Lavly Perling: väsimus tuli hiljem

Ühel kevadisel pärastlõunal palus Norman* mul minna KAPOsse. Ühtlasi lisas ta, et ega palju rohkem hetkel öelda ei saagi. Kui ma siis küsisin, kas midagi on vaja ette valmistada, vastas ta lühidalt, et ma võiks lugeda karistusseadustikust riigireetmise sätet. Ma siis lugesin. Selle ajani olin juristi ja inimesena arvanud, et tegemist on sättega, mis iga riigi karistusseadustikus peab küll olema, aga selle elus rakendamine jääb pigem teooria valdkonda.

Läksin, kuulasin ja tõdesin, et taipan sest olukorrast ja kirjeldatud modus operandi’st suhteliselt vähe. Õnneks sain kohe aru, et kui ka õiguse rakendamine selles valdkonnas saab olema pretsedendi tähendusega, siis meeskond, kes ülevaadet andis, koosnes oma valdkonna proffidest.

Hakkasime aga vaikselt minema. Palju vaidlusi, rohkelt tööd ja pinge, sest vastutus, mida tajusime, oli iga hetk meiega. Ometi jääb see kõik meelde ennekõike tugeva, kokkuhoidva ja selgelt ühist eesmärki nägeva meeskonna tööna. Vahel, kui oli väga raske, oskas ikka keegi öelda midagi sellist, mis pinge taas maha laadis ja aitas edasi minna.

Keeruline oli olla ja käia, kui nõu polnud suurt kelleltki küsida, sest nii karistusõiguslikud kui ka menetluslikud lahendused tuli ise välja mõelda. Üks oli selge – meie asi peab olema tugev ja nii kindlate tõenditega kinnistatud, et peab vastu ükskõik kui keerulisele üldmenetlusele. Mitte ainult karistusõigus ja menetlus ei pakkunud ses asjas väljakutseid, ka meie enda ruumid menetlustoimingute läbiviimiseks ning info edastamise viisid ja võimalused vajasid ülevaatamist ning kohandamist.

Info hulk, mida muudkui tuli ja tuli, sundis meid otsustama, kui suureks selle asja teeme. Olen alati uskunud, et suurte asjade üks edukuse võti peitub julguses seada sellele raamid ning otsustada ära see osa, millega kiiremas korras kohtusse minna. Nii ka seekord. Ühel hetkel tuli tõdeda, et võime veel kauaks jääda menetlema, peenhäälestama ja korrigeerima, aga kui see kõik ühel päeval avalikuks saab, peame olema valmis sellega võimalikult kiiresti kohtu ette jõudma.

Menetluse kõrval oli ses loos korralik proovikivi ka kommunikatsioon. Kuidas seletada ühiskonnale, ja seda nii Eestis kui ka väljaspool, mis on juhtunud ja miks? Kuidas öelda, et meid võib usaldada riigina edasi, mis siis, et nii Eesti enda kui ka partnerite saladused on jõudnud vaenuliku võõrriigi eriteenistuste kätte? Kuidas rääkida avatult saladusi täis menetlusest? Kuidas vältida propagandamasina ja valede lõksu sattumist? Valisime avatud ja ausa lähenemise, selgitades, miks me siiski sisu osas jääme napisõnalisteks. Meid mõisteti ja kokkuvõttes usun, et olime ka selles edukad, sest kommunikatsiooniinimesed tegid head tööd nii ettevalmistamisprotsessis, taustal kui ka vahetus suhtluses meediaga.

Suurte asjade üks edukuse võti peitub julguses seada sellele raamid.

Iga prokurör teab, et suurte asjade avalikuks tulemise päevad on nii intensiivsed, et seda on raske kõrvalt ette kujutada. See tähendab ühtaegu plaani järgimist, aga seda paindlikult, see tähendab ootamatusi, mis vahel peavad näima kui plaani osa. Nii oli kõik ka neil päevadel. Üks vahvamaid küsimusi, mis aga õhtul ühe meeskonnaliikme suust kõlas, oli hoopis see, et kuulge, kus kringel on. Need, kes näinud kinnipidamisvideot, teavad, millest jutt.  

