Ahistava jälitamise juhtumites mängib rolli omanditunne

Lähisuhtevägivallal on mitmeid avaldumise vorme, mis kõik tekitavad kannatanule pikaaegse psüühilise trauma. Ajakirjanduses on ehk kõige enam tähelepanu saanud peresisene ja füüsiline naistevastane vägivald, kuid üha enam puutub prokuratuur kokku juhtumitega, kus ohver kannatab igapäevase psüühilise vägivalla all, mida põhjustab inimene, kellega ta isegi koos ei ela.

Lõputud ähvardavad lühisõnumid, telefonikõned, ilmumised töö- ja kodukoha juurde – sellist käitumist saab kokku võtta märksõnaga ahistav jälitamine. See, 2017. aastal karistusseadustikku lisatud kuriteokoosseis on levinum, kui tegelikult arvata oskame, ja paneb tihtipeale proovile pealtnäha tugevad inimesed, kes on otsustanud toksiliseks muutunud lähisuhtest väljuda.

Minu senine praktika näitab, et ahistava jälitamise juhtumites mängib suurt rolli omanditunne, mida ahistaja kannatanu suhtes tunneb. Nimelt leiab üks suhte osapool, et ta on ebaõiglaselt ilma jäänud elukaaslasest või perest ehk inimesest või inimestest, keda ta varem pidas enesestmõistevalt enda omaks.

Üks suhte osapool leiab, et ta on ebaõiglaselt ilma jäänud elukaaslasest või perest ehk inimesest, keda ta varem pidas enesestmõistetavalt enda omaks.

Seejuures ei suuda või ei taha jälitaja enamasti ratsionaalselt mõista, miks ta sellisesse olukorda on üldse sattunud. Selle asemel, et tekkinud olukorra põhjused läbi mõelda, teadvustada enda rolli suhete katkemiseni viinud sündmustes ja leida vastaspoolega rahumeelne lahendus, otsustatakse hoopis endisele elukaaslasele iga hinna eest kätte maksta.

Ahistava jälitamise korral võib „kättemaks“ saabuda kannatanule kas eraviisiliselt või avalikult. Eraviisilise „kättemaksu“ korral asub jälitaja üldjuhul otsima kannatanuga pidevat kontakti. Seda eesmärgil, et tõestada kannatanule „minust sa lahti ei saa, enne kui sa minuga lepid“.

Ratsionaalsele kõrvaltvaatajale tekib kiiresti küsimus – kas tõesti arvab mahajäetud mees või naine, et alanduse ja ähvarduste kaudu saab taastada juba katkist suhet? Mõistuspärane vastus on, et ei saa, kuid ahistajad üldjuhul nii ei arva, sest neid tiivustab vihast kantud omanditunne.

Raskematel juhtudel võib „kättemaks“ aga olla ka avalik. Sellist tüüpi ahistava jälitamise juhtumites ei pruugi „kättemaksu“ eesmärk olla niivõrd endise lähisuhte taastamine kui kannatanu maine täielik hävitamine.

Selleks loovad ahistajad kannatanutele võltskontosid tutvumisportaalidesse või võtavad üle nende sotsiaalmeediakontod, täites seda laimava infoga kannatanu eraelu kohta. Ühtlasi võivad avaliku mõõtmega ahistava jälitamise juhtumites ahistajad võtta ühendust kannatanu sõprade või kolleegidega, et levitada kannatanu kohta laimavat valeinfot.

Ahistajad loovad kannatanutele võltskontosid tutvumisportaalidesse või võtavad üle nende sotsiaalmeediakontod, täites seda laimaga infoga kannatanu eraelu kohta. 

Ahistav jälitamine on kindlasti ajas võimenduv kuritegu. Seetõttu, mida kauem laseb kannatanu ahistajal tegutseda, seda hullemaks ahistamine muutub. Alguses sõnumid ja kõned, seejärel tänaval kontakti otsimised ning lõpuks püüded tungida kannatanu koju. Kõige halvemal juhul lõppeb ahistav jälitamine kallaletungi, peksmise või isegi kannatanu tapmisega.

