Eestis tegutseb kakskümmend kuritegelikku ühendust, millest kaheksa on ohtlikud

Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher tõdes paar aastat tagasi ilmunud artiklis, et Eestis tegutseb praegu teadaolevalt ligikaudu kakskümmend kuritegelikku ühendust, millest kaheksa on ohtlikud. Kui riiklikud ohuhinnangud on jätkuvalt piiratud riigisaladus, millele tavakodanikul juurdepääs puudub, siis Peeter Võsa reportaažid, Risto Berendsoni ajaleheartiklid või ka Svetlana Loginova ülevaade bandiitlikust Ida-Virumaast on meile kõigile lugemiseks kättesaadavad.

Jah, elame praegu vaba meedia kuldajastul. Lisaks pea kümnele suuremale päevalehele ilmub iga nädal mitmeid väljaandeid (sealhulgas mullu kolmekümnendat juubelit tähistav Eesti Ekspress), mida loeb regulaarselt pea kümme protsenti elanikkonnast. Samuti püstitab vaatajarekordeid uuriv teleajakirjandus – teist aastakümmet ekraanidel olev Pealtnägija, praeguseks manalateed läinud Radar, ent lisaks kõigele sellele murrab nüüdsel klikimeediaajastul uksest ja aknast, sotsiaalmeediast ja veebiportaalidest sisse kõige erinevamat infot, millest hea tahtmise korral võib samuti noppida välja kuldaväärt infot. Info Eestis praegu tegutsevatest kuritegelikest ühendustest, suupärasemalt öelduna grupeeringutest, on vähemal või suuremal määral avalik ja kõigile kättesaadav teave.

Tõsi, samas tuleb tunnistada, et krimiajakirjanike tööpõli on võrrelduna üheksakümnendate keskpaigaga oluliselt ahtam – erinevalt üheksakümnendatest ei tapeta igal aastal sadu inimesi, Männiku karjäärist ei pea suplejad hulpivate laipade vahel endale teed tegema ning Vabaduse väljakul suvel jäätist limpsides ei pea turistid pelgama plahvatavaid pomme. Ometigi tegutseb ka praegu Eestis ligikaudu kakskümmend kuritegelikku ühendust. Kus nad siis end peidavad ning millega tegelevad? Kes on need allilmategelased, kellega lugejad ajaleheveergude vahendusel tänasel päeval tutvust teha saavad?

Mustades nahktagides oma silmi mustade prillide taha peitvad „ärimehed“, nagu Allan Roosileht kakskümmend aastat tagasi oma surematus hitis kirjeldas, kohtuvad ka täna erinevatel tähtpäevadel.

Kus nad end peidavad?

Kurjategijad on inimesed nagu meiegi. Nad viivad lapsed hommikul lasteaeda või kooli, naise ilusalongi, kohtuvad kaaslastega restoranides, toimetavad nii Tallinna vanalinnas kui ka Tartus, Pärnus ja mujalgi Eestis. Kuid sa ei pruugi neid ära tunda, kui nad sulle tänaval vastu tulevad. Erinevalt keskajast ei kõrvetata kurjategijatele tänapäeval otsaette „vargamärki“ ega raiuta leivapätsajal käelaba. Küll aga võib täheldada, et mustades nahktagides oma silmi mustade prillide taha peitvad „ärimehed“, nagu Allan Roosileht kakskümmend aastat tagasi oma surematus hitis kirjeldas, kohtuvad ka täna erinevatel tähtpäevadel – olgu need kinnised pulmad või sünnipäevad või ka märksa avalikumad matuseprotsessioonid. Seetõttu on ka nii Kalev Kure matused 2005. aasta novembri lõpus, samuti viis aastat hiljem autoõnnetuses hukkunud Vambola Kiviraiuja matused kui ka seejärel kuus aastat hiljem, 2016. aasta septembris toimunud Nikolai Tarankovi matused pälvinud meediaväljaannete kõrgendatud tähelepanu. Ajalehepealkirjad küsisid toona ning küsivad ilmselt ka tulevikus kõigiti põhjendatult, kes on need mehed ja naised, kes tulid hukkunud allilmaliidritele viimast austust avaldama.

Kes on siis see „äärmiselt kirev seltskond“, nagu Delfi toona retooriliselt küsis, kes käis kolm aastat tagasi Nikolai Tarankovi matustel? Kuivõrd 2016. aasta 22. septembril viibis väidetava allilmaliidri viimsele teele saatmisel meedia hinnangul sadu inimesi, kelle kõigi elulugu ei jõua me mõistetavalt üksikasjalikult lahata, siis proovime tollele meedias püstitatud küsimusele leida vastuse ühe-kahe foto näitel. Näiteks üks Tallinnas Lasnamäel Jumalaema Kiirestikuulja ikooni kiriku jalamil tehtud foto kolmest härrasmehest, millel näiliselt täiesti tavalised meesterahvad. Võib olla visuaalis meenutavad need oma lahkeid taevasiniseid silmi mustade päikeseprillide taha peitvad mehed tõesti mõneti Allan Roosilehe hitis kirjeldatud tolle ajastu kangelasi, kuid Tallinna vanalinnas klubi Hollywoodi juures või D-terminali juures ei pruugiks me neid tähelegi panna. Ent ometigi on kõigil kolmel mehel kõneleda oma värvikas lugu.

Jumalaema Kiirestikuulja ikooni kiriku jalamil tehtud foto kolmest härrasmehest, millel näiliselt täiesti tavalised meesterahvad. Erilist tähelepanu vääriv foto ilmus pildigaleriides nii Delfis kui Õhtulehes. Foto: Teet Malsroos / Õhtuleht.

Fotol kõige vasakpoolne mustas nahktagis meesterahvas selgitas mullu Harju maakohtus, et ta pälvis hüüdnime Gibon (viide imetajate klassi kuuluvatele inimahvlastele), nagu teda teatud ringkondades hüütakse, aastaid tagasi oma aktiivse poksijakarjääri alguses oma pikkade käte tõttu. Fotol kõige parempoolne mees, samuti mustas nahktagis, selgitas, et tema sai oma hüüdnime Sambo seevastu Tallinnas legendaarses spordiklubis Dünamo treenides ja hiljem edukalt võistlustel esinedes. Võite kolm korda arvata, mis spordialal ta medaleid koju tõi! Nende mõlema keskel, musta sonimütsiga ja oma silmi päikeseprillide taha varjates kõnnib mees, keda teatud ringkondades tunti Lavrjuhhana. Kõiki kolme on seejuures vähem või rohkem avalikult aastaid seostatud nn Kemerovo grupeeringuga. Kui Giboni ja Lavrjuhha kohta kirjutati artikleid juba kümmekond aastat tagasi ning mõlemat on alles hiljaaegu seostatud ka Tallinnas väidetavalt tegutsenud nn taksomaffiaga, siis Sambost kuulis avalikkus alles paar aastat tagasi, mil Eestis ja Hispaanias peeti kahtlustatavatena kinni nn Kemerovo kuritegeliku ühenduse arvatavad liikmed.

Kui Eesti Ekspress avaldas eelmise aasta veebruaris portreeloo kolmandast fotol olevast meesterahvast – Lavrjuhhast, siis küsiti kommentaare ka tema vanadelt sõpradelt ja võitluskaaslastelt. Teiste seas esines järelehüüdega ka Lavrjuhhale tema eluajal uhke valge Hummeri andnud Aivar Tootsi, kes tõdes, et Lauri elustiil oli võita ja vallutada! Lauri elas head vabamehe elu, mida enamus inimesi endale lubada ei saa! Lauri oli puhas eestlane ja Eesti eest kõigeks valmis. Olen seisukohal, et ta valis venekeelse poole, kuna vanglates on enamus venekeelset seltskonda. Kui tahad autoriteetidega koos elada, otsuseid teha (näiteks, kes koristab, kes söögid lauale toob, kes sokke ja aluspükse peseb), tuleb liituda tugevama poolega, et olla ka kinnipeetavana pomo.

Lavrjuhha“ „venekeelsesse seltskonda“ kuuluvat Gibonit iseloomustasid mullu Tallinna kohtumajas toimunud kohtuistungitel tunnistajad kui tõsist spordimeest, kes ei suitsetanud ega tarvitanud ka alkoholi. Samasuguseid ülivõrretes kiidusõnu jagus tunnistajatel kohtusaalis ka Sambo aadressil. Selle põhjal võiks arvata, et kõigi kolme näol oli tegemist musterkodanikega, kuid ometigi seostati nii Lavrjuhhat kui ka Gibonit Tallinnas nii nn taksomaffia tegemiste kui ka Kemerovo grupeeringuga.

