Põhja ringkonnaprokuratuur aastal 2021

Saskia Kask: uus stabiilsus on pidev ebastabiilsus

Põhja ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Saskia Kask ütleb prokuratuuri möödunud aastat kokku võttes, et prokuröridel peab olema julgust võtta vastu keerulisi otsuseid ja neid ka avalikkusele selgitada, aga ka julgust eksida. „Mõnikord tulebki võtta vastu ebapopulaarseid otsuseid. Mõnikord ongi laual ainult väga halvad valikud, kuid kõige halvem on see, kui ei julgeta otsustada.“

Kriisid on räsinud kogu ühiskonda, aga kui raske oli möödunud aasta prokuröridele? 

Koroona pööras ka kogu meie töökorralduse pea peale, nii nagu kõigil kogu maailmas. Mina üritan selles näha positiivset. Kindlasti oleme võitnud näiteks sellega, et olid mingid tööprotsessid, mida olime aastaid püüdnud viia virtuaalseks ning mis tundus võimatu – oldi ju harjutud teisiti ning kastist on keeruline välja murda. Nüüd olime selleks sunnitud ja nägime, et nii saab ka tööd teha. Virtuaalistungid ja digilahendused toimivad nüüd igapäevaselt ja see võikski nii jääda, sest see hoiab riigi ressurssi kokku.

Kohtuistungitel võis läbi kaamera ilmselt huvitavaid asju näha?

Näiteks erinevad menetlusosalised on oma kodus läbi kaamera kohtuistungil ja siis jookseb laps, kass või koer selja tagant. Või teine koomiline pilt, kuidas süüdistatav istub, ülikond seljas, lips ees, kenasti ekraani taga ja selja taga peseb pesumasin.

Lihtmenetluse korral on juba tavapärane, kui kohtus prokuratuuri esindav prokurör istub tegelikult oma kabinetis ning tema ukse peal on silt: kohtuistung, vaikust. Aga tõepoolest, eelmisel aastal toimus ka üks üldmenetlus täies mahus digitaalselt, kus mõisteti süüdi tarbijalaenu pakkunud tegevusloata krediidiandja. Esiti on keeruline tagada, et näiteks kõik tunnistajad saavad tehniliselt osaleda. Samuti tuleb kohtule esitada väga erinevaid tõendeid. Aga nägime, et see virtuaalne kohtupidamine on tehtav või vähemalt ei jää see prokuratuuri taha.

Avalikkuse jaoks olid möödunud aasta märksõnad erinevad seksuaalkuriteod, alaealiste ärakasutamised treenerite poolt, Lasnamäel kahe väikese lapse ema maha lasknud mehe juhtum. Kas need olid ka prokuratuuri poolt vaadatuna väljapaistvamad ja keerulisemad juhtumid?

Põhja piirkonna prokurörid peavad arvestama tavapärasest suurema avaliku tähelepanuga, mis teeb töö raskemaks ka prokurörile, kes peab igal sammul meediale oma tööst aru andma. Menetluse vaates polnud Lasnamäe tulistaja juhtum ilmselt midagi sellist, mida poleks varem nähtud, aga emotsionaalselt küll. Ka meie, kes me neid kriminaalasju päevast päeva näeme, oleme siiski inimesed, elame samamoodi kaasa nendele traagilistele lugudele. 

Getulio juhtumis alustasite pärast selle ilmsikstulekut menetluse. Selle kõrval on oluline anda kannatanule sõnum, et ma usun sind ka aastaid hiljem, aastaid pärast seda, kui sa julged endaga juhtunust rääkida?

Nii anname ka kannatanutele hääle, mida neil muidu pole. Nägime läinud aastal treenerite seksuaalse väärkohtlemise juhtumite ilmsiks tulemise valguses seda, kuidas ühe inimese lugu andis julguse ja tõuke ka teistel kannatanutel lõpuks pöörduda ning seeläbi abi saada. Isegi kui juriidilises mõttes olid mitmed lood aegunud, nägime, kui oluline oli kannatanute jaoks, et nad said lõpuks kellelegi oma aastate taguse loo ära rääkida. Paljudel ohvritel saab alles siis paranemisprotsess alata. Ja ka selleks on õiguskaitseasutustel tarvis usalduskrediiti, et ohvrid tahaksid ja julgeksid meie poole pöörduda.

