Hea lugeja!
Oleme aastaraamatus viimastel aastatel tutvustanud süvitsi mõnda prokuratuuri jaoks olulist teemat. 2024. aasta tõi prokuratuuri jaoks kaasa viimase kahekümne aasta suurima muudatuse. Selleks oli Majandus- ja Korruptsioonikuritegude ringkonnaprokuratuuri loomine. Nii olulise muutuse tingis vajadus koondada nn valgekraekuritegude menetlused eraldi üksustesse ning see muudatus oli jätk Riigiprokuratuuris samale valdkonnale spetsialiseerunud süüdistusosakonna loomisele. Muudatuse tulemusel on majandus- ja korruptsioonikuritegude menetluste juhtimine viidud valdkonnale spetsialiseerunud järelevalve alla nii, et nende fookust ei hägustaks teist laadi kuritegudega tegelemine ning viisil, et need prokurörid saaksid oma tööd teha õlg-õla kõrval teiste samale keskendunud prokuröridega. Sestap tutvustame seekordses aastaraamatus lugejale majanduskuritegude kirevasse maailma puutuvat.
Vaidluseta vajab nii majandus- kui ka korruptsioonikuritegude tegelemine eriteadmiseid - nt finantsarvestusest, pankrotiõigusest, riigihangete nõuetest või rahvusvahelisi sanktsioone kehtestavatest õigusnormidest. Siiski pole nn valgekraekuritegevus hoolimata kokkupuudetest keerukate õigusvaldkondadega midagi meist kauget ega võõrast – pigem vastupidi – sellised kuriteod mõjutavad meie kõigi elusid. Pahatahtlikult enda maksejõuetuse põhjustanud ehitusettevõtja võib jätta koduta noore pere, pealtnäha väheolulise sanktsioonide rikkumine võib aga otseselt mõjutada meie riigi julgeolekut.
See, et erinevat laadi kuritegudega võib olla seotud krüptovara käitlemine või et majanduskuritegudes peituvat hõlptulu teenimise potentsiaali on märganud ka organiseeritud kuritegevus, pole ilmselt üllatuseks kellelegi. Näeme oma praktikas majanduskuritegude sugemeid teisteski kuritegudes. Nii esitas prokuratuur süüdistuses tegevusloata majandustegevuses mehele, kes osutas elust lahkumise teenust. Seegi kaasus osundab nii hädavajalikule ühiskondlikule debatile kui ka kuritegevuse arengule.
Kohtupraktika ja seadusloome kontekstis ei saa aga alati rääkida vaid kuritegudeks tunnistatud teguderingi laienemist. Muutus kohtupraktikas või õiguskaitseasutustele uurimise käigus teatavaks saanud asjaolu võib kaasa tuua ka selle, et menetluses olev kriminaalasi süüdistuseni ei jõuagi ning siis ei jää muud üle kui menetlus lõpetada. Isegi siis, kui lõpetamine ei ole kooskõlas ühiskondliku arvamuse või ootusega.
Oleme majandus- ja korruptsioonikuritegude menetlustes saanud etteheiteid justkui katsetaksime süüdistuse esitamisega. Selline etteheide ei vasta mõistagi tõele. Ometi peavad ka majandus- ja korruptsioonikuritegudega tegelevatel prokuröridel lisaks erialasele professionaalsusele olema ka teised olulised omadused – nt valmisolek teha raskeid otsuseid kui tõendid kuriteole viitavad ja julgus luua veel pretsedendita olukordades kohtupraktikat ning seista enda seisukohtade eest ka siis, kui teda kritiseerivad tehtava töö eest mitte vaid teisel menetluspoolel seisjad, vaid ka avalikkus. Majandusprokuröril peab olema eriliselt kõrge pingetaluvus teravate rünnete osas – see prokurör peab olema valmis kriitikat tähele panemata edasi võitlema, kui sarnaselt jalgpallimatšile ei „löö avaväravat“ prokuratuur, sest kohus on leidnud, et tõendid ei anna kogumis alust süüdimõistva otsuse tegemiseks. Usun, et just sellistest kolleegidest koosneb ka prokuratuuri noorim ringkond.
Samas ei ole põhjust loota, et keerukate kuritegudega võitlemiseks piisab vaid struktuurireformist prokuratuuris. Muutuva kuritegevusega võitluses edu saavutanuseks peame riigina astuma jõulisemaid samme, et kuritegevus ära ei tasuks – panustades õiguskaitseasutuste kuritegelikul teel saadud vara arestimis- ja konfiskeerimisvõimekusse.
Oleme oma igapäevatöös näinud, kuidas tänapäevane virtuaalmaailm võimaldab kurjategijatel muuta kannatanuks sadu tuhandeid inimesi. Seetõttu tuleb Eesti seadusloomes juba praegu leida viise, kuidas suure hulga kannatanutega kuritegude puhul kannatanuid menetlusse kaasata nii, et võimalik oleks nii kriminaalmenetluse läbiviimine, kuid ka kannatanutele võimalikult kiire ja tõhus viis kuriteoga tekitatud kahju hüvitada. Seejuures ei tohi õigusloomes jätta tähelepanuta kuritegevuse globaalsust, vajadust teha üha rohkem piiriülest koostööd või võidelda kuritegudega Euroopa Liidu kui terviku nimel. Samuti tuleb laiemalt mõelda, kas majanduskuritegude ärahoidmiseks või neile tõhusalt reageerimiseks on abiks pelgalt õiguskaitseasutuste „tööriistakast“ või tuleks seadusandjal anda laiemad võimalused kurjategijaid heidutada ka teistele – nt pankadele või teistele finantsteenuste pakkujatele. Veel enam – mõelda sellelegi, kuidas aidata eksiteele sattunutel vältida uute kuritegude toimepanemist.
Head lugemist!
Taavi Pern
Juhtiv riigiprokurör peaprokuröri ülesannetes