Kui nüüd aga täitsa ausalt algusest rääkima hakata, siis Kemerovo kuritegeliku ühenduse näol oli tegemist järjekorras juba neljanda grupeeringuga, mille liikmed Keskkriminaalpolitsei viimaste aastate vältel võrdlemisi lühikese aja vältel kinni pidas.

Selle Lasnamäe kirikutrepi jalamil foto tegemise hetkel ei teadnud Gibon ega ka Sambo, et vähem kui aasta hiljem klõpsatavad nende randmete ümber Keskkriminaalpolitsei hõbedased käerauad ning Lavrjuhha surnukeha kaevatakse välja Viljandimaalt ühe talumaja põranda alt. Selle foto tegemise hetkel oli neil kõigil kolmel veel meri põlvini. Sel fotol, mis tehti 22.09.2016. aastal, on nad kolmekesi veel vabad mehed, kuid vähem kui pool aastat hiljem kustus Tallinna Linnahallis asunud Poseidoni ööklubis Lavrjuhha eluküünal koos väidetava Tallinna allilmategelase eluküünlaga ning 2017. aasta augusti alguses teatas Hispaania meedia, et guardia civil pidas Costa del Solis Eesti ametivõimude palvel kinni väidetava vene kuritegeliku liidri, kes magas, kirves padja all. Samal ajal jõudis Hispaania meedia vahendusel ka Eesti avalikkuseni kinnitus, et Slava Kemerovski vahistati Hispaanias, ning samal ajal peeti Eestis kinni tema arvatavad kaaslased, teiste seas ka Gibon ja Sambo.

Vähem kui pool aastat hiljem anti Slava Kemerovski, Gibon ja Sambo koos veel kümne mehega süüdistatuna kuritegeliku ühenduse moodustamises Tallinnas kohtu alla ning mullu detsembri alguses suundus maakohus pärast aastakese väldanud prokuratuuri ja kaitsjate tõendite kuulamist nõupidamistuppa otsust tegema.

Keskkriminaalpolitsei alustab jahti

Kui nüüd aga täitsa ausalt algusest rääkima hakata, siis Kemerovo kuritegeliku ühenduse näol oli tegemist järjekorras juba neljanda grupeeringuga, mille liikmed Keskkriminaalpolitsei viimaste aastate vältel võrdlemisi lühikese aja vältel kinni pidas.

Mis siis muutus ning millega Keskkriminaalpolitsei varem tegeles? Kõigiti õigustatud küsimused, eriti kui arvestada, et Kemerovo kohtuistungitel tõdesid nii mitmedki tunnistajad, et see grupeering tegutses Eestis juba üheksakümnendatest alates, ning sama on kinnitanud ka teiste tuntumate kuritegelike ühenduste osas tunnistajad teisteski menetlustes.

Kurjategijad ei tule üldjuhul kokku ega moodusta kuritegelikku ühendust mitte üksnes seetõttu, et üheskoos võimalikult palju kurja teha. Ka kurjategija on homo economicus.

Kui aastaid piltlikult öeldes kustutati tulekahju servadest keskosa suunas, siis ühel hetkel tuli vaadata enesele peeglis otsa ja tõdeda, et taoline grupeeringu liikmete toime pandud üksikkuritegude lahendamine ei too tarvilikku tulemust. Karavan sõidab ikka edasi. Lõpuks ei pruugi grupeeringu liider omakäeliselt ühtegi üksikkuritegu toime panna – tema ülesanne on juhtida ja koordineerida hästi õlitatud masinavärki. Miks peaks ka bussiettevõtte juht vahetama ise kardaani või komposteerima pileteid – selleks on palgal teised mehed ja naised. Ülemuse ülesanne on hoida äriplaan ree peal, teenida investoritele kasumit ning maksta raamatupidajatele ja bussijuhtidele palgapäeval palgad välja.

Ligilähedane on ka grupeeringute toimimisloogika. Kuidas siis jõuda grupeeringute tippudeni ning panna ka nemad vastutama? Selles seisneski miljoni euro küsimus. Grupeeringu liidrid elasid toona ja elatavad end ka tulevikus valdavalt kuritegelikust tulust. Meile teadaolevalt ei käi ükski toona ega ka praegu Eestis tegutsevatest kuritegeliku ühenduse juhtidest üheksast viieni palgatööl. Küll on aga nende ümber suur hulk kurjategijaid, grupeeringu lihtliikmeid, kes varastavad, kelmitavad, panevad toime maksukuritegusid, müüvad narkootikume ning toovad ühe osa teenitud kriminaaltulust n-ö ühisesse potti. Kurjategijad ei tule üldjuhul kokku ega moodusta kuritegelikku ühendust mitte üksnes seetõttu, et üheskoos võimalikult palju kurja teha. Ka kurjategija on homo economicus ning kuritegelike ühenduste moodustamisloogika seisneb eeskätt tõdemuses, et koopereerudes on võimalik kergemini ja pikema aja vältel suuremat kriminaaltulu teenida kui eraldi põlve otsas nikerdades.

Üldjuhul ongi just raha, konkreetsemalt kriminaaltulu liikumine see võti, mille jälgimine avab uksed grupeeringute juhtide tabamiseni. Seega tuleb otsida ja osata näha n-ö suurt pilti. Selleks on vaja jälgida olukorda riigis ning teada, kuidas moodustub see õhkõrn ämblikuvõrk, mille keskel ajab grupeeringu juht oma kombitsaid üle terve võrgu laiali. Lisaks tuleb analüüsida, milline on just see kõige nõrgem ämblikuvõrgu ots, mida rebides on võimalik panna kogu võrk kokku kukkuma. Lihtsustatult tuleb tõdeda, et kriminaalpolitseiniku töö ei erine palju uudishimuliku lehelugeja eksirännakutest, mõlemad soovivad saada paremat ülevaadet ühiskonna hallimates varjundites luusijatest. Lihtsalt tööriistakast on erinev. Kui kriminaalpolitseinikku abistab tema otsingutel seadusandja eraldatud tööriistakast ühes jälitustoimingute teostamise võimekusega, siis lehelugeja peab va spunki otsima krimiuudiste rägastikust.

Kõigis kolmes kriminaalasjas leidsid uurijad ühel hetkel võrgustiku kõige nõrgema niidi, mida tõmmates kukkus kogu võrk, koos keskel oleva ämblikuga, kokku.

Esimesed grupeeringud, mis Keskkriminaalpolitsei ja Riigiprokuratuuri teravdatud tähelepanu pälvisid, olid nn tšetšeenide grupeering, Tallinnas ja Rakveres tegutsev nn Kuzya kuritegelik ühendus ning Assar Pauluse juhitud nn eestlaste grupeering. Iga algus on raske. Kuid üks asi on omada teavet tegutsevate grupeeringute kohta. Sootuks teine lugu on koguda kohtuniku veenmiseks tarvilik tõendite pagas. Kohtulahinguteks vajaliku laskemoona kogumine oli pikk ja raske ettevõtmine. Kui seni oldi harjunud, et kriminaalmenetlused kestavad ehk mõned kuud ning ühe toimikuga tuleb toime kolm-neli uurijat, siis nüüd panid ühise eesmärgi nimel seljad kokku politseiüksused üle Eesti. Sihikindlus ja visadus viisid sihile. Kõigis kolmes kriminaalasjas leidsid uurijad ühel hetkel võrgustiku kõige nõrgema niidi, mida tõmmates kukkus kogu võrk, koos keskel oleva ämblikuga, kokku.

2014. aasta kevadel pidasid Keskkriminaalpolitsei töötajad kinni Assar Pauluse koos oma kaaslastega. Aasta hiljem peeti kinni Haron Dikajev koos oma kaaslastega ning sama aasta sügisel jõudis järg ka Andrey Kuzyakinini. 2016. aasta alguseks oli Riigiprokuratuur esitanud süüdistused kuritegelike ühenduste moodustamises kokku neljakümnele mehele ja naisele.

Nikolai Tarankovi tapmine – ühe ajajärgi lõpp Eesti organiseeritud kuritegevuse ajaloos

Aasta 2016 jääb Eesti allilma kirjutamata ajalukku veel teisegi märgilise sündmuse tõttu. 14.09.2016 leiti Läänemaal Lääne-Nigula vallas Saunja külas Supluse kinnistu kõrval Kirimäesaare tee lähedal päev varem sealsamas tapetud meesterahva laskehaavadega surnukeha. Surnukeha valduses olevate dokumentide ja surnukeha visuaalsel võrdlusel tuvastati, et selle meesterahva näol on tegemist Nikolai Tarankoviga. Sündmuskoha vaatluse käigus leiti ja võeti ära kuus padrunikesta 9 mm LUGER G.F.L. ning surnukeha kõrvalt leiti, nagu hiljem selgus, tapja poolt sinna unustatud nahkkinnas. Nikolai Tarankovi tapmisega sai läbi üks ajastu Eesti organiseeritud kuritegevuse ajaloos.