Me ei saa teha oma põhitööd – inimesi aidata –, kui nad meid ei usalda. Ja inimene ei usalda tundmatut. Selleks peavad inimesed teadma, miks ja mida me teeme. Seda saame teha avatumalt ja aktiivsemalt oma tööst rääkides. Loomulikult ei tähenda see seda, et kannan igal sammul ette kogu kriminaalmenetluse seisu, aga midagi saab alati öelda.

Olete pidanud kolleege palju veenma, et kuulge, saage aru, te peate minema selgitama? 

Selle ülesande raskus lasub tegelikult pressinõuniku õlgadel. Oleme siin kõvasti arenenud, aga paljude jaoks on avalik esinemine hirmutav ja ebamugav ning prokurörid on samamoodi inimesed. Selle arusaama juurutamine, et me ei tööta kuskil prokuratuuri tornis paberite vahel, vaid teeme seda tööd ikkagi inimeste jaoks ja peame end arusaadavaks tegema, võtab aega.

Mulle helistas hiljuti üks kannatanu, kellega olime kunagi koos koolis käinud. Ta vabandas ette ja taha, et julges mulle helistada, ning tunnistas, et sai prokurörilt mingi kirja, aga ei saa midagi aru, mis selles öeldud on, mida see nüüd tähendab, mida ta tegema peab. Palus, kas aitaksin selgitada. Ütlesin, et siin on prokurör valesti teinud ja sina ei pea ennast halvasti tundma, et sa aru ei saa. Prokurör peaks sulle helistama ja selgitama, mitte saatma lihtsalt mingisuguse juriidilise teksti, millest tõesti tavaline inimene aru ei saa. Ma ütlesin talle, et meie oleme sinu jaoks, mitte vastupidi. Ma möönan, et juriidilist keelt ongi keeruline tavakeelde panna, aga me peame suutma seda teha.

Keeleküsimus ja kantseliit on tegelikult riigiasutuste viga laiemalt.

Nõus. Kardetakse, et eksimine pole lubatud. Asutuse sees saame julgustada ja toetada, aga ega seda eksimist avalikkuses naljalt andeks ei anta. Kuid seda olulisem on prokuröri julgus eksida. Mulle tundub, et me peaksime vähem muretsema sellise ilmeksimatu juristi kuvandi pärast, kes räägib ainult teistele juristidele juriidiliselt nii korrektses keeles, et kusagilt ei saaks keegi kinni hakata. Julgustan kolleege rohkem lihtsas ja arusaadavas keeles selgitama, miks ja kuidas me oma tööd teeme, ka siis, kui ei ole õnnestunud parimal viisil. Kui töötame iga päev selle usalduskrediidi nimel, siis antakse meile ju eksimist ka kergemini andeks.

Viitasite, et prokurör peab vajadusel kannatanule selgitama. Aga prokurör on ju niigi töösse uppunud. Kust ta selle aja võtab?

On asju, kus ei saa allahindlust teha. Lastega seotud asjad, vägivallateod. Siin tuleb see aeg leida. Kindlasti saab ka oma töövõtteid kuidagi ümber harjutada. Kui sul on stampkiri masskirjadena saadetavateks vastusteks, siis mõtle see sõnastus korraks läbi, et see oleks tavainimesele arusaadav. Ma ei tee ju määrust välja saates seda endale, riigikohtunikule või tippjuristile. Ma teen seda tavalisele inimesele, tema peab sellest aru saama. Muidugi on teatud juriidilised elemendid, millest vastuskirjas ei saa loobuda.

Kui oluline on ikkagi prokuratuuri enda proaktiivsus ühiskonnas mingisuguseid tendentse nähes kohe ise reageerida?

Minu arvates võiksime ise rohkem arvamusartiklite või sõnavõttude kaudu oma ekspertteadmisi jagada, et juhtida ühiskonna tähelepanu valupunktidele või ohtudele. On ju üks prokuratuuri põhieesmärk võitlus kuritegevusega ja miski muu ei võitle minu arvates paremini kuritegevusega kui ennetus. Politsei on siin meile eeskujuks, aga võib-olla pole kõikide prokuröride mõttemaailma see veel nii hästi juurdunud. Väga tihti kuulen, et ennetus on pigem politsei tööpõld, aga see on täpselt samamoodi meie töö, sest meie ülesanne on vähendada kuritegevust. 

