Dekriminaliseerimine – kuritegevusevastase võitluse huvides ja heaks?

Selleks, et rääkida dekriminaliseerimisest, on esmalt vaja põgusalt peatuda hoopis sellel, mis on kriminaliseerimine. Väga üldistatult jääb kriminaliseerimise keskmesse küsimus sellest, milliseid tegusid lugeda piisavalt karistusväärseks, kohaldamaks isikutele nende eest riikliku sekkumise ja sunni kõige rangemat vormi ehk kriminaalkaristust. Dekriminaliseerimine, seevastu, peaks sama loogika järgi tähendama varem karistatavaks loetud süütegude käsitlemist vähem karistusväärsetena – näiteks kuriteokoosseisude ümberkvalifitseerimise kaudu väärtegudena või isegi sootuks loobumine mõne varem karistatava teo kvalifitseerimisest süüteona. See esmapilgul lihtne ja kokkuvõtlik selgitus, mille pealispinna all mängib tegelikkuses muidugi arvukaid noote ja pooltoone, kätkeb endas tegelikkuses olulist valikukohta, mis paratamatult ilmutab ennast alatasa erinevate kriminaalpoliitiliste diskussioonide ning otsustusprotsesside raames.¹

Probleemi selgitamiseks oleks paslik tuua esile karistusõiguse revisjon. Selle kulminatsioonina võeti 2014. aastal vastu karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus, mille näol on tegemist pärast karistusseadustiku 2002. aastal vastuvõtmist seni kõige mahukama karistusseadustiku muudatuste paketiga. Revisjoni üheks eesmärgiks oli muuhulgas kõrvaldada ülekriminaliseerimine. Jõustunud eelnõu seletuskirjas on viidatud toonase Riigikohtu esimehe Märt Raski ettekandele, mis peeti juba Riigikogu 2010. aasta kevadistungjärgul. Selles rõhutas Riigikohtu toonane esimees ülekriminaliseerimise kontekstis, et üldpõhimõttest tulenevalt on karistusõigus ultima ratio ehk selline õigusharu, mille poole pöördumine on vajalik juhul, kui teiste õigusharude regulatiivsest toimest ei piisa. Sealjuures leidis M. Rask, et paraku praktikas sellest põhimõttest meie seadusloomes eriti ei juhinduta ja see toob paratamatult kaasa karistusõiguse devalveerumise. Viidatud eelnõu seletuskirjas oli ühtlasi toodud välja üpriski muret tekitav statistika, mille kohaselt oli 2013. aasta seisuga kehtiv karistus ligikaudu viiendikul elanikkonnast, samas kui karistusregistrisse oli toonase seisuga väidetavalt olnud kantud kuni pooled elanikest, kui võtta arvesse nii kehtivaid kui arhiveeritud karistusi.² 

Eeltoodud püüdlustele ja revisjoni käigus sõnastatud eesmärkidele vaatamata ei paista probleem olevat kaotanud oma aktuaalsust ka ligikaudu dekaad hiljem. Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna analüüsitalituselt küsitud andmete kohaselt oli 2021. oktoobris Eestis 480 323 inimest, kellel oli kas kehtiv või arhiveeritud karistus kuriteo või väärteo eest, kusjuures kehtiva kriminaalkaristusega oli 22 113 isikut ja 53 728 isiku kriminaalkaristus oli arhiveeritud. See mõnes mõttes peaaegu ehmatav number tähendab tegelikkuses tõenäoliselt valitud kriminaalpoliitilise suuna jätkuvat arvestatavat vastuolu ultima ratio põhimõttega, mis teadupoolest nõuab, et karistatavad – eriti kuritegudena karistatavad – peaksid olema üksnes kõige raskemad õigusrikkumised, mille korral muud õiguskaitsevahendid pole piisavad. Ilmselt on isegi ilma suuremate kriminoloogiliste ja kriminaalpoliitiliste süvateadmisteta võimalik üpriski hõlpsasti tajuda erinevaid ülekriminaliseerimisega kaasnevaid ohte. Näiteks ei ole eeldatavasti eriti raske mõista seda, kuidas kunstlikult kurjategijate hulga kasvatamise problemaatika loob moonutatud pildi riigi kriminogeensest kontingendist ja kuritegevuse dünaamikast. Seega, vaatamata seni toimunud diskussioonidele ja püüetele ülekriminaliseerimist vähendada, on ka aastal 2022 kuriteona kriminaliseeritud rida väärkäitumisi, mille korral on tegelikkuses kaheldav, kas on õigustatud nii raske riiklik sekkumine. Valdavalt puudutab ülekriminaliseerimine oma olemuselt massiliselt nähtusi, näiteks selliseid väheolulisi varavastaseid kuritegusid nagu süstemaatilised pisivargused (karistusseadustiku § 199 lõige 2 punkt 9) ja väheolulised liiklusrikkumised, näiteks mootorsõiduki süstemaatiline ilma juhtimisõiguseta juhtimine (karistusseadustiku § 423¹).