Mõistetavalt tekitas tapmine meedias suurt furoori. Püstitati mitmeid hüpoteese, miks Tarankov tapeti ja kes seda tegi ning mis Eesti allilmas edasi toimuma hakkab. Eks samad küsimused keerlesid ka õiguskaitsjate peas. Selge oli aga see, et enam kui veerand sajandit oli Eesti organiseeritud kuritegevuses valitsenud väljakujunenud reeglistik ja struktuur, mille kõige keskel troonis Nikolai Tarankov. Kõik see oli päevaga pühitud. 13.09.2016 algas uus ajajärk. Eesti organiseeritud kuritegevuse ajalugu võibki dateerida tinglikult enne Kolja tapmist ja pärast Kolja tapmist.

Ent lisaks sellele, et n-ö allilm oli peata ja näis otsivat uut mantlipärijat, püstitas meedia väga õige küsimuse – mida teevad kogu selle segaduse keskel õiguskaitseasutused ning kas Tarankovi tapmine jääb sarnaselt Kalev Kure tapmisega tosin aastat tagasi lahendamata. Nii Kärt Anvelt kui ka Jüri Pihl heitsid Keskkriminaalpolitseile kinda. Mõlemad toonitasid, et Tarankovi tapmise lahendamine on politsei proovikivi ja auasi. See näitab, kelle käes on tegelikult võim, nagu Pihl toona märkis

Ja Keskkriminaalpolitsei näitas, kelle käes võim siis tegelikult on. Kümme päeva pärast Tarankovi tapmist pidas Keskkriminaalpolitsei Tallinnas kahtlustatavana kinni Juri Vorobei, kes oli just kodust väljunud ning suundus Lasnamäele Tarankovi matustele. Sinna ta aga mõistetavalt ei jõudnud.

Siililegi selge, et põlised narkokurjategijad ausale palgatööle minna ei soovinud.

Menetluse käigus tunnistas Juri Vorobei, et ta teadis, et Nikolai Tarankov käib Haapsalu lähedal Saunja lahel kalal ja kasutab selleks Juri Vorobei vanglas viibiva isa Viktor „Titja“ Vorobei Harjumaal Jõgisoo külas Vildi talus hoitavat Pella paati. Kalastuskoha kõrvalisuse tõttu valiski Juri Vorobei Nikolai Tarankovi tapmiseks just Saunja lahe ääres asuva kalastuskoha. Sellega põhjalikumaks tutvumiseks sõitis ta 06.08.2016 ja uuesti 07.08.2016 nimetatud kinnistu juurde ning vaatas valmis kohad, kuhu parkida sõiduk ja kus oodata Nikolai Tarankovi saabumist. Kui ta kuu aega hiljem, 12.09.2016 käis enda isatalus ning nägi, et Tarankovile oli kalastusvarustus valmis seatud, siis ta mõistis, et otsustav hetk on kätte jõudnud, ning otsustas, et järgmise päeva varahommikul peab ta viimaks Tarankoviga Saunja lahe kaldal silmast silma kohtuma. Ta riietas end järgmise päeva varahommikul üleni musta, võttis kaasa registreerimata tulirelva ning peitis end kaldale kõrge heina sisse ootama. Kui Tarankov varahommikul kalastuskohta jõudis, läks Vorobei peidukohast tema juurde ning tulistas pärast lühikest vestlust Tarankovit seitsmel korral ülakehasse ja viimaks nö kontroll-lasuna ka pähe. Kohtus selgitas Vorobei, et ta jõudis pärast tapmist sündmuskohalt natukene eemale sõita, ent märkas siis, et on oma mütsi ära kaotanud. Ta naasis sündmuskohale, kust leidiski oma mütsi, ent ühtlasi otsustas ta tõsta Tarankovi surnukeha Toyota Land Cruiseri pagasiruumi, et kaitsta seda ilmastikutingimuste ja metsloomade eest. Seejärel lahkus ta sündmuskohalt, peitis taparelva teel Tallinnasse metsa ning viskas ka tapmisel kasutatud riided ära. Tarankovi surnukeha leiti järgmise päeva varahommikul. Nagu me juba teame, siis natukene enam kui nädal aega hiljem pidas Keskkriminaalpolitsei Vorobei ka kahtlustatavana kinni.

See oli üks esimesi kriminaalmenetlusi, kus tunnistajad soostusid avalikult kõnelema Nikolai Tarankovi rollist Eesti allilmas. Ka Juri Vorobei selgitas ise kohtuistungil põhjalikult, miks ta otsustas Tarankovi tappa. Nimelt oli Tarankov Vorobei sõnul tema isa lähedane sõber ning talle sisuliselt teise isa eest. Ühtlasi teadis Vorobei enda kinnitusel väga hästi, et Tarankovi näol on tegemist Eesti kuritegeliku allilma ühe liidriga. Vorobei kirjeldas istungil, kuidas ta sattus seoses ühe äritehinguga probleemi ette, milles palus Tarankovi abi, kuid viimane andis õiguse vastaspoolele ning vaidlus päädis sellega, et Tarankov nimetas Vorobeid tšortiks ning andis Vorobeile viimase kinnitusel mõista, et ei lase tal enam Eestis tegutseda. Lisaks oli Tarankov tagaselja Vorobeid viimase sõnul ähvardanud.

Uurimise käigus ilmnes, et Vorobeil võis olla põhjust enda heakäigu pärast muretseda ka vahi all viibides. Ka tol hetkel veel vabaduses viibiv Kemerovo grupeeringu liider Slava Kemerovski andis kohtus uuritud telefonikõnes märku, et Kolja tapmine ei pruugi jääda karistuseta. 28. aprillil 2017 mõistis Pärnu Maakohus Vorobei Tarankovi tapmises süüdi ja mõistis talle kokku üheksa aasta kuue kuu pikkuse vangistuse.

Siinkohal aga ei saa jätta märkimata, et nii Vorobei enese selgitused kui ka kohtus ülekuulatud tunnistajate, sealhulgas tunnistaja Anatoli Luksi ütlused Vorobei „äride“ ja kaotsi läinud ca 700 000 euro osas jäid lõpuni segaseks. Nonde võimalike tegelike „äride“ osas sosistati nii teatud ringkondades kui ka spekuleeriti ajalehtede veergudel. Lõplikku tõde teavad vast üksnes asjaosalised ise. Küll aga selgus juba natukene enam kui neli kuud hiljem, et Vorobei näol ei ole tegemist ontliku ärimehega, nagu ta end kohtuistungitel üritas esitleda.

Eesti politsei on siinsel fentanüüliturul nii palju tolmu üles keerutanud, et siin on lihtsalt liiga ohtlik tegutsema hakata. Selleks valitigi Eestist piisavalt kaugel asuv turvaline Taani.

Jaht Eesti fentanüülikuningatele

Samal ajal, kui Haapsalu kohtumajas peeti Vorobei üle kohtuistungit, hoidis Keskkriminaalpolitsei silma peal Vorobei vabadusse jäänud seltsimeestel. Politsei silme all rullus aeglaselt lahti mastaapne fentanüüliäri. Metsapeidikutesse jäeti klientidele üleandmiseks fentanüüli kümnete tuhandete eurode väärtuses – korraga poole kilo ja  suisa ühe kilo kaupa. Riburada pidi peeti kinni neli meest, keda oli põhjust kahtlustada Tallinna fentanüüliga üleujutamises. Peatselt peeti kinni ka nende ülemus ning õige pea oli piisavalt tõendeid, et siduda kogu fentanüülioperatsioon tolleks hetkeks juba Tarankovi tapmise eest vangistust kandva Vorobeiga. Eesti „fentanüülikuningas“, nagu meedia tol hetkel kirjutas, oli tabatud. Kokku jõudis selle menetluse raames Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi laboritesse circa kuus kilo väga puhast fentanüüli – kokku ligikaudu 30 miljonit doosi. Esimest korda tekkis lootus, et võib olla oleme suutnud oma tööga mõjutada Eesti fentanüüliturgu. Kui esmalt julgesime pakkuda, et ehk kestab madalseis kuu või kaks, siis peatselt selgus, et koos vendade Kärbergide vahistamisega samal ajal olidki kõrvaldatud mõlemad Eesti fentanüüliturgu valitsenud grupid ning madalseis vältas mitte üksnes loodetud kuu-kaks, vaid 2017. aasta jõulude ajal sai ajakirjaniku küsimusele vastuseks nentida, et tõepoolest näib valitsevat fentanüüli jõulurahu. Sel aastal kõrvaldati kahe kriminaalmenetluse raames tänavatelt kokku sama palju fentanüüli, kui oli ära korjatud viimase kümne aasta vältel kokku. Ja see evis kohes ka selget mõju fentanüüli üledoosidest põhjustatud surmajuhtudele. Kui veel 2017. aastal oli narkootikumide üledoosidest põhjustatud surmajuhte kokku 110, siis aasta hiljem oli see number vähenenud pea kolm korda ning eelmisel aastal (2019) oli esmastel andmetel surmajuhte kokku 26. Nii väike oli see number viimati enne fentanüüli turule tulemist aastal 1999.