Üks osa ennetusest on oma tööst rääkimine laiemalt kui pelgalt üks kriminaalasi. Näitame, et kurjategijad saavad karistuse, et kannatanu saab abi, et meie poole tasub pöörduda. Õpetame inimesi kuriteo ohvriks langemist vältima, ära tundma abivajavat last või kaitsma oma vara. Siin majas töötab ju terve hulk spetsialiste, superhäid juriste, oma ala tipptegijad. Selles on tohutu väärtus ühiskonnale, kui nad ka rohkem avalikult oma ekspertteadmist jagaksid. Selleks tuleb aega võtta, aga pürgime selles suunas. 

Proaktiivsus on teisest küljest oluline juba tuntud meediatõe vaates, et kui sa ise juhid protsessi, siis su hääl ja sinu sõnumid jäävad kõlama. Vaadates nii Eestis kui mujal maailmas toimuvat leian, et usaldus riigi ja riigiesindajate sõnumite vastu on praegu olulisem kui kunagi varem ning õigusriigi esindajatena saame meie siin oma panuse anda

Terviseameti külmlao kobarkäki korral siiski meedia ja erinevad advokaadid ei saanud aru, miks ometi ei tulnud kriminaalasja. Tõsi, te kirjutasite arvamusartikli, mis tõenäoliselt natukene aitas mõistmisele kaasa. Aga kas majas sees oli ka sellist kahetimõistmist, et äkki ikka oleks pidanud süüdlase leidma ja kohtu ette viima?

Ei. Pigem tajusin kolleegide seas kärsitust, miks me ei selgita avalikult rohkem, et kriminaalasjaks pole põhjust. Aga me ei tabanud piisavalt kiiresti ära seda vajadust. Meie jaoks oli selge, et iga jama ei ole alati kriminaalasi, kuid ühiskond ootab, et kui tegemist on nii suure „käkiga“, siis ju peab keegi olema süüdi ja vangi minema. Aga on ka teisi viise selgitada välja, kes vastutab, ja see ei pea alati olema kriminaalmenetlus.

Aina sagedamini näeme, et avalikkuse ootus prokuratuuri tööst aru saada kasvab. Kui rahvas mõistab, miks me ei näe juhtunus kuritegu, siis võetaks ka see otsus ju paremini vastu. Sageli on inimestel ootus, et kriminaalmenetlus on võluvits, mis olukorra lahendab. Meie ülesanne ongi siis selgitada, miks me ei alusta menetlust, kui kuritegu ei paista. Ei tohi unustada, et kriminaalmenetlus on viimane abinõu, sest on kulukaim ja inimeste õigusi enim riivavam meede, mida riik rakendab siis, kui kõik teised õiguskaitsekaitse võimalused on end ammendanud.

Kui palju prokurörid ise on tundnud, et meedia või avalikkus on neile liiga teinud, et neid ei mõisteta või ei taheta mõista?

Seda muidugi on. Me oleme oma asjadega paratamatult ju nii terava avalikkuse pilgu all ja loomulikult on ka negatiivseid tundeid. Eriti teeb haiget näiteks see, kui mingisugune lugu ilmub ja meie käest ei küsitagi, miks prokurör niimoodi otsustab või miks selline lahend tuli. Mul oleks olnud võib-olla väga palju öelda, aga minu arvamust ei küsitud.

Alaealised ja taastav õigus - väga positiivne, et alaealiste kuritegevus on vähenenud, et prokuröridel on abiks konsultandid. Kuidas ise taastavat õigust sellest aspektist näete, et alaealisi enam tuimalt vangi ei saadeta, vaid nendega päriselt tegeletakse?

See on laiem teema kui pelgalt alaealised. Taastav õigus on ilmselgelt see suund, kuhu poole oleme liikunud ja liigume edasi. Kui see algaski alaealistest, siis nüüd tahaks küll väita, et see ei ole piiratud vanuse või kuriteoliigiga. Taastavat õigust võib kohaldada ka paralleelselt vangistuse või kriminaalkaristusega. Taastava õiguse eesmärk on, et kannatanu saaks tagasi oma õigusrahu, et kuriteoeelne olukord oleks taastatud ja kurjategijat mõjutatud. See on taastava õiguse sügav mõte.

Alaealiste osas oleme tõesti olnud eriti eesrindlikud juba eelmistel aastatel ja see jätkub. Meil on spetsiaalne konsultant, Jana Laht, kes alaealistega tegeleb, vestlusi ja konfliktilahendusi läbi viib. See on hästi huvitav, kuhu valdkond on arenenud ja mulle väga meeldib, mida kuulen ja näen. Meie alaealiste prokurör Annika Vanatoa on, võtnud selle teema südameasjaks ja veab seda valdkonda nii ägedalt. Suuresti tänu talle ja Janale need asjad meil liiguvad ning nad viivad jõudsalt seda teadmist ja kogemust ka teiste kolleegideni. Kõik on aru saanud, et see on see, kuhu me peame liikuma.