Karistatavad – eriti kuritegudena karistatavad – peaksid olema üksnes kõige raskemad õigusrikkumised, mille korral muud õiguskaitsevahendid pole piisavad.

Skeptikud võiksid muidugi siinkohal omakorda vastu küsida, et kuigi ülekriminaliseerimisel on tõepoolest oma puudused, siis kas see lähenemine ei ole siiski kõigist võimalikest halbadest variantidest parim? Lõppude lõpuks on oluline ka ühiskonna ja selle seadusekuulekate liikmete turva- ja õiglustunne, kuna vanglatrellide tagant on ilmselgelt raske vargile minna või näiteks ilma mootorsõiduki juhtimise õiguseta autorooli istuda. Ratsionaalselt tegutsevad endised või potentsiaalsed tulevased kurjategijad võiksid ideaalis ju võrrelda ka pahateo toimepanemisest saadavat potentsiaalset kasu koos ebameeldivast karistusest – näiteks vanglakogemusest – saadava kahjuga ning otsustada preventiivselt õiguskuuleka käitumise kasuks. Sealjuures on vastavalt Justiitsministeeriumi avaldatavale iga-aastasele kuritegevuse statistikale on registreeritud kuritegude vähenemine, mis algas 2009. aastal, peatunud 2017. aastal, seejärel on kuritegude arv püsinud praktiliselt samal tasemel.³  Veelgi enam, Justiitsministeeriumi andmetel registreeriti 2021. aastal 25 982 kuritegu, mis on isegi 0,6 protsenti rohkem kui aasta varem. Ehkki enamlevinud kuriteoliikidest vähenes märgatavalt isikuvastaste kuritegude ja liikluskuritegude arv, kasvas varavastaste kuritegude arv.⁴ Viidatud statistika valguses võiksid kõhklejad kindlasti jääda kahtlevale seisukohale, et karistusheidutuse kaotamise tõttu võiks teatud pisikuritegevuse dekriminaliseerimine praktikas tuua endaga kaasa taunitavate tegude toimepanemise märgatava kasvu. See on mõistetav, kuna paraku on selliste järeldusteni pahatihti jõudnud ka seadusandja ise. Ühe ilmeka näitena saab siin tuua aastaid enne karistusõiguse revisjoni aset leidnud süstemaatilise varguse kriminaliseerimisega kaasnenud poleemika.

