Digitaalse kujundusega linna pilt
Digitaalne menetlus jätab tulevikus üha rohkem analüüsimist masinate teha

Riigiprokuratuuri nõunik Olja Kivistik tegi intervjuu Justiitsministeeriumi kantsleri nõuniku Evar Sõmeriga, kelle töövaldkonna hulka kuulub ka menetluste digitaliseerimine. 

 

Kõik räägivad digitaliseerimisest, kuid miks on meil vaja menetlus digitaalseks muuta?

Maailm muutub, seetõttu muutub ka kriminaalmenetlus. Praegu sõidutame kilode kaupa toimikuid prokuratuurist kohtusse või kirjeldame tekstiga seda, mida on videost näha. Kui tulevikus on enamus materjale digitaalsed ja tõendid on digitaalsel kujul olemas, siis on raske maailmaga kaasas käia, kui vastu on panna vaid pabertoimikud. Me reageerime nii aeglasemalt ega jõua enam andmemassiividega kaasas käia. On aeg liikuda edasi ja sellest saigi alguse digitaliseerimise projekt, millega parandame meie võimekust muutuva maailmaga kaasas käimiseks.

Aga mis siis see digitaalne menetlus on?

Rõhutan, et meie eesmärk ei ole nui neljaks digitaliseerida. Eesmärk on omada võimekust viia menetlustoimingud läbi kõige optimaalsemal moel.

Mida see ühele uurijale päriselt tähendab?

Sisuliselt võiks see tähendada seda, et masin teeb ära analüüsimise ning inimene peab tulemuse pinnalt tegema otsuseid. Arvuti roll oleks teha mehaanilist tööd, mis puudutab dokumentide läbitöötamist, ehk siis masin peaks otsima ja koguma infot mitte ainult dokumentidest, vaid kõikidest andmekogudest. Kui arvuti on andmete pinnalt analüüsi teinud, siis uurijale jääb tulemuse hindamine.

Ideaalis võiks see uurija jaoks tähendada ühte tarkvaralist lahendust, mida ta menetluse jaoks saab kasutada. Ta saab seal teha ära kõik vajaminevad toimingud, koguda infot. Arvuti analüüsib infot ja tulemuste pinnalt jääb uurijale otsuste tegemine. See, mida uurija otsustab või teeb, on automaatselt jagatud kõiki ülejäänud osapooltega, seega ei teki vajadust paberit välja printida, allkirju küsida või otsida vajalikke köitmisvahendeid.

Eesmärk ei ole nui neljaks digitaliseerida. Eesmärk on võimekus viia menetlustoimingud läbi kõige optimaalsemal moel

Prokuratuur on juba päris pikalt liikunud digitaliseerimise teed ja järgmisel aastal loodame üle minna täisdigitaalsele kiirmenetlusele. Kui realistlik eesmärk see on?

Menetluse digitaliseerimine ei tähenda seda, et anname kõikidele osapooltele arvutid ja nii ongi. Lisaks riist- ja tarkvaralistele muudatustele eeldab see ka inimeste harjumuste muutmist ning koolitamist. Suurim ja kaalukaim osa ongi inimeste harjumuste muutmine. Selleks, et mitte tekitada olukorda, kus tehnoloogilise muudatuse kasutuselevõtmisega häirime aegkriitilist protsessi nagu kriminaalmenetlus, tuleb muudatusi läbi viia teadlikult, hästi ja läbimõeldult. Me ei võta ette suuri töölõike, vaid alustame väikselt.

Kõige väiksemad ongi kiirmenetlused. Digitaliseerimise mõju nende menetlusliikide korral annab meile võimaluse rohkem keskenduda menetlusele ja vähem paberitööle.

Teiselt poolt ei ole kiirmenetlusi Eestis nii palju. Valisime välja selle menetlusliigi ja kindlasti teeme väikseid pilootprojekte näiteks konkreetsetes üksustes või piirkondades, et õppida ja teha korrektuure. Kui meil on kindlalt teada, et kõik töötab ja inimesed oskavad uut lahendust kasutada, siis hakkame laienema.  

Me teame, et kõik – politsei, prokuratuur, kohus – arendavad enda süsteeme eraldi. Kui kõik teevad oma töölõike eraldi, siis kui realistlik on, et järgmiseks aastaks saab kiirmenetluse täisdigitaalne lahendus valmis?