"Postimehe artikkel aseri maffiast"
Postimehe 2019. aastal ilmunud artiklit Aseri maffiast loe SIIT.

Kuid Vorobei koordineeritud fentanüülilabori likvideerimisel oli ka teine mõju. Siililegi selge, et põlised narkokurjategijad ausale palgatööle minna ei soovinud ning möönsime 2017. aasta sügisel isegi, et tõenäoliselt tollane võimuvaakum fentanüüliturul kaua kesta ei saa. Seetõttu sai võimalikele õnneküttidele saadetud välja jõuline sõnum, et hoidku parem heaga eemale. Ja hoitigi. Järgmisel aastal rullus taas politsei silme ees lahti otsekui heast Ameerika action-filmist pärit süžee, kus noored mehed üritavad kiirelt ratsa rikkaks saada. Kuid sel korral mitte kodusel Maarjamaal, vaid natukene kaugemal. Mõistagi, tulus äri meelitab ligi kahtlaseid inimesi ning õnnekütte. Eks fentanüüliga kaubitsemine ongi ülitulus. Kilo fentanüüli valmistamine maksab vaevalt mõni tuhat eurot, kuid hulgihinnaga müües on võimalik teenida pea sada tuhat eurot. Kuid ka riskid on suured. Vaatamata sellele panid politsei silme all sisuliselt reaalajas aastaid varem Politšuki tapmist üritanud Jevgeni Bõkov Juunior koos nn aserite kuritegeliku ühenduse uue juhi Amid Magerramoviga Taani Kuningriigis püsti fentanüülilabori. Miks just Taanis? Nagu nad matkijale selgitasid, siis Eesti politsei on siinsel fentanüüliturul nii palju tolmu üles keerutanud, et siin on lihtsalt liiga ohtlik tegutsema hakata. Selleks valitigi Eestist piisavalt kaugel asuv turvaline Taani. Kuid oleks nad vaid teadnud, et Eesti õiguskaitseasusute pikk ja karvane käsi ulatub vabalt ka üle Läänemere Taani kaldale. Koostöös USA DEA-ga peeti Bõkov ja Magerramov 2018. aasta sügisel koos kolme sõbraga kinni pärast seda, kui nad olid jõudnud valmistada ning matkijale üle anda ligi viis kilo karfentanüüli.

Selleks hetkeks oli Keskkriminaalpolitsei pea aastakese nn aserbaidžaani grupeeringu liikmete, sealhulgas ka Amid Magerramovi tegemistel silma peal hoidnud ning näinud ka Magerramovi Taani „kõrvalprojekti“ ülesehitamist ja kokkukukkumist. See haltuuraprojekt tähendas aga ühtlasi ka seda, et 2019. aasta alguses loovutas Eesti Vabariik Amid Magerramovi koos Bõkovi ja nende kolleegidega kohtupidamiseks Ameerika Ühendriikidele, mistõttu nn aserite grupeeringu liikmed pidid oma tegemiste kohta Harju Maakohtus vastust andma ilma oma väidetava juhita. Selle kriminaalmenetluse lõppakord kõlas Harju Maakohtu suurimas saalis eelmise aasta detsembris, mil Eestisse jäänud üheksa kuritegeliku ühenduse liiget mõisteti kokkuleppemenetluses süüdi kuritegeliku ühenduse moodustamises. Teiste seas kannavad selle otsusega pikaajalist vanglakaristust ka Dmitri Neimark ehk Katorga, Kirill Karpovski ehk Krab ja Aleksei Koroljov ehk Rõži, kes olid pärast nende eelmise starši Sergei Permanovi tapmist 2017. aasta alguses jäänud „peremehetuks“ ja liitusid seejärel aserite kuritegeliku ühendusega. Uute sõpradega jõudsid nad üheskoos seigelda kõigest poolteist aastat, enne kui 2018. aasta oktoobris taas kord vahistati. Veel ühe kuritegeliku ühenduse tegevus oli vähemalt mõneks ajaks halvatud.

Teine tunnistaja kinnitas samuti, et Koljal oli Eesti allilmas kaalukas roll, ent temale teadaolevalt ei ole tänaseni uut mantlipärijat valitud, vaid oodatakse Assar Pauluse ja Haron Dikajevi vabanemist.

Ka nn aserite kuritegeliku ühenduse kriminaalasi oli mõnes mõttes märgiline, sest selles soostusid mitmedki tunnistajad andma juba enda nime all ütlusi nii Tarankovi toonase rolli kohta Eesti allilma kureerijana kui ka teiste Eestis tegutsenud ja tegutsevate kuritegelike ühenduste hingeelu kohta. Nii kirjeldas üks tunnistaja üksikasjalikult, kuidas Kolja määras juba üheksakümnendatel Valera aseribadžaanlaste juhiks, ent vahetas ta 2016. aasta alguses Amidi vastu välja ja nii sai Amidist aserite grupeeringu juht. Teine tunnistaja kinnitas samuti, et Koljal oli Eesti allilmas kaalukas roll, ent temale teadaolevalt ei ole tänaseni uut mantlipärijat valitud, vaid oodatakse Assar Pauluse ja Haron Dikajevi vabanemist. Kinnitust sai taas kord tõdemus, et Tarankovi tapmine muutis oluliselt viimased veerand sajandit kestnud pildi ning senine status quo oli segi paisatud.

Eesti allilm otsib Tarankovile mantlipärijat

Kui Assar Pauluse kriminaalasjas kinnitas Harju Maakohus aasta pärast Tarankovi tapmist prokuratuuriga sõlmitud kokkulepped ning mõistis Assar Pauluse süüdi kuritegeliku ühenduse juhtimises ja karistas teda seitsme aasta pikkuse vangistusega, siis Haron Dikajevi võimalik vabanemise kuupäev selgub alles mõne aja pärast. Harju Maakohus mõistis mullu augustis Haron Dikajevi samuti süüdi kuritegeliku ühenduse juhtimises, ent karistas teda kaheteistkümne aasta pikkuse vangistusega. Kui Paulus vabaneb juba järgmise aasta aprillis, siis Dikajevi vabanemine võib praegu veel jõustumata kohtuotsuse valguses osutuda tõeks alles 2027. aasta juuni lõpus. Seega tuleb nn aserite grupeeringu kriminaalasjas tunnistaja poolt nenditud päeva, mil Assar Paulus ja Haron Dikajev vanglamüüride vahelt välja astuvad, et hakata Tarankovile uut mantlipärijat valima, veel mõnda aega oodata.

Eesti organiseeritud kuritegevus on seni „peata“. Üks osa võimalikke mantlipärijaid oli süüdi mõistetud või vahistatud. Teine osa oli otsustanud Eestimaa tolmu oma jalgelt maha raputada. Kolmas osa pelgas rambivalgusesse sattumist. Kõigile sobiva kandidaadi leidmine osutus allilmale üllatavalt raskeks ülesandeks. Kui vanad allilmasõdade veteranid mõlgutasid mõtteid juba peatsest pensionipõlvest ning soovisid jääda eesootavat võimuvõitlust ohutus kauguses piidlema, siis leidus ka aktiivsem noorema põlvkonna kildkond, kes avastas enda põues marssalikepikese peituvat. Nii ilmusidki pärast Tarankovi tapmist mitme kuu vältel Eesti ajakirjandusväljaannetes tavatud suhtekorraldusliku alatooniga artiklid selle kohta, millistele kriteeriumidele peaks uus Eesti allilma liider vastama. Kulminatsioonina esitleti ajaleheveergudel üldsusele Tarankovi võimaliku mantlipärijana mõni aasta varem Äripäeva veergudel Bulgaarias investeerimiskelmusega seostatud Ahmed Ozdoevit, kes oli üheksakümnendatel jõudnud Eestis ka ühele majoneesitehasele „katust“ pakkuda ning lõpuks pidi selle tehase väevõimuga ülevõtmise eest siin vanglaleibagi maitsma.