Välisriikide kogemus taastava õiguse osas kinnitab, miks see on pikas plaanis kasulik kõikidele osapooltele. Kui kannatanu on nõus kurjategijaga nii-öelda ühe laua taga istuma ja silmast silma kohtuma, siis on näiteks Inglismaa uuringud näidanud, et see mõjutab ka kurjategijat. Ta saab esimest korda aru, mida ta tegi. Ta saab päriselt aru, mida kannatanu tundis, millised olid tema teo tagajärjed. Teineteisele silma vaadates oma tunnetest rääkimine mõjutas kurjategijat kõige rohkem tegema juhtunust järeldusi ning kannatanule annab see võimaluse teha juhtunuga rahu.

Aastaid tagasi käis toonane justiitsminister Rein Lang välja, et vangide arv peab aasta-aastalt vähenema. Toona muiati ja öeldi – pätt peab ikka vangis olema. Kuid nüüd on näha, et aasta-aastalt just vastupidise poole liigutaksegi.  

Vangla ei paranda mitte kedagi, pigem vastupidi. Lihtsalt sellele ei ole täielikku alternatiivi veel välja mõeldud. Aga selliste lahenduste kaudu saab natukenegi vangide arvu vähendada. Ma tõesti usun, et taastav õigus aitab vähendada kuriteost tekkinud kahju ja suurendab kurjategija oskust võtta vastutust oma teo eest, et see ei korduks.

Kuidas meil narkovaldkonnas olukord pealinnas on? 

Jätkuvalt näeme, et kõige ohtlikum aine fentanüül on defitsiidis, kuid turg tühja kohta ei salli ja selle asemele on ilmunud uued derivaadid, nagu isotonitaseen, mis esialgu keelatud ainete nimekirja ei kuulunud. Nüüd on see nimekirjas. Seirame pidevalt turuseisu, peame olema hästi kursis uute trendidega ja kiirelt reageerima. Suur osa müügist kolib internetti, mistõttu jõuavad keelatud ained aina kergemini noorteni. Seetõttu on meie fookus üha rohkem suunatud ka sinna. Läinud aastal olid ka avalikkuse tähelepanu all mitmed Põhja piirkonna narkokurjategijate kohtuprotsessid, süüpinki sattus ka võrdlemisi noori inimesi. Noored on sihtrühm, kellele peame erilise tähelepanu pöörama, et nad ei satuks sellesse maailma. 

Olulisemate kriminaalasjade seas tooksin esile Telegrami-nimelise suhtlusrakenduse menetlused, kus võtsime eesmärgiks ennetuse kaudu jõuda rohkemate noorteni ja saavutada suuremat mõju. Politsei rakendas täiesti uudset lähenemist ning paiskas erinevatesse narkomüügi suhtlusvõrgustikesse oma GIF-video, et näidata - politsei on kohal ja teab, mis toimub. Mitmed nendes suhtlusvõrgustikes tegutsenud noored lõpetasid oma tegevuse. See oli ehe näide ennetuse mõjust ja sellest kantud mõttemaailmast. 

Räägime ka valgekraekuritegevusest. Põhja ringkonnaprokuratuuri 2021. aasta parimaks prokuröriks nimetati Õnne Neare-Vaarmann, kes viis kohtu ette tarbijalaenu pakkunud tegevusloata krediidiandja, kellelt kohus mõistis välja päris arvestatavad summad?

See on esimene omataoline süüdimõistev otsus. Esimese astme kohus määras juriidilisele isikule rahalise karistuse summas 300 000 eurot ja enam kui 600 000 eurot kriminaaltuluna teenitud raha tuleb juriidilisel isikul riigile tagasi maksta. Nii suured rahalised karistused on meie kohtupraktikas harvaesinevad.
Samuti suutis Õnne ühes läinud aasta kriminaalasjas, täpsemalt Hispaanias resideeruva ja tegevusloata majandustegevust korraldanud ettevõtja saada nõusse maksma riigile oportuniteedikohustusena 400 000 eurot. Sellist oportuniteedikohustust pole varem naljalt nähtud ning vaevalt oleks kohus nõnda suure rahalise karistuse välja mõistnud, kui oleksime saatnud kriminaalasja üldmenetluses kohtusse. See on ehe näide, et hea prokurör näeb suurt pilti ja oskab hinnata, milline menetlusotsus on mõistlikuim nii toimepanija kui ka riigi vaatest ning millise lahendusega on suurim lootus päriselt mõjutada toimepanijat. Majandusasjades on selleks kahtlemata raha.

