Võrgustikutöökokkuleppeid sõlmitakse nii Riigiprokuratuuris kui ka maakondade tasemel. Kui koostöö ohvriabiga on ringkonna- ja abiprokuröride jaoks juba aastaid tavapärane, siis nüüd on jõutud ka üleriiklikke teemasid puudutava koostööni. Pildil vasakult Sotsiaalkindlustusametni ohvriabi osakonna juht Olle Selliov, peaprokurör Lavly Perling ning juhtiv riigiprokurör Steven-Hristo Evestus.
Prokuröri töö eeldab üha enam suhtlemist ning koostööoskusi. Toimik-toimiku haaval kriminaalasjade sõltumatu menetlemine on olnud ja jääb ka tulevikus prokuröri töö oluliseks osaks. Kuid kannatanute ja õigusrikkujate elud ning kogukondade turvalisust puudutavad mured on pea alati laiemad ja keerukamad kui ühe kriminaalmenetluse raames lahendatavad küsimused. Nähtavate ja püsivate muutuste saavutamiseks on vaja teha koostööd, olgu selleks õppimine teistelt prokuröridelt või panustamine mõne konkreetse teema võrgustikku.
Võrgustikutöö idee seisneb selles, et osalejad toovad kokku oma spetsiifilise teadmise ja pakuvad oma ametist lähtuvaid võimalusi probleemi lahendamiseks – tegevused lepitakse ühiselt kokku ning viiakse ellu koostöös, vältides olukorda, kus igaüks oma nurgas samale probleemile lahendust otsib. Sellest, et koostöö pole ajaraisk, vaid peidab endas suuri võimalusi, saadi kriminaalses maailmas juba ammu aru. Erinevalt aga kuritegelikest ühendustest, mida seaduse alusel enamasti karmimalt karistatakse kui omaette nokitsemist, saavad prokurör ja ühiskond koostööst ainult võita.
Viimaste aastate muutus võrgustikutöös seisneb eelkõige selles, et koostöö ei piirdu enam erinevate prefektuuride või uurimisasutuste ühisoperatsioonide või uurimisrühmadega, vaid prokuratuuri partneriteks on saanud kõige erinevamad asutused, alates omavalitsustest ja lõpetades vabaühendustega.
Võrgustikutööst perevägivalla juhtumites räägib Rapla osakonna vanemprokurör Ülle Saar.
Arvud näitavad, et aasta-aastalt registreeritud perevägivallajuhtumite arv kasvab. Optimistina loodan, et tänu teavitustööle ja ühiskonna suhtumise muutusele on kuritegude arv enam-vähem sama, kuid ohvritel on tekkinud julgus juhtunu avalikuks teha.
Perevägivalla teema koordinaatorina Lääne ringkonnaprokuratuuris on minu töö peamisteks märksõnadeks suhtlemine ja võrgustikud. Parema tulemuse saavutamiseks teeme tihedat koostööd Lääne prefektuuri vastava ametnikuga, korraldades politsei ja prokuröride koostööd, tagamaks ühesugust arusaamist võimalikest ja tõendamiseks vajalikest menetlustoimingutest.
Oleme varem korraldanud ning korraldame ka sel aastal ümarlaua kõigile Lääne prefektuuri lähisuhtevägivalla temaatikaga tegelevatele ametnikele, kus lisaks politsei menetlejatele osalevad ka piirkonna lähisuhtevägivalla kuritegudega tegelevad prokurörid. Meie ülesandeks on hoida sel teemal n-ö kätt pulsil, et suhtumine ohvrisse poleks pinnapealne ja et süüdimõistmiseks vajalikud tõendid oleks kogutud võimalikult ohvrit riivamata.
Viimase paari aastaga on välja kujunenud ka piirkondlikud võrgustikud, kuhu kuuluvad politsei, linna ja valla sotsiaal-ja lastekaitsetöötajad, ohvriabi, lasteaedade ja koolide töötajad, kriminaalhooldajad ja tugikeskuste töötajad. Ümarlauaformaati kasutame nii üksteise kursishoidmiseks ja kokkulepete tegemiseks üldisematel teemadel kui ka konkreetsete juhtumite analüüsimiseks ja paremaks lahendamiseks.
Väga kasulikud on võrgustike väljakujunemisel olnud ohvriabiteenuse poolt korraldatud mitmepäevased koolitused, kus erinevate elualade inimesed kohtuvad näost-näkku. See paneb aluse edasisele julgemale abi küsimisele, kui on tekkinud mingi probleem või mure. Eriti hea näitena võib välja tuua meedikute osaluse võrgustikus.
Mõningaid tagasilööke põhjustas 2016. aastal naiste tugikeskuse teenusepakkuja vahetus neljas maakonnas. See tähendas, et koostöösuhete loomisega tuli hakata otsast peale. Heaks uudiseks oli samas, Haapsallu ning Lääne-Virumaale laienes siseministeeriumi ja sotsiaalkindlustusameti projekt „Riskis olevate perede, sealhulgas lähisuhtevägivalla all kannatavate perede väljaselgitamine ning nende probleemide lahendamine võrgustikutöö meetodil”.
