Kristel Toming: ahistaja kirjad võiks politsei jaoks alles hoida, kuid ennast nende lugemisest säästa
2017. aastal lisati kriminaalseadustikku § 1573 pealkirjaga "Ahistav jälitamine". Sellest, kuidas uut liiki kuriteo tõendamine praktikas välja näeb, räägib avalike suhete osakonna juhtajale Kaarel Kallasele Põhja ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kristel Toming.
Alustame algusest – mis asi on ahistav jälitamine?
See on kõige keerulisem küsimus üldse. Kuigi paragrahvi nimi on „ahistav jälitamine“, siis tegelikkuses on tegemist pigem süstemaatilise ahistamisega. Keeruliseks teeb selle tõsiasi, et inimeste fantaasia on piiritu ja siia alla lähevadki kõik ahistava loomuga käitumised, mida keegi suudab välja mõelda selleks, et kedagi teist häirida, tema eraellu sekkuda ja teha tema olemine võimalikult ebamugavaks.
Kuritegu on see alates juunist 2017 ning selle eest on võimalik inimest karistada kas rahalise karistusega või kuni ühe aasta pikkuse vangistusega. Karistusest olulisemgi on aga see, et kohus saab ahistajale kehtestada kuni kolmeks aastaks lähenemiskeelu. Minu hinnangul ongi lähenemiskeeld kõige mõjusam vahend selleks, et ahistaja oma tegevuse lõpetaks. Päris alati see siiski ei aita, kuid vähemasti on sellisel juhul inimest võimalik karistada ka juba lähenemiskeelu rikkumise eest.
Kui nüüd ligi kolm aastat on see olnud kuritegu, siis mida enne sellistes olukordades tehti?
Eks ta sel põhjusel lisatigi kuritegude nimekirja, et enne polnudki head lahendust. Enne saigi sisuliselt karistust kartmata teist inimest järjepidevalt ahistada. Tõsi, kui see ahistamine ületas mingeid piire, siis teinekord võis juhtuda, et tuli kokku mõni muu kuriteokoosseis – näiteks ähvardamine – kuid telefoniterrori või sadade kaupa solvavate e-kirjade saatmise eest ei saanud karistada, selles osas mingit rohtu ei olnudki.
Teoorias oli võimalik siis kannatanul ise pöörduda tsiviilkohtusse ja taotleda lähenemiskeeldu. See tee võeti ette siiski ilmselt üsna harva, kuid kui sellest keelust üle astuti, oli võimalik ahistajat juba ka karistada lähenemiskeelu rikkumise eest. Mõnel ükskikul korral on nii tehtud, kuid enamasti leidsid inimesed ilmselt, et ise lähenemiskeelu taotlemine on liiga keeruline ning kannatasid ja lootsid lihtsalt vaikides, et ehk jätab ahistaja neid ühel hetkel rahule.
Tihti lõppeb ahistamine ära juba siis kui ahistaja saab teada, et tema tegevust uurib politsei.
Kui palju selle kahe ja poole aasta jooksul on selliseid kuritegusid registreeritud?
Ma ei oska täpset numbrit öelda, sest neid registreeritakse sündmusepõhiselt. See tähendab, et kui täna tuleb kannatanu ja ütleb, et teda ahistatakse ja kirjeldab talle tehtud sadat telefonikõnet, siis see registreeritakse ühe sündmusena. Kui siis ahistamine jätkub – tihti jätkub – ja kannatanu annab nädal hiljem teada, et on saanud veel 20 telefonikõnet, siis registreeritakse see järgmise sündmusena. Seetõttu ongi keeruline numbritega ahistamise mahtu väljendada. Küll aga saab öelda, et Põhja ringkonnaprokuratuuris alustati ahistava jälitamise paragrahvi järgi nii 2018. kui 2019. aastal ca 90 kriminaalmenetlust.
Kusjuures on märgata sellist seaduspära, et 2018. aastal alustatud kriminaalasjades olid enamasti kannatanu ja ahistaja olnud varasemalt lähisuhtes. 2019. aastal hakkas suurenema selliste ahistamiste proportsioon, kus osapooled olid omavahel kuidagi teisiti seotud – esmajoones oli neil olnud mingit sorti tööalane kokkupuude. Mina teeks selle järelduse, et aja jooksul on inimeste teadlikkus kasvanud ja üha enam osatakse ahistamise korral oma õiguste kaitseks pöörduda kas politsei või prokuratuuri poole.
