Head lugejad!
Kuniks pannakse toime kuritegusid, viib riik läbi ka kriminaalmenetlusi, mõistmaks õigust nende üle, kes ühiselu olulisimaid reegleid miskiks ei pea. Olgu selleks kellegi vastu toime pandud vägivallategu, kelleltki tema säästude välja petmine, narkootikumidega äritsemine või meilt kõigilt maksudega kogutud raha varastamine – ühendav lüli kõikide kriminaalmenetluste jaoks on vajadus esitada kohtule tõendid, mille abil kohtunikku veenda selles, et õigusemõistmiseks kohtusse toodud inimene on talle ette heidetavas kuriteos tõesti süüdi.
Kuidas kogutakse tõendeid? Selleks on erinevaid võimalusi: võib küsitleda tunnistajaid ning kannatanut; võib koguda kuriteost sündmuskohale jäänud jälgi; läbi võib otsida kuriteos kahtlustatavaga seotud paiku; võib analüüsida erinevaid dokumente, millesse on inimeste tegevus talletatud. Võib vaadelda asitõendeid või kaamerasalvestisi. Arvestades kuritegevuse muutumist üha rahvusvahelisemaks, on tõendeid sageli tarvis koguda välisriikidest, paludes selleks abi sealsetelt õiguskaitseasutustelt ning täites samas ise ka teiste riikide esitatud õigusabipalveid.
Paraku eelkirjeldatud nn avalikest menetlustoimingutest alati ei piisa selleks, et toimepandud kuritegu tõendada. On tegusid, mis pannakse toime varjatult, kus ei ole lootust tunnistajate ütluste abil tõele ligemale jõuda; kus vahetuid kannatanuid, kes saaksid endaga toimunust rääkida, ei olegi; kus selleks, et saada piisavalt teavet, mille põhjal hakata avalike menetlustoimingute abil uurimist toimetama, on eelnevalt tarvis tõendeid koguda varjatult, jälitustoimingute abil.
Käib igikestev tasakaalupunkti otsimine selle vahel, et kaitstud oleks inimeste õigus privaatsusele, kuid samaaegselt oleksid kaitstud ka kuriteo tagajärjel oma tervisest või varast ilma jäänud inimese õigused ning laiemalt ühiskonna õigus turvalisusele.
Jälitamine on aga muidugi miski, mis tekitab inimestes teravaid emotsioone. Inimlikult ongi arusaadav, et isegi mõte sellest, et kellegi tegevust võidakse salaja talletada, hirmutab ja tekitab võõristust. Vastumeelsust võib tekitada teadmine, et jälitamise käigus saavad õiguskaitseasutused paratamatult teavet mitte ainult kuriteo asjaolude, vaid ka jälitatava eraelu kohta. Umbusku suurendab seegi, kui need, kes saaksid ja oskaksid jälitamisest rääkida, tavapäraselt jälitustoimingute tegemisega seonduvast rääkima ei kipu. Kõigest ei saagi rääkida. Me ei saa avada kaarte täielikult ja kirjeldada, milline on tehniline võimekus või keda nimeliselt just neil hetkedel jälgitakse. Põhjus selleks on lihtne – laotades kõik avalikkuse ette, on lootus edaspidi samu meetodeid kasutades tõendeid koguda nullitud.
Õiguskaitseasutused ei ole siiski asi iseeneses, me oleme avalikkuse teenistuses ja avalikkusel on kahtlemata õigus teada, mida ja kuidas me ühiskonna heaks teeme. Seetõttu avab prokuratuur seekordses aastaraamatus jälitustoimingute tagamaid. Arutleme selle üle, kui palju, kelle suhtes, millal ja miks selliseid toiminguid tehakse ning kuidas seda kontrollitakse.
On juhus, et vahetult enne tänavuse aastaraamatu avalikustamist tegi Euroopa Liidu kohus Eesti Vabariigi suhtes eelotsuse, milles taunis Eestis kehtivaid reegleid, mille kohaselt võib mõningaid inimeste privaatsust piiravaid menetlustoiminguid teha prokuratuuri loaga. See lahend ilmestab kõnekalt asjaolu, et kriminaalmenetluses tõendite kogumine on erinevate institutsioonide järjepideva jälgimise all. Käib igikestev tasakaalupunkti otsimine selle vahel, et kaitstud oleks inimeste õigus privaatsusele, kuid samaaegselt oleksid kaitstud ka kuriteo tagajärjel oma tervisest või varast ilma jäänud inimese õigused ning laiemalt ühiskonna õigus turvalisusele.
Taastav õigus aitab nihutada ka teo toimepanija jaoks fookust karistamiselt vastutuse võtmisele tehtud teo eest ja kahju heastamisele.
Mil moel seadusandja seni prokuratuuri loal tehtud toimingute edasise läbiviimise korraldab, pole täna veel selge. Seniks aga loodan, et lugeja saab prokuratuuri aastaraamatust siiski rohkelt vastuseid küsimustele tõendite kogumise kohta jälitustoimingute abil.
Lisaks fookusse võetud jälitustoimingute teemale leiab lugeja aastaraamatust muudki põnevat, nagu näiteks ülevaated erinevate kuritegevuse valdkondade hetkeseisu kohta, saades aimu, millised on trendid ja kus luuravad meid moodsa aja ohud.