Ekstreemseid näiteid ei pea tegelikult kaugelt otsima. Ajakirjanduses palju kajastust saanud Lasnamäe lillepoemüüja Irina tapmine oli juhtum, millele eelnes tegelikult ahistav jälitamine. Praegu süüdimõistetu tapja käis enne Irinalt elu võtmist korduvalt ohvri töökohas istumas ja lõi seeläbi kannatanuga mõnes mõttes lähisuhte, millel olid traagilised tagajärjed.

Õnneks on alates 2018. aastast minu töölauale jõudnud ligikaudu 17 ahistava jälitamise juhtumist vaid kuus kulmineerunud reaalse füüsilise vägivallaga. Seega on kannatanud juba varem pöördunud õiguskaitseasutuste poole.

Kui aga kannatanu ei julge valehäbist pöörduda politsei poole, siis mida saab teha ära kannatanut ümbritsev kogukond? Nagu tähelepanelikule lugejale võis juba silma jääda, siis erinevalt teistest lähisuhtevägivalla liikidest, nagu näiteks perevägivald või naistevastane vägivald, on ahistav jälitamine kõrvaltvaatajaile nähtavam.

Ahistav jälitamine on kõrvaltvaatajaile enamasti nähtav.

Nii võivad naabrid näha, kuidas ahistaja luusib pidevalt kannatanu kodu ümber ringi, või kolleegid märgata, kuidas ahistaja karjub töökoha läheduses kannatanule vulgaarseid solvanguid. Samuti võivad kannatanu sõbrad ja tuttavad märgata, kui kannatanu sotsiaalmeediakontol hakkab levima laimav valeteave või ilmuda jälitaja postitatud solvangud.

Sellistes olukordades on oluline sekkuda, isegi siis ,kui kannatanu väidab, et ta suudab endise elukaaslase kiusu ja viha üle elada. Nimelt on kogukonnal väga oluline roll ahistava jälitamise katkestamisel. Näiteks kui ahistaja teab, et kannatanu naabrid on valvsad ega lase tal segamatult kannatanu kodu ees karjuda või seal varjatult ohvrit jälgida, ei pruugi jälitaja õnne proovida.

Veelgi parem oleks, kui pärast esimest märkamist jõuaks info vahejuhtumist õiguskaitseasutuste või kohalike sotsiaaltöötajateni. Nii saame sekkuda, enne kui ahistaja suudab kannatanut füüsiliselt väärkohelda.

Seejuures on oluline teadvustada, et jälitaja mõttemaailm on üldiselt kantud ebaratsionaalsest vihast ja kannatanu tunneb tihti häbi sellisesse olukorda sattumise pärast. Seega on alati mõistlikum anda asja lahendamine spetsialistide hoolde.

Oluline on teadvustada, et jälitaja mõttemaailm on üldiselt kantud ebaratsionaalsest vihast ja kannatanu tunneb tihti häbi sellisesse olukorda sattumise pärast.

Üldjuhul ei aita siin ahistaja pime karistamine, vaid õiguskaitseasutused rakendavad neis kaasustes taastava õiguse põhimõtetest lähtuvaid lahendusi. Ühelt poolt peab kannatanu neist olukordadest lahkuma rahu ja turvatundega ning teiselt poolt peab ahistaja mõistma oma käitumise tagamaid, mis võivad olla seotud vaimse tervise probleemidega.

Lisaks kui ahistav jälitamine on tuleneb perekonna purunemisest, siis peab juhtumi lahendus looma olukorra, kus pereliikmed suudaksid vähemalt ühiste järglaste nimel baastasemel siiski suhtlust jätkata.

Lääne ringkonnaprokuratuuri prokurör Rainer Amur andis tänavuses aastaraamatus ülevaate ühest ahistava jälitamise loost ja statistikast.