Ahistamist ei pea taluma

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26 sätestab igaühe õiguse eraelu puutumatusele. Karistusseadustikus on eraelu puutumatuse kaitseks kuriteokoosseisuna ette nähtud § 157³ ehk ahistav jälitamine. Selle sisu on tahtevastaselt teise inimese eraellu sekkumine, milleks on temaga korduv või järjepidev kontakti otsimine, tema jälgimine, hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine.

Praktikas tähendab see olukordi, kus teo toimepanija ei suuda leppida sellega, et armusuhe, sõprus, äripartnerlus või muu selline suhe on teise soovil lõppenud, ning toimepanija jätkab erinevatel eesmärkidel ja erinevaid võimalusi kasutades kannatanu eraellu sekkumist.

Ahistajate kujutlusvõime võib olla piiritu, mistõttu leiavad nad alati võimalusi, kuidas teise inimese ellu sekkuda.

Mõned ahistava jälitamise vormid on iseseisvana täiesti loomulikud ja sotsiaalselt aktsepteeritavad, sest inimesed ometi omavahel suhtlevad, vahetavad kirju ja sõnumeid, käivad külas ja saadavad ka lilli või kingitusi. Ahistavaks jälitamiseks võib see aga muutuda siis, kui selline tegevus muutub kannatanule häirivaks ja jätkub tema tahte vastaselt ka siis, kui kannatanu on sellise käitumise soovimatust selgelt väljendanud ja palunud lõpetada.

Sellise ahistava käitumise motiivid on olnud näiteks kättemaks, solvumine, soov lihtsalt haiget teha või ka suutmatus enda emotsioone kontrollida.

Võimalusi, mida kannatanu eraellu sekkumiseks kasutatakse, on palju. Peamiselt on need järjepidev helistamine ja sõnumite saatmine, jälitamine ja jälgimine, filmimine, laimamine ja solvamine sotsiaalvõrgustikes, vara lõhkumine ja muud häirivad teod. Ahistajate kujutlusvõime võib olla piiritu, mistõttu leiavad nad alati võimalusi, kuidas teise inimese ellu sekkuda. Nad on tihti head manipulaatorid, kes suudavad kannatanut enda mõju all hoida.

Ahistava jälitamise tõttu alustatud kriminaalmenetlusi on Eestis üksjagu. Samuti on paljud ahistajad kuulnud kohtunikku lugemas ette süüdimõistvat kohtuotsust ning sellele järgnenud karistust. Osad sellised juhtumid on oma intensiivsuse tõttu üllatanud ka prokuröre ja järgneva ootamatu juhtumi lahendamine seisab prokuratuuril veel ees.

Kui saladusest saab hirm

Kõik sai alguse sellest, kui ühte firmasse sattusid tööle mees ja naine, kes hakkasid teineteisele meeldima. Kuigi mehel oli olemas elukaaslane, otsustas ta elada kaksikelu. Kodus mässis ta ennast valede rägastikku, kuid mehes lõõmav armuleek töökaaslase vastu oli liiga tugev.

Pärast mitu kuud kestnud armusuhet otsustas mees, et tema niimoodi enam jätkata ei saa, ning otsustas töökaaslasega suhte lõpetada. Naine kinnitas mehele, et ka temal endal on samasugune soov ja suhte lõpetamine on vastastikune. Nad leppisid kokku, et jäävad sõpradeks.

Kuigi suhte lõpetamine oli esmapilgul vastastikune, pulbitses naises tegelikult viha ja kättemaksusoov.

Üsna pea pärast suhte lõppu hakkas aga endiselt armukeselt jõudma meheni signaale, et keegi kuritahtlik tundmatu teab nende saladust. Naine rääkis mehele, et talle on tungitud kallale, teda on jälitatud ja lisaks saadab keegi talle pidevalt ähvardussõnumeid. Ähvardaja sõnul teadis ta mehe ja naise vahel toimunud salajasest suhtes. Olulise pöörde võttis see lugu siis, kui samasuguseid sõnumeid hakkas saama ka mees ise – tundmatu ähvardaja teadis salasuhtest ja ähvardas selle avalikuks teha. Ähvardussõnumitega saadeti mehele isegi fotosid tema ja tema elukaaslase autost, mistõttu võttis mees ähvardusi tõsiselt.

Sellised süstemaatilised sõnumid häirisid meest väga ning ta pöördus ähvarduste tõttu politseisse. Samal ajal sai mees iga päev edasi ähvardussõnumeid nii enda suhtes kui ka selle kohta, mida tehakse tema armukesega. See kõik hoidis teda jätkuvalt hirmul.

Politsei alustas juhtumi uurimiseks kriminaalmenetlust ja üsna pea ilmnes, et kuigi suhte lõpetamine oli esmapilgul vastastikune, pulbitses naises tegelikult viha ja kättemaksusoov. Nimelt ilmnes uurimise käigus, et kõik ähvardused mehele saadeti erinevaid SIM-kaarte kasutades ühelt mobiiltelefonilt. Osade kõnekaartide puhul tekkis kahtlus, et neid on kasutatud ka naise isiklikus telefonis, mistõttu asuti naise seost lähemalt uurima. Nii tehti kohtu loal naise elukohas läbiotsimine, mille käigus leiti kõnekaarte ja ka mõlemad telefonid – nii isiklik kui ka sõnumite saatmiseks kasutatud mobiiltelefon.