Kui teema oli avalikkuse ette jõudnud ja üle olid elatud ootamatud fotod kordusläbiotsimisest ning palju muud, tuli siht seada kohtumenetluse suunas. Teadsime, et tõendid on head ja tugevad, nüüd oli need vaja vormistada kohtukõlbulikuks. Kriminaaltulu kui eesmärk ei andnud mulle juba toona rahu. Tundus ainuõige, et ka sellise kuriteoga teenitud tulu kuulub selgelt äravõtmisele ja mitte ainult – ka tekitatud kahju tuleb hüvitada. Loomulikult oli see kuritegude tõendamise kõrval olnud siiani tagaplaanil, nüüd, kus teema oli avalikuks saanud, sai keskenduda ka sellele. Ega see kerge olnud ja alati võib keegi kõrvalt kogu selle esimese menetluse kohta öelda, mida kõike oleks saanud teisiti teha, kuid fakt on see, et toona tuli otsustada nende teadmiste põhjal, ilma eelneva kogemuse ja praktikata. 

Olime valmis üldmenetluseks, kuid pole saladus, et meie enda riigile, partneritele ja ka süüdistatavatele on enamasti neis asjades eelistatud variant siiski kokkuleppemenetlus. Huvitav oli diskussioon, mis ühiskonnas puhkes – nagu ikka karistuse üle. Siiani oli sanktsiooni ülemmäär 15 aastat seisnud seadustikus puutumatult aastaid. Juhtumi avalikuks tulemisega tekkis viivitamatult soov tõsta karistusmäär eluaegse vangistuseni, hea oli, et selle protsessi kesksel jäi siiski alles võimalus kompromissideks**. Hiljem, mõeldes diskussioonide üle Simmi vabastamise või mittevabastamise üle, kui 12 ja poolest aastast oli jäänud veel aasta, tulid mul prokurörina ennekõike meelde hoopis need raskused, mis olid seotud temalt kahjude ja kriminaaltulu väljanõudmisega. Olgu selle ennetähtaegse vabastamisega kuidas on, aga riigireeturile võiks jääda varast alles vaid humanistlikel kaalutlustel inimesele säilitatav osa ja kahjusid peaks ta hüvitama elu lõpuni.

Hea näide oli kogu see lugu ka selles vallas, kuidas oli advokaatidega võimalik teha koostööd, kui nad olid tsiviilhagi kaitsel koos meiega. Kannatanu oli ju antud juhul riik.  

Olgu selle ennetähtaegse vabastamisega kuidas on, aga riigireeturile võiks jääda varast alles vaid humanistlikel kaalutlustel inimesele säilitatav osa.

Läbirääkimised nii rasked polnudki. Ilmselt seetõttu, et meie selg oli sirge ja taganemiseks põhjust me ei näinud. Polnud plaaniski 12 aastast allapoole tulla, tulgu siis juba pigem üldmenetlus. Uurimismeeskond oli teinud head tööd ning prokurörina oli isegi väike ahvatlus – minna, küsida maksimumkaristus, kahjude hüvitamine täiel määral, kodu konfiskeerimine, ning näidata nende tegude jälkust. Võib-olla paistis see ahvatlus välja ning seetõttu tuli kiiresti ka kokkulepe – 12 ja pool aastat vangistust, 1,3 miljoni kriminaatulu väljamõistmine ja kahju hüvitamise kohustus 20 155 000 krooni ulatuses.

24. veebruar 2009 oli pidulik, aga meie jaoks ärev, sest teadsime, et kokkulepe on allkirjastatud ning järgmise päeva hommikul toimub kohtuistung, kus kohus teeb otsuse. Küllap on prokurörid erinevad, kuid minu jaoks on meie töö juures raskeimad hetked just kohtuotsuse päevad. See on aeg, mil tuleb vaid oodata, enam ei sõltu prokurörist midagi. Kohtuotsuse kuulamine on prokuröri jaoks alati vastandlikke tundeid tekitav – ühelt poolt on ju tegemist töövõiduga, teiselt poolt tähendab see kellegi jaoks sageli pikaaegset vangistust, eemal lähedastest, kodust, vabadusest. Ilmselt on igal prokuröril oma viis sellega toime tulla, mina keskendun neil hetkedel oma töö peamisele eesmärgile – luua ühiskonnas õiguse kaudu õiglust. Ma arvan, et see otsus sai just selline, mis seda tegi.

Väsimus tuli hiljem ja tuleb tunnistada, et läks, nagu ikka vahel suurte ja raskete asjadega juhtub – sa ootad ja ootad seda jõustunud otsust ning mõtled sisimas sellest, milline kergendus sind tabab, ning kui see aeg on käes, on kergendus kadunud. Lihtsalt uued, suured ja rasked lood ootasid ees.


* riigi peaprokurör Norman Aas
** eluaegse vangistusega kuritegude osas ei olnud võimalik kokkuleppemenetlus


Artiklitekogumikus „Teekond tänaseni“ on kirja pandud prokuröride isiklikud mõtted, mälestused ja meenutused mõnevõrra juhuslikult valitud kriminaalasjadest alates aastast 1993 kuni 2019.