Margus Kurm: reesuskonflikt, väärtuskonflikt, sisemine konflikt – need on sõnad, mis seda lugu meenutades esimesena meenuvad

Lõpetasin süüdistuskõne taotlusega vanemad süüdi mõista, kuid karistusest vabastada. Südames lootsin, et kohus teeb õigeksmõistva otsuse. Nii ka läks. Tagantjärele tarkusena tuleb ausalt tunnistada, et vanemate süüdistamine oli viga. Eksisin kaks korda. Esiteks oli vanemate vastu esitatud süüdistus materiaalõiguslikult küsitav, ja teiseks – kui prokurör ei ole oma südames veendunud, et kahtlusalune on süüdi kuriteo toimepanemises, ei tohi ta süüdistust esitada. Mida aeg edasi, seda olulisem see prokurörieetika aluspõhimõte mulle tundub.

Selles loos põrkusid erinevad põhiseadusega kaitstud õigused, vabadused ja kohustused – õigus elule, usuvabadus, vanemate hooldamis- ja arstide ravimiskohustus. Kokkupõrge toimus ajal, kui õiguslik raamistik selle lahendamiseks oli lünklik. Meditsiiniõigus, mis paneb paika vanemate õigused ja arsti kohustused, oli alles tekkimas. Kujunemisjärgus oli ka see, mida me praegu tunneme tegevusetusdelikti dogmaatikana.

Enne 4. juulit ei olnud ükski arst sellise dilemma ette sattunud.

Õiguslik määramatus oligi põhjus, miks ma vanemprokurörina otsustasin võtta selle venima jäänud kaasuse enda lahendada. Leidsin, et asutuse juhina ei ole mul õigust nõuda ja pärast targutada, vaid ma pean ise otsustama. Õiguslik määramatus oli tegelikult ka põhjus, miks sisemistest kahtlustest hoolimata otsustasin asja kohtuse viia. Leidsin, et seda lugu ei ole õige lahendada kabinetivaikuses. Õiguse arendamiseks, mis õiguslikus määramatuses on paratamatu, on pädev ainult kohtuvõim. Ka asja arutamine avalikul kohtuistungil on sotsiaalselt tundlike kaasuste korral väärtus omaette.

Hiljem on minult küsitud, miks otsustasin süüdistada vanemaid, aga mitte arste. Oma garandikohustuse jätsid ju täitmata nemad. Praeguste standardite valguses tundub asi tõepoolest selge. Eluohtlikus seisundis olevale inimesele tuleb pakkuda parimat kättesaadavat ravi, sõltumata sellest, mida arvavad patsiendi lähedased. 1997. aastal oli olukord teine. Selle põhimõtte absoluutsus ei olnud haiglates laiemalt teadvustatud; või õigemini, enne 4. juulit ei olnud üksi arst sellise dilemma ette sattunud.

Minu jaoks sai määravaks see, et tol õhtul valves olnud arst, kelle kiire tegutsemine võinuks lapse päästa, ei suhtunud olukorda kergekäeliselt. Ta võttis ühendust osakonna juhatajaga, seejärel haigla peaarstiga ning lõpuks peeti nõu ka juristidega. Kahjuks ei osanud või ei julgenud neist keegi anda selget juhist, et vaatamata ema vastuseisule tuleb vereülekanne teha. Olukorras, kus isegi juhid ja juristid ei teadnud, mis on õige käitumine, olnuks üksiku raviarsti karistamine ilmselgelt ebaõiglane. Seetõttu otsustasingi kriminaalasja arstide suhtes keelueksimusele tuginedes lõpetada.

Mis puudutab vanemaid, siis siin sai otsustavaks ema agressiivne käitumine. Ema mitte lihtsalt ei avaldanud oma arvamust, vaid sekkus aktiivselt arstide tegevusse, ähvardades neid muuhulgas kohtuga. Ema käitumine oli otsene põhjus, miks vereülekanne jäeti tegemata ja laps reesuskonflikti tagajärjel suri. See mõttekäik oli suures plaanis õige, kuid nüanssides vigane. Neid nüansse ma 20 aastat tagasi ei teadnud, kuigi tajusin.


Artiklitekogumikus „Teekond tänaseni“ on kirja pandud prokuröride isiklikud mõtted, mälestused ja meenutused mõnevõrra juhuslikult valitud kriminaalasjadest alates aastast 1993 kuni 2019.