Kaamera ülesvõtted koos laval seisvate inimestega
Lähisuhtevägivalla pilootprojekt tõi kaasa märkimisväärse meediatähelepanu. Pildil pressikonverents Solarise keskuses.

Prokuratuuri pressinõuniku Liivi Reinholdi küsimustele vastas Pärnu vanemprokurör Gardi Anderson, kes oli pilootprojekti eestvedaja prokuratuuri poolelt.

 

2018. aasta alguses käivitus Pärnus sotsiaalministeeriumi eestvedamisel kolme kuu pikkune lähisuhtevägivallale pühendatud pilootprojekt. Mida õieti katsetasime?

Katsetasime lähisuhtevägivallajuhtumitele reageerimist. See hõlmas endas esmalt patrulli poolt vägivallatseja eemaldamist konfliktsituatsioonist, ohvri kohest nõustamist ning kannatanuga esmaste toimingute kiiret läbiviimist, aga samuti tõhusat järelkontrolli vastavalt juhtunule ning menetlusotsuseni jõudmist esimesel võimalusel.

Lisaks täiendas politsei lähisuhtevägivalla ankeetlehti piloodi raames uute küsimustega ehk rohkem koguti andmeid juhtunu kohta juba esmasel lähisuhtevägivalla lehe koostamisel. Samal ajal muutus Pärnus kord, mille kohaselt hakkas patrull alustama menetlusi ja viima ise läbi esmaseid menetlustoiminguid.

Projekti põhiraskust kandsid politsei ja ohvriabi, kaasatud olid ka lastekaitse, linnavalitsuse sotsiaalosakond, sotsiaalministeerium ja justiitsministeerium. Sisuliselt tegid kõik projekti partnerid oma tööd, pöörates suurt tähelepanu kannatanule nagu varemgi, kuid nüüd proovisime kohaldatavate meetmete kiirust tõhustada ja kannatanuga läbiviidavad toimingud võimalikult kiiresti ära teha, et vältida taasohvristamist.

Vägivallatseja eemaldamine konfliktikohast ja ohvrile kohese kontakti pakkumine ohvriabiga on tavad, mille võiksid kõik piirkonnad kohe üle võtta

Milline oli prokuratuuri roll selles projektis?

Eelkõige oli prokuratuuri roll olla nõustaja politseinikele, vajadusel toimingute teostaja ning edasi osapooli arvestava lahendi leidja. Teisisõnu, kui patrullil tekkis kohapeal küsimusi, sai tööajal ühendust võtta valdkonna prokuröriga, muul ajal valveprokuröriga. Koos menetlejaga otsustati vajalikud toimingud, mis oleks ühelt poolt piisavad ja võtaksid teiselt poolt arvesse menetlusökonoomika nõudmisi. Prokurör hindas vägivallatseja kohese vahistamise või muude menetlusmeetmete alustamise vajadust, näiteks lähenemiskeelu kohaldamise taotlemise vajalikkust. Lähenemiskeelu olemust tutvustati kannatanutele paremini ja sellest selgemini arusaamiseks töötasime välja lähenemiskeelu taotluse vormi.

Vastavalt võimalustele oli prokuratuuril oluline osa asja kiirel lahendamisel ja sellise lahenduse leidmisel, mis ühelt poolt arvestaks kannatanu huvidega ja teiselt poolt võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi sarnastest tegudest hoiduma.

Tänu pilootprojekti pingutustele saame öelda, et olime möödunud aastal lähisuhtevägivalla juhtumite lahendamisel Eestis kõige kiiremad: 14% juhtumitest sai lahenduse vaid nädalaga. Tegelikult on siin veel suur potentsiaal, mille realiseerimist takistab tööjõupuudus. Mentlusi saaks oluliselt kiirendada, kui piirkonnas oleks lähisuhtevägivalla juhtumitega tegelemiseks üks abiprokurör lisaks. Meie kiired tulemused tulid suure pingutuse ja mõneti ka teiste kriminaalasjadega tegelemise arvelt.