Paratamatult jäävad majandusasjad varju, sest menetlused on äärmiselt mahukad, mistõttu võtab tulemuseni jõudmine aega. See on ka üks põhjus, miks on vähem neid, kelle silmad lähevad majandusasjade peale põlema, et oh, maksumenetlus. Ometi on meil superägedad majandusprokurörid, Õnne on üks nendest. Ka on majanduskuriteod oma juriidiliste nüansside tõttu avalikkusele sageli arusaamatud, välja arvatud siis, kui peategelased on avalikkusele tuntud inimesed. 

Ka peaprokurör rõhutab, et valgekraekurjategijateni peaks jõudma jõulisem signaal nende tegude keelatusest. Näiteks tuleks raskematel juhtudel rohkem taotleda nende vahi alla võtmist, et praktikas ei kinnistuks arusaam, „suured sulid tõllas, väikesed võllas“. Seetõttu on majanduskuriteod meie prioriteet. 

Neare-Vaarmanni väljavõideldud 400 000 eurot oportuniteedikohustusena on märkimisväärselt suurem kui tavapäraselt. Miks nii?

Tõsi, väga tihti ongi need kohustused väikesed ja oportuniteediga tõuseb sageli küsimus, miks ta nii kergelt pääses. Majandusasjadega tuleb pidada silmas, et need on väga mahukad uurimised ja enamasti teise astme kuriteod, mis tähendab, et need aeguvad viie aastaga. Kusjuures pole ka harv juhus, et meieni laekub info võimalikust kuriteost aja möödudes. Tihti ongi oportuniteet seetõttu kompromisslahendus, kui me näeme juba ette, et kui läheme selle asjaga täispikka üldmenetlusse, ei jõua me lõpplahenduseni. Mõnikord tulebki läheneda nii, et hundid söönud, lambad terved. Peame mõtlema, mis on riigile parem. Kas teha läbi see pikk üldmenetlus, mis suure tõenäosusega kuskile ei jõua, sest ta lihtsalt aegub. 

Üldmenetluse sätted seaduses on meil ka ajale jalgu jäänud. See teeb meie menetluse aeglaseks, kohmakaks ja hea tahtmise korral annabki üldmenetlust venitada, eriti kui on mahukad uurimised, kus palju süüdistatavaid. Kui me näeme ette, et me tegelikult ei jõua kuskile, siis mõnikord on vaja teha valus otsus, et lõpetame ära ja saame mingigi lahenduse ning toimepanija võtab näiteks rahalise kohustusega vastutuse.

Me toetame oportuniteedi kohaldamist väga ja julgustame prokuröri seda tegema, aga jõuame siin jälle sama sõnumini, et prokurör peaks oportuniteeti kohaldades mõtlema, kas see täidab oma eesmärki, kas see mõjutab toimepanijat, ning samas pidama ka silmas, et avalikkus peab saama aru sellest otsusest.

Aga tihti ei saa aru.

Olen nõus, kui me kohtule selgitame, siis peame suutma oma otsust ka arusaadavas keeles avalikkusele selgitada. Mõnikord peabki võtma vastu ebapopulaarseid otsuseid kui laual ainult kehvad valikud, kuid kõige halvem on see, kui ei julgeta otsustada ja jäädakse asjade otsa istuma. Kui prokurörina oled menetlusotsuse teinud, pead julgema selle eest ka seista ning vajadusel ka avalikkuses suutma seda veenvalt selgitada ja põhjendada. Menetlusosaliste kõrval on ka avalikkusel õigustatud ootus ausale ja õiglase kohtupidamisele. Selleks peab inimene menetlusotsusest, aga ka laiemalt õigusemõistmise süsteemist aru saama. 

Möödunud aasta alguses käivitus prokuratuuri struktuurireformi, mille eesmärk oli kujundada selgem juhtimine ning tagada, et prokurörid ei jääks suurte kriminaalasjadega üksi. Kas see on läinud tööle? Kas prokurörid ei istu enam suurte asjade otsas üksi?