Rambivalgusesse sattumine võib teatud ringkondades karjääriredelil ronimisel saatuslikuks saada. Teatavasti esimesed heidetakse, tagumised tapetakse. Nii pälvis ka Ahmed Ozdoev peatselt Keskkriminaalpolitseilt ambitsioone pärssivat tähelepanu, mille tulemusena peeti ta 2018. aasta veebruaris kahtlustatavana kinni ühelt Venemaa endiselt pankurilt 3,5 miljoni dollari väljapressimises.

Ent Ahmed Ozdoev ei jäänud ses segaduses viimaseks, kes kahtlustatavana Tallinnas Tööstuse tänaval asuva Keskkriminaalpolitsei uksest sisse pidi astuma. Kuu aega hiljem pidas Keskkriminaalpolitsei kinni vennad Martovoid koos oma kaaslastega ning 2018. aasta septembris esitas Riigiprokuratuur koos nendega kokku kaheksale mehele süüdistuse kuritegeliku ühenduse moodustamises. Sama aasta novembri keskel mõistis Harju Maakohus Sergei Martovoi ja Marko Süvaoja kokkuleppemenetluses süüdi kuritegelikku ühendusse kuulumises ja ühenduse liikmetena varastatud koobalti omandamises ning Marko Süvaoja täiendavalt ka kuritegeliku ühenduse huvides salaalkoholi käitlemises. Teiste süüdistuse osas jätkub kohtumenetlus vendade Martovoide ja „Loksa-Ediku“ kuritegelikku ühendusse kuuluvate meeste üle üldises korras.

Seejuures, kui arvame, et Eesti grupeeringud piirduvad üksnes Eestis tegutsemisega, siis see on naiivne.

Ent Keskkriminaalpolitsei ei jäänud saavutatud loorberitele puhkama. 2019. aasta veebruaris pidas Keskkriminaalpolitsei kinni Gennadi Okunevi koos üheteistkümne kaaslasega, keda kõiki kahtlustati alates 2013. aastast kuritegeliku ühenduse moodustamises. Sama aasta augustis esitas Riigiprokuratuur neile ka vastavasisulise süüdistuse.

Seega on praegu esitatud Harju Maakohtus süüdistus Assar Paulusele ja tema juhitud kuritegeliku ühenduse liikmetele, Haron Dikajevi juhitud nn tšetšeenide kuritegeliku ühenduse liikmetele, nn Andrey Kuzyakini kuritegeliku ühenduse liikmetele, nn Kemerovo kuritegeliku ühenduse liikmetele, vendade Martovoide ja Eduard Košljakovi kuritegelikule ühendusele, Amid Magerramovi juhitud nn aserite kuritegeliku ühenduse liikmetele ning Gennadi Okunevi kuritegeliku ühenduse liikmetele. Kokku on viimase viie aasta vältel saanud süüdistuse seitse kuritegeliku ühenduse liidrit, mitmed n-ö brigadiri staatuses olnud vahejuhid ning kokku 82 kuritegeliku ühenduse liiget. Ent veelgi enam, mitte lihtsalt ei ole esitatud süüdistused, vaid praegu oleme jõudnud ka seisu, kus Assar Paulus kannab koos oma kaaslastega seitsme aasta pikkust vanglakaristust, nn aserite kuritegeliku ühenduse liikmed mõisteti mullu detsembris kokkuleppemenetluses süüdi ja kannavad nelja kuni kümne aasta pikkusi vangistusi ning natukene enam kui pool aastat tagasi mõistis maakohus üldmenetluses Haron Dikajevile tosina aasta pikkuse vangistuse.

Kuid vara on loorberitele puhkama jääda. Nagu Elmar Vaher toona märkis – Eestis tegutseb ligikaudu kakskümmend kuritegelikku ühendust, kellest kaheksa on väga ohtlikud. Seega Keskkriminaalpolitsei organiseeritud kuritegude talitusel tööd veel jagub. Seejuures, kui arvame, et Eesti grupeeringud piirduvad üksnes Eestis tegutsemisega, siis see on naiivne. Seda kinnitavad kas või juba eelkirjeldatud nii Kemerovo kui ka aserite kuritegeliku ühenduse menetlused, mis osutusid tulemuslikuks paljuski tänu rahvusvahelisele koostööle. Ning ega Vjatseslav Gulevich ega Amid Magerramov olnud esimesed, kes väljaspool Maarjamaad õnne leida lootsid, ja nad ei ole ka viimased.

Eesti organiseeritud kuritegevus rahvusvahelisel areenil

Üheksakümnendate lõpus otsustas üks osa Eesti allilmaga seotud seltskonnast vahetada toona pea igapäevased tulevahetused organiseeritud kuritegevuse grupeeringute vahel, ohtrad atentaadikatsed, Vabaduse väljakul kärgatanud pommid ning kõrgendatud politseihuvi märksa ligitõmbavamate Marbella päikeseliste randade vastu. Teiste seas pühkisid kodumaa tolmu jalgelt Janek Kukk, Toomas Helin, Imre Arakas ja Jaak Tuuksam. Kuid Hispaania päikeserannikule ei suundutud mitte ausat palgatööd tegema, vaid seal ootas neid ees rahvusvaheline organiseeritud kuritegevus kõigi oma pahede ja ahvatlustega. Kokaiini- ja hašišiäri aeti nii inglaste, iirlaste, hollandlaste kui leedukatega. Osa tarnitavast kaubast jõudis ka tagasi kodumaale. Narkootikumide kogused, mida organiseeriti, olid seejuures ka rahvusvahelises mastaabis muljetavaldavad. Näiteks Toomas Helin mõisteti uue millenniumi alguses Eestis süüdi seoses Hollandis narkokoera poolt merekonteinerist avastatud tonni marihuaanaga.

Kõik see ei jäänud toona ka Eesti ajakirjandusel tähele panemata. Juba pea kaks kümnendit tagasi kirjutas Postimees, et Hispaania kuurortlinna Marbella päikese ja palmide all redutab umbes sajapealine eestlaste kogukond, kellest enamik pakub vähemal või rohkemal määral huvi kodumaa politseile. Siinkohal tuleb tõdeda, et ses osas ei ole paarikümne aastaga palju muutunud. Kui 2001. aasta augustis kirjutas Postimees, kuidas Keskkriminaalpolitsei sai aastaid Marbellas redutanud väidetavat allilmaliidrit Jaak Tuuksamit ja Margus Unti Tallinna lennujaamas käeraudadega tervitada, siis aasta tagasi kirjutas Hispaania meedia, kuidas Jaak Tuuksam on jäänud vanade liistude juurde ning sidunud end taas rahvusvahelise organiseeritud kuritegevusega. Sel korral, nagu nüüd selgunud, olid panused märkimisväärselt kõrgemad. Hispaanias elatud aastate vältel jõuti tutvuda nii Leedu kui ka Iiri organiseeritud kuritegevuse esindajatega, kes nüüd olid aga kodumaal jõudnud teiste seal tegutsevate grupeeringutega narkomüügist teenitava tulu pärast niivõrd tõsiselt tülli pöörata, et kõigile sobivat rahumeelset lahendust ei paistnud silmapiiril olevat. Probleemseid konkurente asuti jõhkraimal viisil kõrvaldama ja selleks näisid neile ideaalselt sobivat Eesti organiseeritud kuritegevuse taustaga inimesed.

Kaks Iirimaa mõjuvõimsaimat globaalse haardega maffiaklanni – Kinahanid ja Hutchid – olid sealse narkoturu pärast veriselt tülli pööranud. Nii Dublinis kui ka Malagas lahvatas täieulatuslik maffiasõda, kus hukkunute arv ulatub mõlemal pool kahekohaliste arvudeni. Kättemaksuks tapeti kõiki, keegi ei olnud kaitstud – palgamõrvarite käte läbi leidsid otsa nii isad, pojad, vennad, onud, onupojad. Oma roll selle keskel oli täita ka Imre Arakasel, kellega võtsid ühendust perekond Kinahanide esindajad, kes tellisid Arakaselt vastaspoole Hutchi klanni kuuluva James Gately ehk Mago tapmise.