Selgus, et naine oli mõelnud välja plaani, kuidas meest endiselt enda mõju all hoida ja samal ajal talle suhte lõpetamise eest kätte maksta. Kogutud tõendite põhjal oli naine mehele ette söötmiseks välja mõelnud legendi, kuidas naist ähvardatakse, talle tungitakse kallale, teda jälitatakse ning saadetakse järjepidevalt ähvardussõnumeid tundmatuilt, kes teavad salasuhtest. Kogutud tõendid viitavad, et loo usaldusväärsemaks muutmiseks hakkas naine ise teist telefoni ja kõnekaarte kasutades saatma mehele sõnumeid, milles ühest küljest teeskles ähvarduste ohvrit, kuid teisalt ähvardas meest.

Kuigi politsei kinnitas mehele, et kõige taga on naine, ei uskunud mees politseid, vaid naist. Mees usub siiani, et naine on süüdi lavastatud, kuigi kriminaalasjas kogutud tõendusmaterjal näitab midagi muud.

Lisaks ilmnes tõendite kogumisel, et naine jälitas meest, tegi temast ja tema elukaaslase autost pilte ja saatis need ähvardussõnumitega mehele, et ähvardused tunduksid reaalsemad. Kui naine väitis, et talle on kallale tungitud, siis menetluse käigus selgus, et tegelikkuses oli ta libedaga kukkunud. Ka teised tõendid, mida oli võimalik koguda, prokuratuuri hinnangul ei kinnita erinevaid naise väiteid tema süüdilavastamisest.

Kriminaalasja materjalide põhjal saatis naine mehele kuude kaupa sadu sõnumeid, milles esines tundmatu ahistajana. Kuigi naisele esitati kahtlustus kuriteo toimepanemises ja ta kuulati üle, ei tunnistanud ta kuriteo toimepanemist, vaid jäi ka politseis enda loo juurde. Läbiotsimisel leitud mobiiltelefoni, selle pakendi ja kõnekaardid sokutas keegi väidetavalt tema elukohta, et ta süüdi lavastada.

Kõige kurioossem on selle juhtumi puhul see, et isegi pärast seda, kui politsei kinnitas mehele, et kõige taga on naine, ei uskunud mees politseid, vaid naist. Mees usub siiani, et naine on süüdi lavastatud, kuigi kriminaalasjas kogutud tõendusmaterjal näitab midagi muud. See aga tähendab, et sõnumid mehele jätkuvad siiani.

Kuidas ahistaja haardest pääseda?

Ahistav jälitamine lisati karistusseadustikku alles 2017. aastal. Kuni selle ajani oli karistatav ainult kehaline väärkohtlemine ja eraviisiline jälitustegevus. Tegelik elu näitas, et vaja on kuriteokoosseisu, mis kaitseks ka selliste tegude eest, mis üksikute tegudena ühegi kuriteo alla ei mahu, kuid sellele vaatamata tekitavad kannatanutele palju probleeme ja väga raskeid psüühilisi tagajärgi. Seega võimaldab seadus nüüd politseil ja prokuratuuril neid kannatanuid aidata ning ahistajad päriselt vastutusele võtta.

Ahistava jälitamise kuritegudest peaaegu kolmveerand (72%) pandi toime praeguse või endise elukaaslase, abikaasa või partneri poolt, mis näitab, et enamus ahistava jälitamise juhtudest on seotud lähisuhtevägivallaga. 91% ahistava jälitamise kannatanutest on naised, kuid mitmed lood näitavad, et ahistamise tõttu otsivad abi ka mehed.

Ahistava jälitamisena saab käsitleda järjepidevat ja tahtevastast kontaktiotsimist ka näiteks sotsiaalmeedias või telefoni teel. Ligikaudu pooled juhtumitest pandi eelmisel aastal toime mitte füüsiliselt.

Näiteks mõistis kohus vangistuse naisele, kes hakkas salajase intiimsuhte järel mitmelt mehelt raha välja pressima. Pärast väljapressimise eest kantud reaalset vangistust otsustas naine aga jätkata ühe kannatanu häirimist, sekkudes intensiivselt tema eraellu. Selle info politseini jõudmisel taotles prokuratuur kohe ahistaja vahistamist, et tema ahistav tegevus lõpetada.

Samuti mõistis kohus mehele reaalse vangistuse endise elukaaslase ahistava jälitamise eest. Pärast selle eest mõistetud vangistusest vabanemist hakkas ta aga sama naist uuesti ahistama, kuni leidis endale uue silmarõõmu ühe toidukaupluse müüja näol. Teda hakkas ta töö juures tülitama, järgnes talle koju ja hakkas ähvardama ka tema meest. Niivõrd süstemaatilise ja korduva ahistava jälitamise eest mõistis kohus varasema karistusega koos enam kui aasta pikkuse vangistuse.

Need on mõned ekstreemsemad näited, kuid ahistava jälitamisena saab käsitleda järjepidevat ja tahtevastast kontaktiotsimist ka näiteks sotsiaalmeedias või telefoni teel. Eriti juhul, kui seda tehakse näiteks avalikes postitustes, levitatakse kellegi kohta häirivat infot kolleegidele, tuttavatele, pereliikmetele ja nii edasi. Ligikaudu pooled juhtumitest pandi eelmisel aastal toime mitte füüsiliselt.

Viru ringkonnaprokuratuuri prokurör Elle Karm kirjutas tänavuses aastaraamatus, kuidas kogukond saab ahistavat jälitamist ära tunda ja kannatanut aidata.