Meie eesmärk ei ole see, et lahendus valmiks 1. jaanuariks 2020, kuid järgmise aasta jooksul võiks see juhtuda.  

Muudatusi, mida osapooled peavad tegema, ei mõelda välja silotornides. Asutused mõtlevad ühiselt ja proovivad ühiselt tervikpildist aru saada, et ühiselt jõuda tegevuskavani. Digitaliseerimise protsessi veetakse koos erinevates asutustes, et ei tekiks olukorda, kus asutused liiguvad eri tempodes.

Kuidas me jõuame hea tulemuseni?

Koos töötades ja ainult siis, kui saame aru, et paigalseis on tagasiminek. Peame olema valmis kompromissideks ja muudatusteks. Minu teadlik otsus on olla lahenduste suhtes eriti ambitsioonikas, kuid arvan, et me peamegi julgema unistada.

Viia kohtuniku siseveendumus binaarsesse situatsiooni – ma ei arva, et arvuti suudaks inimese ajutegevust selliselt jäljendada

Võtan sõnasabast kinni ja küsingi tuleviku kohta. Kuhu me peaksime jõudma aastaks 2035?

Ma sihilikult liialdan nüüd. 2035. aasta. Eesti riigi pilves on serverikapp. Seal on politsei server, mille kohal on prokuratuuri server ja selle kohal omakorda kohtu server. Lisaks on seal advokatuuri server. 2035. aastal jõuame tõenäoliselt olukorda, kus algoritmid teevad enamuse tööd ära ja inimene jääb vaid otsustaja rolli. On võimalik, et füüsilise kuritegevuse osakaal hakkab vähenema ja enamus kuritegevusest toimub kübermaailmas. Selleks, et kübermaailma kuritegudest jagu saada, on meil piltlikult öeldes vaja suurt andmetöötlejat.

Räägid palju arvutamisest ja arvutite rollist ning sellest, et inimesele jääb vaid otsuse tegemine. Praegu teeb masin kiiruseületajast pildi, saadab selle liiklusjärelevalvekeskusesse ja inimene teeb seejärel trahvi. Mis ajal oleme valmis minema üle sellele, et trahvi ei tee enam inimene, vaid see muutub digitaalseks?

Sõltub sellest mõjust, mis konkreetsel lõigul on. Minu subjektiivne arvamus on, et miks mitte. Samamoodi näiteks ka maksekäsukiirmenetlus, mis on üsnagi algoritmiline tegevus. Võib-olla tasub mõelda ka täiesti automaatse lahenduse peale. Aga kui rääkida olukorrast, kus arvuti otsustab, kas inimene läheb kümneks aastaks vangi või mitte, siis praegu ma ei julge öelda, et arvuti oskaks sellist otsust teha. Arvuti töötab konkreetse jäiga loogika alusel, mis toetub konkreetsetele faktidele. Seda loogikat võib viia rohkem või vähem paindlikumaks ehk siis lihtsalt öeldes, arvuti saab otsustada, kas on nii või ei ole. Viia kohtuniku siseveendumus binaarsesse situatsiooni – ma ei arva, et arvuti suudaks inimese ajutegevust selliselt jäljendada, ja me suudaks seda algoritmiliselt lahendada.

Tehisintellekt jaguneb kolmeks: kitsas, lai ja supertehisintellekt. Praegu opereerime oma lahendustes kitsa tehisintellektiga ja oleme superintellektist veel väga kaugel. Vaatamata kõikidele juttudele, et tehisintellektilahendused asendavad inimesi, tuleb siiski pidada meeles, et nad suudavad teha konkreetseid töölõike, kuid inimest nad päriselt ei asenda.

Kui palju toob digitaliseerimine meile lisakulutusi?

Praegu ei oska ma sellele vastata. Kui oleme suutnud lahti joonistada tükid, mida meil on vaja teha, siis oskame ka ennustada rahanumbreid. Ma arvan, et opereerime kriminaalmenetluses selliste väärtustega, kus raha lugemine ei peaks olema esimene prioriteet. Kui menetlust on võimalik teha kannatanu jaoks lihtsamaks ja mugavaks, sellel on hind X, siis on see seda väärt.

Kas meile on digitaliseerimise sfääris häid eeskujusid?