Kuid mitte üksnes organiseeritud kuritegevus ei ole viimase paarikümne aastaga üha rahvusvahelisemaks muutunud. Eesti keskkriminaalpolitsei suhtleb pea igapäevaselt oma Euroopa kolleegidega ning selleks hetkeks, mil Kinehanid sepistasid Arakase abil Gately tapmist, olid eestlased koos Iiri ja Leedu kolleegidega üheskoos maha istunud ning plaani pidanud. Imre Arakas võeti pärast Iirimaal maandumist viivitamatult varjatud jälgimise alla ning teda ei aidanud ka see, et ta oli maskeerunud seljakotituristiks. Mõistetavalt tekitas kohalikes politseiametnikes küsimusi, miks peaks Guinnessi õlletehasega tutvuma sõitev hõbedase hobusesabaga seljakotiturist ostma esimesest poest paruka ning suhtlema krüptotelefoniga?! Arakas, kellest vaid loetud kuud varem oli Eesti Ekspress kodumaal avaldanud suured reklaamfotod kirjega „On inimesi, kellega sa ei tihka kohtuda“, oli sepistanud põhjaliku plaani. Talle oli edastatud ohvri foto ja elukoha andmed. Ta oli jõudnud selle üle vaadata ning otsustanud teda rünnata majja sisenemisel. „Ainult üks lask pähe ja see on kõik,“ jõudis ta oma iirlastest abimeestele oma krüptotelefoni vahendusel sõnumineerida, enne kui ta seal kinni peeti ning talle esitati süüdistus mõrva ettevalmistamises. Praegu on Iiri kohus mõistnud Imre Arakase süüdi ja karistanud teda kuue aasta pikkuse vangistusega.

Korduvad samad näod ja nimed, mis juba üheksakümnendatest keskkriminaalpolitseile tuttavaks saanud.

Ent Kinahanid ei olnud toona ainsad, kes Imre Arakase „teeneid“ soovisid kasutada. Nii oli Imre Arakas koos temaga Marbellas elava Jaak Tuuksamiga kistud juba paar aastat varem rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse arveteklaarimise keskmesse. Enne Kinahane oli Arakasega ühendust võtnud ka Hispaanias tegutsev leedukatest koosnev nn agurkase grupeering, kes tellis Arakaselt ühe juhi Deimantas Bugaviciuse tapmise. Arakase ülesanne oli mõelda välja palgamõrva täideviimise plaan ning leida ka päästikule vajutajad. Arakas värbas Eestist kaks keskaegset mõõgavõitlust harrastavat noormeest, misjärel jälgisid nad Bugaviciust Leedus 2015. aasta suvel kuude kaupa, et õppida tundma tema liikumist ja elukoha ümbrust. Sama aasta novembris ühel hilisõhtul tulistatigi Bugavicius enda Mercedes-Benz autos surnuks. Mõõgavõitlushuvilistest mehed loovutati 2018. aasta alguses kohtupidamiseks Leedu Vabariigile, iirlased on Imre Arakase samuti lubanud Leedule välja anda. Lisaks Arakasele peeti eelmise aasta kevadel sama kriminaalasjaga seoses Europoli ajaloos ühe suurima operatsiooni raames teiste seas kinni ka Jaak Tuuksam, keda kahtlustatakse Leedu narkogrupeeringu heaks töötamises. Siiski tuleb rõhutada, et ülalkirjeldatud sündmuste näol ei ole tegemist üheksakümnendate krimisaadete sünopsisega või mõne krimiromaani tegevustikuga, vaid kõigest paar aastat tagasi aset leidnud reaalsete sündmustega.

Deja vu – ei ole miskit uut siin taeva all

Miski ei ole uus siin taeva all. Korduvad samad näod ja nimed, mis juba üheksakümnendatest keskkriminaalpolitseile tuttavaks saanud. Ka sündmuste faabulad on sarnased: arveteklaarimised, tellimusmõrvad, suuremahuline narkokaubandus. Võrrelduna üheksakümnendatega on muutunud eeskätt see, et Eesti organiseeritud kuritegevuse on üha rahvusvahelisem. 

Õhtulehe suurepärast kirjeldust Meelis Lao "vägitegudest" võib lugeda SIIT

Ka kaks aastat tagasi siinsamas Maarjamaal aset leidnud sündmuste jada meenutab kangesti üheksakümnendate krimirubriikides kajastatut. Tunamullu novembri alguses rööviti Viimsi kodust Vene oligarh, kes viibis siin, et kohalike partnerite abil Läti metallurgiatehase erastamisprojekti ette valmistada. Venemaalt saabunud kurjategijad hoidsid teda seejärel nädal aega ühes rendisaunas kinni, peksid ja nõudsid miljoni euro tasumist. Nädal hiljem Vene ärimees vabastati ning ta põgenes kohe Lätti, kus ta esitas Keskkriminaalpolitseile kuriteoavalduse, milles kirjeldas, kuidas temale tundmatud meesterahvad hoidsid teda temale tundmatus kohas nädal aega kinni. Keskkriminaalpolitsei harutas seda mõistatust enam kui pool aastat lahti, ent kui viimaks mosaiigipilt kokku pandi, siis pidi ka kogenud maffiaadvokaat Sven Sillar kohtusaali taga ajakirjanikele tõdema, et Keskkriminaalpolitsei oli kuriteo nii hästi ära tõendanud, et neil ei jäänud midagi muud üle kui prokuratuurilt kokkuleppemenetlust taotleda. Kohus mõistiski nii Venemaalt siia saabunud väljapressija Viktor Tiulikovi kui ka teda abistanud Mark Raul Laanela ja Siim Kossari kokkuleppemenetluses süüdi. Ent lisaks sellele mõisteti kannatanult vabadusevõtmisele kaasaaitamises süüdi ka aastakümneid õiguskaitsjate sõrmede vahelt välja lipsanud „suhtekorraldaja“ Meelis Lao, kes kohtuotsuse alusel peab veel mõnda aega tegema Viimsi pargis heakorratöid ega tohi kurjategijatega suhelda.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et Tarankovi tapmisega, ent samal ajal ka Assar Pauluse, Haron Dikajevi, Andrey Kuzyakini, Vyacheslav Gulevichi, vendade Martovoide, Gennadi Okunevi, Amid Magerramovi ja nende kaaslaste kinnipidamise ning vahistamisega on taas üks ajajärk Eesti organiseeritud kuritegevuse kirjutamata ajaloos läbi saanud. Politseid ja prokuratuuri ootavad ees aga järgmised väljakutsed, mida kirjeldavad märksõnad „rahvusvaheline koostöö“, „valgekraeline kuritegevus“, „muutunud struktuuriga kuritegelikud ühendused“.


Organiseeritud kuritegevus Tallinna kaardil

Erinevalt üheksakümnendatest on praegu Tallinna tänavail rahulik otsekui kevadel Türil. Vähestele meenub Keskturg või Lastekodu tänav toonaste allilma veriste arveteklaarimiste tulipunktidena. Aeg läheb edasi. Erinevalt üheksakümnendatest ei tapeta igal aastal sadu inimesi, Männiku karjääris ei pea suplejad hulpivate laipade vahel endale teed tegema ning Vabaduse väljakul suvel jäätist limpsides ei pea turistid pelgama plahvatavaid pomme. Ometigi tegutseb ka praegu Eestis ligikaudu kakskümmend kuritegelikku ühendust. Kus nad siis end peidavad ning millega tegelevad? 

Siin on aga teie ees Tallinnas asuvad aadressid koos infoga, mis nende punktide kohta teada on.

Kliki kaardil, et saada lisainfot

x
59.437268605598, 24.807809370414
Bakinski Dvorik ja Klondaik
Uuslinna tn 11, Lasnamäe linnaosa, Tallinn, Harju maakond
59.437268605598, 24.807809370414

Kemerovo KTÜ kokkusaamiskohad

21.10.2016. aastal, natuke enam kui kuu aega pärast Nikolai Tarankovi tapmist pidasid politseinikud Maardus kahtlustatavana kinni Kemerovo grupeeringu liikme Andrei Vaskini vahetult pärast seda, kui ta oli hankinud automaatrelva AK47 koos laskemoonaga.

Kuivõrd Vaskini kinnipidamist nägid toona pealt ka Kemerovo grupeeringu juht Vyacheslav Gulevich ehk Slava Kemerovski, siis võttis ta kohe pärast Vaskini vahistamist ühendust grupeeringu liikme Ilja Drovnjašiniga ehk Samboga ning käskis tal helistada advokaat Vovale ja selgitada välja, miks Vaskin vahistati. Vaid mõni tund hiljem võisidki kurikuulsa piljardiklubi Klondaiki, mida aastaid tagasi seostati toona ühe suurima rahapesujuhtumiga, lähistel koeraga jalutavad pereisad näha, kuidas ööklubi kõrvale parklasse sõidavad viis meesterahvast, lisaks Slava Kemerovskile ja Sambole ka Aleksandr Kozlov ehk Gibon ja Aleksandr Polehha ehk Tolstõi, kes pärast tervitamist asuvad ärevalt vestlema. Meestest neli vahistati natuke enam kui pool aastat hiljem Eestis ja Hispaanias paralleelselt toimunud politseioperatsiooni käigus ning neile esitati süüdistus Kemerovo kuritegeliku ühenduse moodustamises.