Meil oli varem viis osakonda, möödunud aasta veebruaris tegime täiesti uue struktuuri ja kaotasime ühe osakonna ära. Näiteks tõstsime kõik majandusasjad kokku. See on nüüd suur osakond, kus töötab üle 20 prokuröri. Ühest küljest võib kritiseerida, et nüüd on tegemist liiga suure osakonnaga, mida keeruline juhtida, kuid prokuratuuris käivad asjad natukene teistmoodi. Ringkonnaprokurörid juhivad oma uurimismeeskondi ikkagi ise.

Ümberkorralduste eesmärk oli võimalus töö paindlikumaks korraldamiseks. Majandusasjad on väga mahukad ning võivad kesta aastaid. Prokurörid aga liiguvad ja kui üks kriminaalasja menetlenud prokurör läheb ära, tuleb hakata kohtus vettpidavat süüdistust nullist üles ehitama. Viimastel aastatel on seda liikumist rohkem olnud, vabanenud on kohtunike kohti, kuhu on liikunud ka prokuröre ning need on olnud eeskätt majandusprokurörid. Nii ongi mitu suurt kriminaalasja tulnud ümber jagada ja juhtimise vaates on see olnud väga keeruline. Et edaspidi seda vältida ja asju sujuvamalt üle anda, ongi mahukamate uurimiste peal prokuröride meeskonnad ehk ringkonnaprokurörid ja nende abiprokurörid. Ei tohiks tekkida olukorda, et kohtumenetlus venib meie pärast.

Ka inimlikult võiks sellest muudatusest abi olla prokurörile, kes üksi kohtus advokaatide armee vastas seisab, sest see on suur vastutus kanda. Meeskonnana on kindlasti julgem ja enesekindlam tunne kohtus riiklikku süüdistust esindada. Vaikselt juurutame, kõik suuremad asjad töötavadki meeskonnapõhiselt ja prokuröridele see väga meeldib. Näiteks võttis Marek Soomaa punti Jürgen Hüva, nad istuvad koos mahukat kohtumenetlust, kus miljonite väljapetmises said süüdistuse E-Profiili juhid.

Mida organisatsioonikultuurile ja inimestele mõeldes veel läinud aastast esile tooksid?

Pean oluliseks vaimse tervise teemat, mida oleme prokuratuuris viimastel aastatel tähtsustanud. Kui kunagi ei julenud prokurör öelda, et tal on ärevushäired või ta peaks psühholoogi juurde minema, sest siis arvatakse, et ta on nõrk ja prokurör ei saa olla nõrk, siis nüüd on see muutunud. Oleme püüdnud murda suhtumist, et prokurör peab olema teflonist. Me oleme inimesed ja peame samamoodi oma vaimse tervise eest hoolitsema. Oluline on, et me märkaksime üksteist, läbipõlemise ohtu ja märke sellest. Kui sa vead aastaid suurt ja vaimselt kurnavat kriminaalasja, siis on selles töös pidevalt oht läbi põleda. Läbipõlemine võib tulla sellestki, et see töö on nii põnev. Kui ma koolides olen käinud, siis alati räägin, et politsei ja prokuratuuri töö ongi päriselt nii huvitav nagu põnevusfilmides. Ja kuna see maailm on nii kaasahaarav, tuleb ettevaatlik olla, et mitte põleda sama kiirelt nagu säraküünal.

Teie juurde võib prokurör tulla ning öelda: Saskia, ma vajan väikest pausi? 

Absoluutselt. Või küsida valdkonna vahetust või psühholoogi abi. Läinud aastal läbisime ka kovisiooni koolituse, et meil tekiksid oskused üksteise toetamiseks läbi kogemuste vahetamise meeskondades ning osakondades.

Mis on Põhja piirkonna väljakutsed?

Eripära on ehk see, et oleme hüppelaud riigiprokuratuurile. Abid ja konsultandid liiguvad karjääriredelil siit riigiprokuratuuri. Samas on Tallinn pealinnana atraktiivne ja siia tahetakse omakorda tulla teistest piirkondadest. Seega tõmbame enda juurde teistest piirkondadest inimesi ära. Möödunud aastal liikus näiteks Raigo Aas riigiprokuröriks Vahur Verte asemele narkokuritegude peale ja kaks Raigo abiprokuröri liikusid ringkonnaprokurörideks. Meie suureks rõõmuks tuli üks neist, Liis Vainola, tagasi Põhja ringkonnaprokuratuuri Raigo asemele narkoprokuröriks. Kuid selleks, et mingi valdkond saaks tõesti tugevaks, peaks seal olema mõnda aega keegi, kes sellele pühendub ja spetsialiseerub. Aga tuleb kohaneda sellega, et uus stabiilsus on pidev ebastabiilsus.