Kui kannatanu esitab kuriteoteate, siis mismoodi näeb kriminaalmenetlus tema jaoks välja?
Eks ta iseenesest ole nagu tavaline kriminaalmenetlus, selleks et kellelegi kuriteosüüdistus esitada peab koguma kuriteo toimepanemis kohta piisavalt tõendeid. Samas eristab seda teistest kuritegudest see, et tihti on kannatanul endal juba mingi tõenditepakett koos – näiteks talle saadetud sõnumid, e-kirjad või telefonikõnede väljavõtted.
Siiski võivad ka sellised menetlused aega võtta. Kuigi tihti lõppeb ahistamine ära juba siis kui ahistaja saab teada, et tema tegevust uurib politsei, siis paraku on ka selliseid inimesi, kellele see teadmine ainult lisab indu. See tähendab, et lisandub kuriteoepisoode ja selle võrra muutub ka menetlus mahukamaks ja võtab rohkem aega. Süüdistuse esitamiseks on vaja tõendeid ja need tuleb korrektselt fikseerida, mida mahukam on kuritegelik käitumine, seda ajamahukam on ka menetlus. Kuigi kuritegu on seda lihtsam tõendada, mida rohkem on tõendeid, siis teisalt tähendab jälle suur hulk tõendeid ka seda, et nende süstematiseerimine, toimiku kokkupanemine ja süüdistusakti koostamine on töömahukam ja võtab selle võrra paraku ka rohkem aega.
Selle koosseisu osas riigikohtu praktikat tegelikult ei ole ja seetõttu on enamus asju selgeks vaidlemata.
Kas selle aja jooksul on ilmnenud ka mingeid trende, et millisel moel kõige sagedamini teisi ahistatakse?
Minu kõhutunne ütleb, et teise inimese füüsilist reaalset jälitamist esineb suhteliselt harva. Pigem pannakse toime erinevaid ahistava loomuga tegusid – tehakse lugematu hulk telefonikõnesid, saadetakse sõnumeid ja e-kirju, tülitatakse inimest kõikvõimalikes interneti suhtlusekeskkondades. On kasutatud ka tänapäeva tehnika võimalusi ja pandud näiteks telefon või arvuti ise automaatselt kannatanule sõnumeid saatma. Sõnumite sisu on reeglina jällegi solvav ja rõve, harvem ähvardav. Samuti on ette tulnud, et võetakse ühendust kannatanu lähedaste või töökaaslastega, et siis kannatanut nende silmis alandada.
Kõige ilmekam näide sellest kui kaugele oli ahistaja valmis minema, jõudis kohtuotsuseni 2019. aasta lõpus. Selles kriminaalasjas oli kannatanu oma ahistaja ära blokeerinud igas võimalikus suhtluskanalis, mispeale hakkas kannatanule tulema ühe sendi kaupa pangaülekandeid, ülekande selgitusse kirjutas ahistaja kõik selle, mis ta siis parasjagu enda arvates pidas vajalikuks ohvrile öelda.
Mis suurusjärkudest me üldse räägime? Kui palju on ahistajad oma ohvrit tülitavad?
Me räägime ikka mitte kümnetest vaid pigem sadadest ja mõnikord ka tuhandetest sõnumitest, kõnedest ja e-kirjadest. Hetkel on menetluses üks kriminaalasi, kus ahistaja on saatnud kannatanule näiteks suurusjärgus kaks tuhat sõnumit. Üldiselt sõltub suurusjärk peaasjalikult sellest, kui kiiresti kannatanul mõõt täis saab ja ta politsei poole pöördub. Selle koosseisu osas riigikohtu praktikat tegelikult ei ole ja seetõttu on enamus asju selgeks vaidlemata.
Kas ahistajate puhul joonistuvad välja mingid tüüpilised jooned?
Ei, seda ei saa öelda, et neil oleks mingi kindel profiil. On nii mehi kui naisi, on noori ja vanu, on lähisuhtes inimesi ja on peaaegu võõraid - näiteks endisi äripartnereid või koostööpartnereid, kelle omavaheline kokkupuude on kõrvalt vaadates olnud väga põgus. On terveid ja psüühiliselt haigeid inimesi. Nii et mingit ühist nimetajat välja tuua võimalik ei ole.
Aga peamiselt on mingi isiklik kontakt olnud või jälitatakse kuulsuseid?