59.424428749544, 24.780005853762
TurpalEST
Tartu mnt 80j, Kesklinna linnaosa, Tallinn, Harju maakond
59.424428749544, 24.780005853762

Dikajevi peakontor

Iga endast lugupidaval kuritegelikul ühendusel peab olema peakontor, kus omakeskis sõjanõu pidamiseks kohtuda ning „kliente“ võtta vastu. Kui Dr No oli ehitanud enda maa-aluse baasi Crab Key saarele, siis nn tšetšeenide grupeeringu peakontor oli hinnatud Fahle ärikeskuses asuva spordiklubi kattevarjus. Esmalt üüriti grupeeringu liikme Sergei Primaki firma all 2012. aasta jaanuaris sinna grupeeringu liikmete kokkusaamise ja treenimise tarbeks ruumid. Juba samal aastal asutas grupeeringu liige Tanel Mandelkorn MTÜ Turpal EST, mis asus korraldama peakontoris toimuvat tegevust. Need olid kinniseks spordisaaliks ja kontoriks kohandatud ruumid, kus korraldati kuritegeliku ühenduse nõupidamisi ja kus grupeeringu liikmed said tasuta trenni teha, ent kuhu grupeeringu hierarhias madalamal positsioonil olevatel liikmetel oli piiratud juurdepääs. Peakontoris võttis grupeeringu juht Haron Dikajev vajadusel vastu ka audientsile saabuvaid külalisi. Näiteks fikseerisid uurijad, kuidas 2014. aasta suve hakul toimus nn tšetšeenide grupeeringu peakontoris Lõuna-Eesti salasuitsuärimehe Paša Romanovi ja Haron Dikajevi kohtumine.

59.432364793339, 24.824133928646
Krabi bowling
Punane tn 16, Lasnamäe linnaosa, Tallinn, Harju maakond
59.432364793339, 24.824133928646

 

Dikajevi KTÜ kohtumised "klientidega"

Enne kui nn tšetšeenide grupeering sai valmis enda Fahle majas asuva „peakontori“, käidi koos Tallinnas Lasnamäel Punasel tänaval majas nr 16 asuva Krabi Bowlingu restoranis. Kohtus ülekuulatud tunnistajad meenutasid, kuidas Jevgeni Podolinski ja Vitali Kaer olid toona kohviku püsikliendid ning neil oli kohvikus ka n-ö oma laud, kus nad pea iga päev istusid. Politsei fikseeris varjatud jälgimise käigus muuhulgas ka 02.12.2013. aastal Krabi Bowlingu restoranis toimunud kohtumise, kus Eduard Oleiniku, Dmitri Sidorenko, Sergei Dzavakjani, Grigori Bagatõi, Tanel Mandelkorni ja Vitali Kaeraga kohtusid kolm ehitusäriga seotud meest, kes olid omakeskis saamata jäänud töötasude pärast tülli pööranud. Seda vaidlust asus Eduard Oleinik väikese tasu eest lahendama.

Grupeeringu liikmed Sergei Džavakjan ja Dmitri Sidorenko kohtumas 18.11.2013 Krabi Bowlingus Aleksandr Tihhonoviga
Grupeeringu liikmed Sergei Džavakjan ja Dmitri Sidorenko kohtumas 18.11.2013 Krabi Bowlingus Aleksandr Tihhonoviga

 

59.443902876219, 24.737352822785
Kalma saun
Vana-Kalamaja tn 9a, Põhja-Tallinna linnaosa, Tallinn, Harju maakond
59.443902876219, 24.737352822785

Nikolai Tarankovi lemmiksaun

2018. aasta oktoobri lõpus kirjutas Eesti Päevaleht elu lõhnast üheksakümnenda aasta juubelit tähistavas Kalma saunas. Legendaarne Kalma saun oli (ja on ilmselt ka tulevikus) koht, kus külastaja võis leiliruumis kõrvuti vihtlemas näha ministrihärrasid, kohalikke pudukaupmehi, ent ka Eesti allilmaliidriks tituleeritud Nikolai Tarankovit koos oma kaaslastega, kellega just tuldi jalgpallitrennist. „Nii me seal laval vaikides istusime ja higistasime – minister, allilmategelane ja ajakirjanik nende vahel. Kui täpselt oli sellesse hetkesse laetud ütlemine „saunas paguneid ei tunta“,“ tõdes artikli autor Raul Ranne juubilari kohta avaldatud ülevaates tabavalt.

Tõdemus, et Kalma saun oli Nikolai Tarankovi üks lemmikkohtadest, oli pea et üldteada. Juba 2014. aastal kirjutas Eesti Ekspress, et Nikolai Tarankovi musta värvi Mercedese džiipi võis tihti näha Kalma sauna ette pargituna.

59.438246080006, 24.751893834474
BeerGarden
Inseneri tn 1, Kesklinna linnaosa, Tallinn, Harju maakond
59.438246080006, 24.751893834474

Kuzyakini KTÜ kohtumiskoht

09.03.2015. kell 12:35 võisid Tallinna vanalinna servas asuva populaarse söögikoha Beer Garden külalised tunnistada, kuidas pubi ees olevasse parklasse sõitis esmalt BMW, millest astus välja Georgi Abuladze, seejärel paar minutit hiljem parkis tema BMW kõrvale musta värvi Mercedes-Benz R32, millest väljus Andrey Kuzyakin. Seejärel sõitis parklasse järjekordne musta värvi Mercedes Benz, millest väljusid Urmas Vels ja tema poeg Aap Vels, ning juba paar minutit hiljem saabus parklasse kolmas musta värvi Mercedes-Benzi sõiduk, millest väljus Marek Kase. Õllerestorani ette parklasse sõitis ka musta värvi Audi Q7 maastur, millest väljusid Marko Süvaoja, Viljar Lond ja Ove Jürgenson. Seejärel sisenesid kõik kaheksa meest Beer Gardeni õllerestorani, istusid üheskoos lauda ja asusid tuliselt midagi arutama. Kuivõrd seda vestlust keegi ei salvestanud, siis puudub võimalus kanda ajalooannaalidesse täpne ülevaade kohtumisel arutatust. Küll aga andsid toimunu kohta mõned aastad hiljem Tallinna kohtumajas ütlusi tunnistajad ning kõlasid telefonikõnede salvestised. Neist võis järeldada, et Aap Vels oli pool aastat varem kelmitanud Rakveres elavalt naisterahvalt välja metsakinnistu, kuid jätnud saadud kriminaaltulust nn Kuzyakini kuritegeliku ühenduse ühisesse kassasse nõutava kümnise maksmata. Kinnistu müüdi edasi, ent uued omanikud, keda tollel Beer Gardenis toimunud kohtumisel esindas mõni aasta hiljem Martovoi kuritegelikku ühendusse kuulumises süüdi mõistetud Marko Süvaoja, ei saanud enam Aap Velsi tankistilt ostetud kinnistut edasi müüa, sest selleks hetkeks oli kohus kinnistu arestinud. Tüli tõusis taevani. Nii kohtusidki kaks osapoolt – ühelt poolt Aap Vels, keda esindas Andrey Kuzyakin, ning teiselt poolt Ove Jügenson, keda esindas Marko Süvaoja – 2015. aasta märtsis päev pärast naistepäeva Tallinna vanalinna serval, et omakeskis sotid selgeks rääkida.

59.431526063869, 24.858456545256
Aparani restoran
Peterburi tee 90f, Lasnamäe linnaosa, Tallinn, Harju maakond
59.431526063869, 24.858456545256

Dikajevi KTÜ kohtumiskoht

20.05.2013. õhtul kella seitsme ajal helistasid nn Haron Dikajevi kuritegeliku ühenduse liikmed Jevgeni Podolinski ja Tanel Mandelkorn sama grupeeringu liikmele Artur-Ažari Simonovile ning nõudsid temaga kohtumist Lasnamäel asuva Armeenia restorani Aparan juures. Poole üheksa ajal võisid restoranis Armeenia köögi hõrgutisi nautivad daamid ja härrad täheldada, kuidas restorani ette sõitis mitu autot, millest väljusid pea kõik tšetšeeni grupeeringu ladviku liikmed. Restorani ees mõisteti kohut kuritegeliku ühenduse sisemiste reeglite vastu eksinud liikme Simonovi üle. Grupeeringu tähtsuselt teine mees Haron Dikajevi järel – Sergei Džavakjan – oli nõudnud Simonovi tol õhtul kohtumisele, et selgitada välja, mis põhjusel nende kaaslane oli kaklema läinud. Džavakjan helistaski Simonovi ja teiste grupeeringu liikmete juuresolekul võimalikule tunnistajale, et tuua selgust füüsilise konflikti põhjustesse. Simonov oli eelnevalt kaaslastele kinnitanud, et teda oli solvatud – nimetatud kitseks, mistõttu pidigi ta enda ja oma kaaslaste au kaitsmiseks ponjatiede tõttu solvajat ründama. Džavakjan kontrollis Simonovi kaitseversiooni ja helistas ühele Viktori-nimelisele mehele. Grupeeringusisene kohtumõistmine toimus tol õhtul restorani ees kiiresti ja lõplikult: Simonov mõisteti eksimuse toimepanemises süüdi ja teda karistati vastavalt nn kirjutamata reeglitele füüsilise karistusega: tema enese kaaslased, teised nn Haron Dikajevi kuritegeliku ühenduse liikmed peksid Simonovi sealsamas läbi, misjärel toimetati ta ulatuslike vigastustega Ida-Tallinna keskhaiglasse.  Kohtumõistmine oli vahetu ja kiire.

