise ja uurimiseksperimente, jälitustoiminguid, fakti- ja tõenäosusanalüüsi, järjepidevat infovahetust koostööpartneritega teistest riikidest, lugematuid varitsustele kulunud töötunde öistel maanteedel ja uinuvates asulates ning ennekõike palju ennastsalgavat pingutust kõigilt uurimisgrupis kaasa löönud politseinikelt, patrullidelt ning keskkriminaalpolitsei eriüksustelt.
Kas vaev tasus ennast ära, võib igaüks ise otsustada mõnede arvandmete ja tulemusi iseloomustavate detailide põhjal.
Aastatel 2010–2013 tegi Tartu Maakohus uurimisrühma Balcar läbiviidud menetlustes kokku 10 süüdimõistvat kohtuotsust nelja erineva kuritegeliku grupeeringu kohta, kes püüdsid Eestis kanda kinnitada. Kokku mõisteti süüdi 25 isikut 99 vargusepisoodis (nendest Eestis 56 ja Lätis 43 episoodi), neist 23 jäid katsestaadiumisse. Osa kahtlustatavaid tabati Eestis, osa vargaid ja ka kuritegelikus subkultuuris kõrgemal astmel seisvaid koordinaatoreid tuli nõuda välja Leedust või Lätist. Leedu territooriumil toimetati ühisoperatsioonide käigus kahtlusaluste kinnipidamisi, läbiotsimisi ning võeti hagide katteks ära kahtlustatavate varasid.
Kohtuotsuste kohaselt varastati 40 Honda CR-V-d, 14 Honda Civicut, 11 Honda Accordi, 10 VW Passatit, seitse VW Sharani, neli Toyota Corollat, üksikutel juhtudel muid marke, millele oli Leedu nn allilm tellimuse saanud.
Kuritegude toimepanemise kohad olid Tartu, Viljandi, Võru, Karksi-Nuia, Tõrva, Elva, Helme vald, Abja-Paluoja, Tallinn, Pärnu, Türi, Viimsi vald, Märjamaa, Rapla, Lihula. Lätis Riia, Jurmala, Jelgava, Salduse ja Valmiera. Kohtuotsustega mõisteti kannatanute kasuks välja üle poole miljoni euro.
Süüdistatavatele mõistetud karistused kombineerusid osalt reaalsest ja osalt tingimisi vangistusest, Eesti Vabariigist väljasaatmisest ja sissesõidukeelust. Seni teadaolevalt ei ole ükski Balcari töö tulemusel süüdi mõistetud inimene vähemalt Eestis sama tegevuse juurde naasnud. Kõige suuremaks töövõiduks tuleb lugeda seada, et iga grupeeringu tabamise järel pikenes n-ö hingamisaeg, mil sedalaadi autovarguseid Eestis ei toimunud. Kõige pikem rahulik periood vältas ca 2,5 aastat ning sel ajavahemikul lõpetati ametlikult ka Balcari projekt.
Loomulikult ei õnnestunud Leedust lähtuvaid autovarguseid lõplikult välja juurida, nagu seda ei ole õnnestunud teha kusagil Euroopas. Ega õnnestugi, kuniks Leedu õigussüsteem ei likvideeri siseriiklikult neid grupeeringuid, kellel on sisse töötatud luksusautode turustuskanalid endise Nõukogude Liidu lõunapoolsetesse riikidesse; kes kontrollivad salajasi lammutuskodasid ning toodavad või hangivad autode avamiseks ja käivitamiseks väljatöötatud kõrgtehnoloogilisi seadmeid, võltsitud numbrimärke ning kloonitud sidevahendeid. Samas on järgnevad aastad näidanud, et Balcari töö käigus omandatud teadmised ja kogemused ning naaberriikide kolleegidega loodud töised kontaktid on praeguseni võimaldanud uusi autovarguste laineid märksa kiiremini peatada ja tulemuslikult tõendada. Sellele vundamendile toetudes on kõigi piirkondade uurimisasutused ja prokurörid saavutanud tõhusaid tulemusi ja muljetavaldavaid kohtulahendeid. Praeguseks on juurdunud ka kohtupraktika, mis toetab sedalaadi organiseeritud varguseskeemide käsitlemist kuritegeliku ühendusena. KarS § 255 ja 256 koosseisud on osutunud piiriülese organiseeritud kuritegevuse tõrjumisel tõhusaks heidutusmeetmeks.
Artiklitekogumikus „Teekond tänaseni“ on kirja pandud prokuröride isiklikud mõtted, mälestused ja meenutused mõnevõrra juhuslikult valitud kriminaalasjadest alates aastast 1993 kuni 2019.