Eestis saame tuua näiteks kinnistusraamatu ja äriregistri.

Inglismaal viiakse menetlus läbi selliselt, et advokatuur, prokuratuur ja kohus ei pea paberit kasutama.

Kas see tähendab, et kui arvuti jookseb kokku, siis kohtusse ei saa minna?

Jah, see on risk. Peab olema võimalus asendusarvutit kasutada. Selle näite korral on eeldus ka see, et materjalid on konkreetses arvutis ja kui sellega midagi juhtub, siis ei saa edasi toimetada. Kui aga arvutit kasutada kui akent ligipääsuks menetlusandmetele, mis asuvad kuskil turvalises kohas, siis saab lihtsasti võtta teise töövahendi ja sellega edasi toimetada. Turvalisus ja käideldavus on kindlasti aspektid, mis võivad olla esmapilgul natuke hirmuäratavad, aga korrektse lahenduse korral võetakse riske arvesse ja leitakse neile lahendused.

Ma arvan, et opereerime kriminaalmenetluses selliste väärtustega, kus raha lugemine ei peaks olema esimene prioriteet

Rääkisid just turvalisusest. Milliste riskidega tuleb arendamise korral arvestada?

Turvalisus tervikuna ongi üks suur risk. Kui seda osadena detailsemalt vaadata, siis esimene suur hirm on andmete lekkimine. Aga mis siis, kui lekivad toimiku andmed, mis viiakse tänapäeval punktist A punkti B? Digitaalses maailmas on vähemalt see eelis, et andmeid on võimalik seal kaitsta terviklikumalt, kui seda saab pabertoimiku korral teha.

Mina näen küll riski, et keegi häkib serverisse sisse ja muudab toimiku materjale.

Kui ma praegu teen pabertoimikus muudatusi, siis on keeruline see muudatus üles leida. Aga korralikult kaitstud digitoimikus ei saa muuta ühtegi koma ega punkti nii, et sellest ei jääks maha digitaalset jälge.

Kui meil on 300 leheküljega toimikus tehtud muudatus, siis on ilmselge, et läheb päris palju aega, et see muudatus üles leida. Kui muudatus on aga tehtud samas mahus digitoimikus, siis võib selle leida sekundiga. Kui seda mõttekäiku edasi arendada, siis on näiteks võimalik igapäevaselt kontrollida kõiki aktiivseid kriminaaltoimikuid, kas on tehtud muudatusi. Digitaalselt on seda võimalik teha poole tunniga, pabertoimikuga ei oleks see võimalik.

Andmeanalüütika avab meile palju erinevaid tööriistu, mida meil varem ei oleks olnudki. Võtame näiteks turvakaamera video, kuhu jääb peale poevargus. Juhtumisi jääb aga kaamerapildile ka tagaotsitav isik. Uurija ei pruugi seda märgata, aga tehnoloogia annab meile võimaluse fikseerida, et see inimene viibis seal sellel ajahetkel selles kohas.

Kas see pole natuke hirmutav, et iga turvakaamera ja iga digijälg jõuab õiguskaitseorganiteni?

See ei ole meie jaoks eesmärk. Vaatame seda teise nurga alt. Suured tarkvaragigandid saavad kokku panna trajektoori, mida inimene on teinud, kus ta on käinud, mis ta on ostnud ja mida ta tahaks osta. Neid andmeid kogutakse massiliselt ja seda mingil põhjusel ühiskonnas ei kardeta. Samas kardame aga riiki, kes andmeid koguks.

Võib-olla aga peamegi tegema uued ühiskondlikud kokkulepped, kus võtame arvesse küberkuritegevuse ja terrorismiohu. Kuid kindlasti ei oleks aktsepteeritav see, et me lihtsalt koguksime infot inimeste liikumiste ja tegemiste kohta.

Tuleme tagasi inimeste harjumuste muutmise juurde. Kas me juba praegu peame koolitama hoopiski teistsuguseid prokuröre?

Juba praegu mõtleme, mis on need võimekused, mida prokuröril oleks vaja. Kindlasti ei tule prokuröre välja vahetada, vaid peame mõtlema, milliseid abiteadmisi võiks tal olla vaja. Selleks, et saaksime oma muudatusi läbi viia, on vaja, et inimesed tuleksid nendega kaasa. Just inimesed on muutuste võti.