59.42817964058, 24.780250033937
Lubja 4
Lubja tn 4, Kesklinna linnaosa, Tallinn, Harju maakond
59.42817964058, 24.780250033937

Tulevase Tallinna kohtumaja plats

Mõni aasta enne Tallinna kohtumaja avamist toimus praegu Lubja 4 aadressi kandval, ent toona tühjal parkimisplatsil kohtumine nn Gennadi Okunevi juhitud kuritegeliku ühenduse ja nn Kemerovo kuritegeliku ühenduse liikmete vahel. Kohtumine ei olnud kokku kutsutud sõbralikuks mõõduvõtmiseks jalgpallimängus ega ka teineteisele vastastikku austuse avaldamiseks, vaid ühe Aleksandri-nimelise meesterahva üle õiguse mõistmiseks. Nn „kohtupidamiseks“ sõitsid 12.07.2016. parkimisplatsile kohale ühelt poolt nn Kemerovo grupeeringust Konstantin Kartsev, Andres Ilm ja Aleksandr Rostovski ning nn Okunevski grupeeringust Stepan Tšiptšikov, Vladimir Poljansk, Robert Dudenus, Vadim Pahomov, Eltšin Zabitov ja Iljas Rustamov koos kahe tuvastamata mehega. Okunevski grupeering süüdistas nn Kemerovo grupeeringu käest abi palunud Aleksandrit kirjutamata reeglite vastu eksimises. Nimelt kahtlustasid nad Aleksandrit selles, et viimane oli Soomes enda kaaslase vastu kohtuistungil ütlusi andnud. Kohtupidamine sel mitteametlikul justiitsfoorumil toimus kiiresti ja vahetult. Okunevi grupeeringu liige Poljanski peksis maas lamavat Aleksandrit ning pärast füüsilise karistuse täideviimist heideti Aleksandri süüd kinnitavad soomekeelsed kohtupaberid põlastusega tema känkra vajunud verise keha peale. Mõlema grupeeringu teised liikmed vaatasid toimuvat vaikides pealt.

 

59.437249585496, 24.84656334332
Spordiklubi IMAN
Vilisuu tn 6, Lasnamäe linnaosa, Tallinn, Harju maakond
59.437249585496, 24.84656334332

Aserite KTÜ peakontor

MTÜ Spordiklubi IMAN reklaamib ennast kodulehel enam kui kolmekümne aasta pikkuse ajalooga spordiklubina. Selle juured said alguse 1989. aastal klubis Dünamo, mille peategevuseks olid toona ettevalmistustreeningud MVD ja KGB töötajatele. Spordiklubi IMAN juhatusse kuuluvad kodulehe andmeil Amid Magerramov, Vadim Gri, Jevgeni Bõkov noorem, Feliks Bõkov ja Aleksei Dubinka. Uhkusega kinnitatakse, et praegu treenib spordiklubis IMAN üle 200 sportlase ja harrastaja. Mida aga spordiklubi IMAN trennides käivad pisikesed rüblikud ega nende vanemad tõenäoliselt ei teadnud, on asjaolu, et klubi ruume kasutati lisaks treeningutele ka nn aserite kuritegeliku ühenduse liikmete kokkusaamiskohana. Üks spordiklubi pärjatud treeneritest, Amid Magerramov, kelle Nikolai Tarakanov oli mullu Harju Maakohtus uuritud tõendite põhjal aastaid tagasi nimetanud aserite grupeeringu juhiks, kasutas spordiklubi IMAN n-ö kattevarjuna, et pidada seal enda juhitud kuritegeliku ühenduse koosolekuid või garanteerida vanglast tingimisi enne tähtaega vabanevatele grupeeringu liikmetele vabastamise eelduseks olevat töökohta spordiklubi abitreenerina. Teine spordiklubi treener, Jevgeni Bõkov noorem, keda aastaid tagasi süüdistati Keskturu kurikuulsa juhi Politšuki tapmise katses kättemaksuks enda isa tapmise eest, istub nüüd koos Amid Magerramoviga Ameerika Ühindriikides New Yorgis kohtupingis süüdistatavana mastaapses rahapesus osalemises. Eelneva tõttu ei ole välistatud, et nii mõnigi kord võis pärast trenni lõppemist tavapärasest ehk natukene kauemaks duši alla pesema jäänud noor spordisõber teel välisukseni kohata spordiklubisse sisenemas mitmeid kurjakuulutavate nägudega tõsiseid mehi, kes kõik miskipärast hoogsal sammul küll treener Amidiga kohtuma suundusid, ent kellest ühelgi ei paistnud spordikotti üle õla olevat.

59.445004175867, 24.748993052501
Poseidoni klubi Tallinna Linnahallis
Kalasadama tn 4, Põhja-Tallinna linnaosa, Tallinn, Harju maakond
59.445004175867, 24.748993052501
Ööklubi Poseidon
Ööklubi Poseidon

Sergei Permanovi ja Lauri Merimaa tapmispaik

Linnahallis asunud Posoidoni klubi pälvis laiemat tähelepanu pool aastat pärast Nikolai Tarankovi tapmist, kui 2017. aasta jaanuaris kihutasid tuletõrjeautod vilkurite saatel tolles Raine Karbi ühes tuntuimas arhitektuuriteoses lahvatanud punast kukke vaigistama. Kui esialgu keerles avalikkuses versioon elektririkkest tingitud tulekahjust, siis õige pea kinnitasid õiguskaitseasutused, et Linnahallis ööklubis Poseidon toimunu oli pahatahtliku süütamise tulemus, ning mainiti ka seda, et kustutustööde käigus leiti sündmuskohalt narkootikume. Mõned päevad pärast seda sündmust avaldati Delfis ja sotsiaalmeedias kuulutused, milles paluti abi 37-aastase Sergei leidmisel. Vähesed oskasid nädal varem Poseidoni ööklubis toimunud põlengut seostada kaduma läinud Sergei otsingutega või ka toona nn Kemerovo grupeeringusse kuulunud Lauri Merimaa kadumisega. Neid sündmusi oskasid toona seostada vast üksnes Sergei ja Lauri lähemad sõbrad-tuttavad ning politsei, ent natukeenam kui pool aastata hiljem sai ka laiemale avalikkusele teatavaks, et 2017. aasta jaanuari lõpus toimus Poseidoni ööklubis lisaks tulekahjule üks veelgi võikam kuritegu – tapeti Sergei Permanov ja Lauri Merimaa. Selle varjamiseks süüdati seejärel ka klubi.

autor
Vahur Verte

Vahur Verte on riigiprokurör, kes on oma kümneaastase prokurörikarjääri jooksul viinud kohtu ette mitmeid Eesti organiseeritud kuritegevuse kurikuulsaimaid nimesid. Tema juhitud kriminaalmenetlustes on süüdimõistva kohtuotsuseni jõutud näiteks Nikolai Tarankovi tapmise kui ka Eesti esimese fentanüülilabori kriminaalasjas, ent lisaks on riigile tagasi võidetud kurjategijatelt mitme miljoni euro väärtuses kriminaaltulu ning Eesti kohtupraktikas esimest korda ka krüptovaluutat. Prokuratuur valis Vahuri 2018. aasta prokuröriks.

autor
Ago Leis

Ago Leis asus kriminaalpolitseis tööle 1993. aastal ning ta on töötanud erinevatel ametikohtadel keskkriminaalpolitseis. 2007. aastal sai temast organiseeritud kuritegude büroo I talituse juht ning 2020. aasta alguses büroojuht. Ago oli üks eestvedajaid sihtmärgipõhise menetlusstrateegia elluviimisel, mis seisneb selles, et menetleva üksuse tähelepanu on kõige suurema mõjuvõimuga ohtlikel kurjategijatel. Selliselt korraldavad oma tööd nüüdseks ka teised keskkriminaalpolitsei üksused.