Ajas muutuvad (vägivalla)kuriteod

Kuritegevus on pidevas muutumises, mistõttu tuleb prokuratuuril kogukondade turvatunde hoidmisel käia muutuvate aegadega kaasas. Seega võib öelda, et praeguste vägivallakuritegude lahendamisel tuleb üha rohkem arvestada nii mitmekesistuva kultuuriruumi, vaimse tervise küsimuste kui ka muude ajastuga kaasas käivate nähtustega.

20 aastat tagasi ehk 2003. aastal registreeriti kokku 188 tapmist ja tapmiskatset. 2022. aastal oli sama näitaja 27. Kuigi see on märkimisväärne vähenemine, pole raskete vägivallakuritegude lahendamine muutunud kuidagi kergemaks. Pigem vastupidi – kui kümme aastat tagasi olid raskete vägivallakuritegude tagamaad ja toimepanemise viisid mõneti selgemad, siis praegu peame pea igas kaasuses kaaluma hädakaitse, võimaliku provokatsiooni (ja selle erinevate vormide) või vaimse tervise küsimusi.

Ennekõike näitab statistika ja menetluste iseloomu muutus, et raskete vägivallakuritegude toimepanijate motiivid on muutnud võrreldes 20 aasta tagusega. Näiteks kui veel 2003. aastal olid paljud tapmised planeeritud ja nende eesmärk oli varalise kasu saamine, kättemaks või varasema kuriteo varjamine, siis praegu on võõraste inimeste juhuslikud tapmised harvemad ning raskete vägivallakuritegude juured peituvad sageli ühises alkoholitarbimises, mille käigus tekib juhuslik olmetüli, mis omakorda päädib tapmisega.

Praeguste vägivallakuritegude kohtulikes menetlustes loevad kõik detailid.

Sellistes juhtumites on tõe väljaselgitamine endiselt keeruline. Seda isegi juhul, kui kõik asitõendid ja salvestised kinnitavad kahtlusaluse süüd. Nimelt peavad asitõendeid toetama ka kahtlusaluse ja tunnistajate ütlused, mis võivad olla aga alkoholijoobest tugevalt moonutatud ja seetõttu ebatäpsed. Samamoodi võib vägivallakuritegu olla jäädvustunud videosalvestisele, ent sõnaline pool – võimalikud solvangud, ähvardused jms – peab selguma ikkagi inimeste ütlustest. Praeguste vägivallakuritegude kohtulikes menetlustes loevad kõik detailid.

Eriti need detailid, mis puudutavad kahtlustatava tahtlust ja tema vaimset seisundit. Seetõttu on õiguskaitseasutused pingutamas, et menetlejad oleksid teadlikud vaimsete probleemide algallikatest, olemusest ja mitmekesisusest.

Nii võivad vaimsed probleemid tuleneda inimese taustast, tema elustiilist või ka meid ümbritsevast ebakindlusest. Näiteks näeme menetlustes, et ühiskondliku suhtluse liikumine digiruumi võib küll kiirendada teabevahetust, võimaldada laiemat ligipääsu kõikvõimalikule informatsioonile ning justkui olla kursis paljude inimeste tegemistega, kuid samas süvendada üksindusega seotud probleeme.

Mida enam sukelduda digimaailma, mis on justkui põgenemine reaalsusest, seda enam tekib probleeme teiste inimestega suhtlemisel ning oma emotsioonide valitsemisel. Seda paraku on näha ka kriminaalasjades. Inimeste võimekus tavalisi igapäevaseid konflikte suuliselt rahulikult sõnadega lahendada on vähenenud. Ärritutakse kergesti ja lüüakse kergesti.

Inimeste võimekus tavalisi igapäevaseid konflikte suuliselt rahulikult sõnadega lahendada on vähenenud. Ärritutakse kergesti ja lüüakse kergesti.

Lisaks ei tohi unustada, et viimase kümne aasta jooksul on Eestisse ajutiselt või alaliselt elama asunud üha rohkem erineva kultuuri- ja usulise taustaga inimesi. Muutused elanikkonnas on tänapäeva sisuliselt piirideta maailmas igapäevased. Ka see on toonud kaasa sisulisi muutusi raskete vägivallakuritegude menetlustes.

Näiteks tuleb kuriteo lahendamisel arvestada ka hirmuga teistsuguse ja tundmatu ees. Sellised vägivallakuriteod on tegelikult juba siin. Nii registreeriti 2022. aastal 16 kuritegu, kus kedagi rünnati kannatanu arvatava päritolu tõttu. Ka võõraviha on tegelikult vaimse tervisega seotud küsimus, sest tihtipeale on rünnakud alanud ebaratsionaalsest ja kontrollimatust hetkeemotsioonist või oma sisemisest ebakindlusest, mis omakorda vajab vaimse tervisega tegelemist.