On olnud ka üksikuid kuulsuste jälitamisi, kus kellegi sümpaatia tuntud inimese vastu on muutunud nii intensiivseks, et see on selgelt hakanud avaliku elu tegelast häirima ning ka kõrvalt vaadates ületab igasuguseid mõistlikke piire. Siin on selgelt mindud kaugemale ühest-kahest iidolile saadetud Facebooki sõnumist. Üldist pilti vaadates need siiski tooni ei anna ja enamuse moodustavad juhtumid, kus osapooltel on olnud omavaheline varasem tihe kokkupuude.
Kuidas kahtlustatavad ise oma tegusid selgitavad? Mis neil enda õigustuseks öelda on? Kuidas sa seletad 25 tuhandet rõvedat e-kirja?
Ma jään vastuse võlgu. Eks palju olegi luhtunud või vastamata armastusi. Neil puhkudel, kus pooled ei ole olnud omavahel suhtes, on kõige tavalisemaks põhjenduseks see, et kannatanu ise on väidetavalt varasemalt ahistaja endaga ülekohtuselt käitunud, ahistaja näeb sellises olukorras hoopis ennast ohvrina ning üritab õiglust jalule seada. Üldreeglina sellisele käitumisele siiski mingit tavalisele inimesele mõistetavat selgitust kellelegi ei ole.
Kuna tegu on võrdlemisi uue paragrahviga, siis millised probleemid on praktikas selle rakendamisel tõusetunud?
Selle koosseisu osas riigikohtu praktikat tegelikult ei ole ja seetõttu on enamus asju selgeks vaidlemata. Näiteks see, kas kannatanu peab ahistajale ka ise selgelt teada andma, et tema tegevus teda häirib ja paluma see lõpetada või ei ole see vajalik koosseisu täitmiseks. Selles osas on ka prokuröride seas erimeelsusi.
Ma ise leian, et tõendamise seisukohalt see loomulikult paha ei tee, kui on fikseeritud, et kellegi tegevus on kannatanule tahtevastane. Meie jaoks on see väga hea tõend, kuid samas tuleb minu arvates vaadata asjaolusid laiemalt. Kui ahistaja teod on rõvedad või vulgaarsed, siis mina leian, et sellisel juhul ei pea kannatanu eraldi paluma sellise tegevuse lõpetamist. Kui kannatanu saab igal ööl ühel ja samal kellaajal solvava sisuga sms-i, siis sellisel juhul võib üsna julgelt eeldada, et see häirib kannatanut.
Samas võib see küsimus tõusta ja tõusebki sellistes olukordades, kus ahistaja käitumine võib olla ka teatud juhtudel meeldiv. On täiesti aktsepteeritav saata kellelegi lilli, kutsuda kedagi kohtingule või avaldada armastust. Kui ahistaja teod on sellised, mida kõrvaltvaataja võib hinnata meeldivaks, on kedagi kuriteo toimepanemises oluliselt keerulisem süüdistada kui kannatanu pole kordagi öelnud, et talle selline käitumine ei meeldi.
Kas on võimalik kannatanutele ka mingeid soovitusi anda? Millal pöörduda õiguskaitseasutustesse? Kuidas pärast pöördumist käituda? Mida võiks sellise käitumise ohver teada?
Pöörduda tuleks siis, kui keegi sekkub su ellu nii intensiivselt, et see on muutnud häirivaks. Teinekord piisab ainult politsei sekkumisest, et see tegevus lõppeks. Kriminaalmenetluse läbiviimise seisukohast tuleks anda ka soovitus kõik ahistaja sõnumid, e-kirjad ja muu selline talletada, et oleks võimalik seda tõendina kasutada. Mõistetavalt võib tekkida soov kõik ebameeldiv ära kustutada, aga politseile ja prokuratuurile on salvestatud kirjad suureks abiks. Kolmandaks soovitaksin võimaluse korral ahistja ära blokeerida, tema sõnumeid ja e-kirju ignoreerida, vältida tema kõnede vastu võtmist ja temaga diskussiooni laskumist.
Seda soovitust on kahtlemata kõige raskem järgida, kuid kui vähegi võimalik, siis tasuks mitte süveneda sellesse, mis sisuga sõnumeid ja kirju ahistaja saadab. Sellised kirjad võiks küll politsei jaoks alles hoida, kuid ennast saab säästa sellega, et neid ise ei loe.
Kui ahistaja teod on rõvedad või vulgaarsed, siis mina leian, et sellisel juhul ei pea kannatanu eraldi paluma sellise tegevuse lõpetamist.