Mis ei hakanud toimima päris nii, nagu võiks, olid lähenemiskeelud

Kuidas projekti eel paika pandud plaanid päriselus rakendusid?

Vägivallatseja eemaldamine konfliktikohast ja ohvrile kohese kontakti pakkumine ohvriabiga on tavad, mille võiksid kõik piirkonnad kohe üle võtta.

Vägivallatseja eemaldamine sündmuskohalt tähendas tavaliselt kodust ära kainenema viimist, kahtlustatavana kinnipidamist või viibimiskeelu kohaldamist. Kõik variandid toimisid hästi. Tihtipeale oli vägivallatseja patrulli saabudes juba ise lahkunud, hirmus, et politsei viib ta muidu kaasa. Selles oli nii head kui halba: enamasti püsis vägivallatseja nõnda vähemalt loetud tunnid kodust eemal ja olukord rahunes. Teisalt käis omaalgatusliku kodust lahkumisega kaasas oht, et vägivallatseja tuleb tagasi ja konflikt jätkub. Otsima hakkasime lahkunud vägivallatsejaid vaid siis, kui leidsime, et on alust isik kahtlustatavana kinni pidada.

Ohvri võimalus suhelda ohvriabitöötajaga kohe, vahetult pärast politsei reageerimist läks kenasti käima, seda võimalust kasutati palju ja oli tunda, et sellest oli esmasest šokist ülesaamiseks abi

Mis ei hakanud toimima päris nii, nagu võiks, olid lähenemiskeelud. Lähenemiskeeld ei ole võluvits: pilootprojekti jooksul kujunes arusaam, et selle abil ei saa pahatihti lahendada probleeme, mis vägivallani viisid. Elulistes olukordades käivad lähenemiskeelu poolt pakutud lahendustega kaasas ka keerukad probleemid. Lähenemiskeeld on küll ohvrit kaitsev meede, aga samas piirab see oluliselt teise poole õigusi, näiteks õigust oma lastega kohtuda ja laste kasvatamisest osa võtta, samuti omandiõigust ja õigust oma vara kasutada. Selline piiramine peab olema proportsionaalne kaitstava hüvega ega saa kesta pikaajaliselt. Samuti on inimestel raske saada aru sellest, et lähenemiskeeld kehtib mõlemale, nii lööjale kui kannatanule, ja piirab ka kannatanu õigust lööjaga kontakti otsida.

Millised olid valusamad küsimused, millega sel korral ei õnnestunud tegeleda?

Lapsi ei tohi ära unustada. Lapsed olid sageli lähisuhtevägivalla tunnistajad, kes nägid või kuulsid vägivalda oma kodus. Tegelikult vajavad ka nemad kohe abi traumast ülesaamisel ja vägivalla tunnistajaks olnud lastele tuleks samuti pakkuda tuge. Praegu selline, just lastele mõeldud teenus puudub, sest ohvriks loetakse ja tuge pakutakse vaid otsesele kannatanule.

Kas miski suutis pika kogemusega prokuröri ka üllatada?

Üllatav oli jälgida seda, kuidas pilootprojekti väljakuulutamine elas avalikkuses oma elu. See jõudis meedia kaudu inimesteni, sellest teati ja räägiti ning lähisuhtevägivallast teatamiste arv kasvas hüppeliselt. Muidugi tõi see muuhulgas kaasa ka teateid juhtumitest, mis ei olnud kuriteod. Aga asjaolu, et pilootprojekt pani inimesi rohkem politseid usaldama ja otsima abi, on juba iseenesest hea märk.

Lähisuhtevägivalla probleemi teadvustatakse nüüd rohkem, seda märgatakse ja tuntakse rohkem ära, sellest antakse rohkem teada. 

Lapsi ei tohi ära unustada. Lapsed olid sageli lähisuhtevägivalla tunnistajad, kes nägid või kuulsid vägivalda oma kodus