Veel kirjutatakse katseprojektist, kus kogukonda kahjustavate kuritegude puhul on teo toimepanijal võimalik tehtut heastada seeläbi, et ta toetab kogukonnas üldkasulikke ettevõtmisi. Nimelt katsetati Lääne Ringkonnaprokuratuuris 2020. a meetodit, kus prokurörid said kriminaalmenetluse lõpetamisel väikese süü ja avaliku huvi puudumise tõttu määrata teo toimepanijale kohustuse tasuda rahasumma sihtotstarbeliseks kasutamiseks üldsuse huvides mõnele regioonis tegutsevale mittetulundusühingule.
Inimliku kontakti olulisusest räägitakse artiklis taastava õiguse kohta, mille rakendamisel on eestvedajaks ja suunanäitajaks olnud Põhja Ringkonnaprokuratuur. Kriminaalmenetlustes puudub kannatanul sageli võimalus esitada küsimusi või väljendada enda tegelikke vajadusi talle juhtunud ebaõigluse heastamiseks. Taastav õigus annab kannatanule hääle, võimaluse väljendada oma vajadusi ning esitada juhtunu tõttu tekkinud küsimusi. Taastav õigus aitab nihutada ka teo toimepanija jaoks fookust karistamiselt vastutuse võtmisele tehtud teo eest ja kahju heastamisele. Samas on oluline rõhutada, et taastava õiguse rakendamine ei tähenda, nagu ei saakski toimepanija oma teo eest karistada.
Märkimisväärne osa kuritegevusest on kolinud tänavatelt arvutitesse. Samuti asub arvutisüsteemides suur osa kuritegude tõendamiseks vajalikku teavet.
Olulise tähelepanekuna osutab prokuratuuri avalike suhete osakond sellele, et üha jõulisemalt kerkib esile fenomen, kus kriminaalmenetlust püütakse nihutada kohtusaalist (sotsiaal)meediasse. See on vabadus, mida prokuratuuril ei ole. Ühiskonna jaoks on küsimus, kuidas lahendada vastuolu, kus üks pool saab vabalt avaldada oma seisukohti ja spekulatsioone, kuid teisel poolel on seadusest tulenevalt takistatud neile vastata ning end sisuliselt laimavate avalduste eest kaitsta. Kuidas tagada õiglane kohtupidamine, kui prokuröri loata avaldatakse meedia vahendusel valikuliselt kohtueelse menetluse käigus kogutud andmeid?
Parim kriminaalmenetlus ei ole selline, kus kannatanu saab abi ning kuriteo toimepanija jaoks järgneb teole ja inimesele vastav reaktsioon. Sellest veelgi parem on kriminaalmenetlus, mis jääb toimumata, sest inimesed oskavad märgata ohte enda ümber ning neist hoiduda nii, et kriminaalmenetluse läbiviimiseks (ja jälitamiseks!) puudub igasugune vajadus.
Heites pilgu tulevikku, mida toob käimasolev aasta? Nagu varasemalt olen öelnud ja on öeldud ka enne mind – kriminaalmenetlused peavad kolima paberkaante vahelt arvutisse. Seda vajadust võimendab omalt poolt nüüd juba aasta kestnud haigusepuhang ja sellest tulenevad piirangud inimeste füüsilisele läbikäimisele, mida on tugevalt asendanud digitaalne suhtlus. Kuid selletagi on selge, et märkimisväärne osa kuritegevusest on kolinud tänavatelt arvutitesse. Samuti asub arvutisüsteemides suur osa kuritegude tõendamiseks vajalikku teavet. Minutitega on võimalik mõnes välisriigis esmalt kuritegu toime panna ning siis saadud raha või andmed liigutada paari sõrmeliigutusega läbi mitme erineva riigi pankade. Paraku ei ole realistlik kurjategijat tabada kui meie kasutuses oleks vaid õigusabitaotlused, millele vastamise aeg on ka parimal juhul mõõdetav nädalates või kuudes. Võitlus kuritegevusega on ka võitlus ajaga ning oleme selle võitluse juba ette kaotanud, kui loobume otsimast võimalusi, kuidas info liikumist efektiivsemaks muuta - nii siseriiklikult kui rahvusvaheliselt.
Prokuratuuri üks olulisemaid sihte lähiaastail on valgekraekurjategijatel selja prügiseks tegemine.
Samuti on vajadus pöörata senisest teravam pilk nende kurjategijate poole, kes meie keskel lipsu ja valge särgiga käivad. Kahtlemata on endiselt oluline igapäevane turvalisus tänavatel ja kodus. Vajalik on ka igaühe kindlustunne, et hätta sattudes tulevad õiguskaitseasutused appi. Samas on vaja teadvustada sedagi, et kõigil kuritegudel ei ole vahetut kannatanut, kes politsei appi kutsuks. Valgekraekuritegevus on justnimelt selline valdkond ja riik on selles vallas seni ehk mõnevõrra hambutuks osutunud, aeg-ajalt takerdudes halvasti sõnastatud seadustesse ning maadeldes kroonilise ressursipuudusega.
Sellise kuritegevuse mõjusid ei tunne otseselt igapäevaselt keegi, kuid kaudselt mõjutavad just need kuriteod eranditult iga Eestimaa inimest ja uuristavad meie rahakotti nagu rotid viljasalve. Prokuratuuri üks olulisemaid sihte lähiaastail on just selles vallas riigi võimekuse märgatav tõstmine ning valgekraekurjategijatel selja prügiseks tegemine.
Prokuratuur on näoga avalikkuse poole ning valmis alati ühiskonnale selgitama kuritegevusega kaasnevaid ohte ning riigi võimalusi kannatanute eest seista, sel põhjusel oleme kokku pannud ka käesoleva aastaraamatu. Selgitamaks, mida me teeme selleks, et aidata hätta sattunud inimesi.
Head lugemist
Andres Parmas
Riigi peaprokurör