Kõige eredam näide on ehk transsoolise Sabrina tapmine, mille korral oli suur väljakutse rahvusvaheline koostöö, mis pole Eestis toimepandud raskete vägivallakuritegude osas tavapärane. Selle raames kogusime infot kannatanu tausta kohta, aga ka lahendasime praktilisi küsimusi, nagu näiteks, kuidas toimetada kannatanu säilmed tema lähedastele Jamaikal.

Samuti mängivad rasketes vägivallakuritegudes üha suuremat rolli narkootikumid. Viimastel aastatel on meieni jõudnud üha rohkem juhtumeid, kus vägivallakuriteole eelneb kannatanu tahtlik uimastamine või narkokuriteoga (narkootilise aine levitamisega) põhjustatakse inimese üledoosisurm. Selliste kuritegude korral on küll kahtlusaluse süüd keeruline tõendada, kuid prokuratuuri eelmise aasta praktika näitab, et see on võimalik.

Ühtlasi on viimased aastad ilmekalt näidanud, et narkootikumide pikaajaline tarvitamine mõjutab inimeste vaimset tervist. Nii oleme kokku puutunud vägivallakuritegudes kahtlustatavatega, kes tunnistavad, et hakkasid puberteedieas kanepit tarvitama. Sellistes kaasustes on varajased kanepitarvitajad nentinud, et on pidanud kanepit ohutuks pingemaandajaks, kuid tunnistanud, et kanepitarvitamisest põhjustatud „hääled peas“ sundisid neid teist inimest ründama.

See trend on kahjuks jätkuv ja näitab, et peame senisest rohkem tegelema rekreatiivsete mõnuainete aastatepikkusest tarvitamisest põhjustatud vaimse tervise kahjudega.

2018. aastast on märgatavalt kasvanud isikuvastaste kuritegude registreerimine, selle põhjuseks võib pidada avalikkuse kasvanud teadlikkust vägivallakuritegudest.

Kuidas saavad kogukonnad vaimse tervise probleemidest tulenevaid raskeid vägivallakuritegusid ennetada? Peaasjalikult märkamise kaudu. Selles on Eesti kogukonnad juba väga head ja seda kinnitab ka statistika. Näiteks alates 2018. aastast on märgatavalt kasvanud isikuvastaste kuritegude registreerimine, selle põhjuseks võib pidada avalikkuse kasvanud teadlikkust vägivallakuritegudest.

Hea meel on tõdeda, et Eesti inimesed ei vaata enam käed rüpes pealt, kui keegi kannatab vägivalla all, vaid teavitavad politseid vägivallast. See on efektiivseim sekkumise ja seeläbi ka vägivalla taunimise viis. Sel moel on tõenäoliselt aidatud ära hoida palju vägivaldseid surmasid, sest politsei on saanud sekkuda enne, kui keegi on oma elu kaotanud.

Õiguskaitseasutuste teavitamine on efektiivseim sekkumise ja seeläbi ka vägivalla taunimise viis.

Seejuures tuleb mõista, et ühiskond liigub üha enam vägivallatsejale abi võimaldamise poole, sest vägivallatsejate ühiskonnast isoleerimine pole kestlik lahendus. Vangistuse aeg peab andma süüdimõistetule võimaluse kahetsuse ja meeleparanduse abil kogukonnaga taas liituda. Seejuures võib liiga pika karistuse kandmine taasühiskonnastamise protsessi hoopis raskendada ning sel võib olla negatiivne mõju inimese sotsiaalsetele oskustele, see omakorda suurendab vägivallatsüklisse kukkumise riski.

Kokkuvõttes saab öelda, et kuritegevus ning ka vägivallakuriteod on pidevas muutumises, mistõttu peame raskete vägivallakuritegude ennetamiseks kogukonnana töötama selle nimel, et vägivaldsed tsüklid katkeksid aktiivse teatamise/sekkumise ja abi saamise toel. Samuti leiavad politsei ja prokuratuur muutuvas ühiskonnas pidevalt uusi võimalusi tõendite kogumiseks ja talletamiseks ning siseriikliku ja rahvusvahelise koostöö tõhustamiseks. Rangete karistustega ühiskonnas tasakaalu taastamise kõrval arvestatakse üha enam süüdimõistetu abivajaduse ning erinevate taasühiskonnastamist soodustavate programmide rakendamise toetamisega. Nii saame teha endast oleneva, et meie keskel poleks inimesi, kes oma isiklike probleemide tõttu käivad pidevalt vangla ja vabaduse vahet, kuna nad ei suuda ühiskondliku stigmaga toime tulla.