Nimelt toodi pisivarguste korral süstemaatilisus kui teo kuriteona kvalifitseeriv element varguse koosseisu sisse 2008. aastal vastuvõetud karistusseadustiku muutmise seadusega.⁵ Eelnõu seletuskirjas on kõnealuse kriminaalpoliitilise valiku põhjenduste keskmesse toodud see, et 2007. aastal jõustunud karistusseadustiku § 218 muudatustega nähti erinevalt varasemast väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu suunatud varavastase süüteo eest (kui vara väärtus on alla 1000 krooni ehk umbes 64 eurot) kriminaalkaristuse asemel ette väärteokaristusena trahv või arest, ja seda ka korduvate varguste osas. Seadusandja leidis, et sellise muudatusega kaasnes korduvate pisivarguste hulga suurenemine ning selliste varguste toimepanijates kindlus, et pisivarguse toimepanemine ei too kaasa kriminaalkaristust. Seetõttu ei ole väärteokaristused korduvate pisivaraste suhtes täitnud oma eripreventiivset eesmärki. Veelgi enam, eelnõu juurde koostatud seletuskirjas on ka sõnaselgelt lisatud, et suurim probleem on korduvaid vargusi toime pannud isikud, kelle jaoks on vargusest kujunenud tegevusala või töö – sh narkootikumide ostmiseks vajaliku raha hankimise viis –, kusjuures korduvvaraste näol on tegemist omal alal kogemustega isikutega. Kuna pisivarguste arv näitas ilmset kasvutendentsi, mis riivas seadusandja hinnangul ühiskonna õiglustunnet, siis leiti, et kujunenud olukorrale tuleks reageerida adekvaatsete, kohaste ja efektiivsete õiguspoliitiliste sammudega. Isiku jaoks, kes on ühiskonnale ohtlik ning kes tahtlikult ja järjekindlalt paneb toime süütegusid, tuleks seega seaduses näha ette piisavalt raske ja tegelikkuses mõju avaldav sanktsioon, mis võimaldaks lisaks rahalisele karistusele kohaldada ka isiku tegelikku ühiskonnast isoleerimist ehk vangistust.⁶  Vaatamata vahepealsetele kriminaalpoliitilistele aruteludele, isegi karistusõiguse revisjonile, mille üks eesmärk oli, nagu juba varem mainitud, ülekriminaliseerimise vähendamine, on mainitud kuriteokoosseis alates 2008. aastast muutmata.

Kriminoloogid ja õigusteadlased on juba viimased mitukümmend aastat leidnud ühes uurimuses teise järel, et korduvrikkumiste ärahoidmise seisukohast vangistus lihtsalt ei tööta.

Tegelikkuses on ülalkirjeldatud seadusandlik argumentatsioon võrdlemisi muret tekitav olukorras, kus kriminoloogid ja õigusteadlased on juba viimased mitukümmend aastat leidnud ühes uurimuses teise järel, et korduvrikkumiste ärahoidmise seisukohast vangistus lihtsalt ei tööta. Nimelt selgus juba eelmise sajandi viimases pooles pikkamisi, et vastupidiselt ootustele ei olnudki vangla võimeline inimesi taasühiskonnastama või nende toimepandavaid korduvrikkumisi ennetama. Veelgi halvem – vanglal ilmnes olevat kinnipeetavatele hoopis kriminogeenne efekt.⁷ 2020. aasta tähelepanuväärse kriminoloogilise metauuringu „A Revolving Door? A Meta-Analysis of the Impact of Custodial Sanctions on Reoffending“ autorid on koondanud kokku ja analüüsinud arvukalt USA uuringuid ning nende põhjal jõudnud järeldusele, et vangimõistetute korduvkuritegude määr on tegelikkuses suur. Kõnealuses metauurimuses on põhjalikult kirjeldatud, kuidas alates 1970. aastatest alustati eelkõige USA-s teatavas mõttes massilist vangistuse kohaldamise eksperimenti. Vanglakaristuse edukusse uskujad asusid nimelt positsioonile, et ranged karistused vähendavad kuritegevust, sest need hoiavad kinnipeetavaid uuesti sooritamast kuritegusid, samas kui skeptikud uskusid, et vangistusel võib siiski olla hoopis kriminogeenne mõju. Kuna vangistuse edukusse uskumiseks puudus tegelikult ka igasugune empiiriline alus, põhjendati vastavat seisukohta arusaamaga, mille kohaselt on inimesed ratsionaalsed tegutsejad ja seetõttu saaks neid kuritegevusest eemale peletada, kui karistused oleksid piisavalt karmid (Garland 2001; Clear & Frost 2014). Kuna vangistust peetaksegi tavaliselt vabaduste, sotsiaalsete sidemete ja muu sarnase lõplikuks kaotamiseks, peeti ka vanglasse saatmise tõenäosuse suurendamist ja vanglakaristuse pikkust ainulaadselt tõhusaks viisiks õigusrikkumise ärahoidmiseks.⁸

Seevastu numbrid näitavad midagi muud. Ülalkirjeldatud metauurimuse autorid on toonud välja, et värskemate andmete kohaselt on USA vangide uuesti kinnipidamise määr kolme aasta pärast 68,5 protsenti ja üheksa aasta jooksul 83 protsenti (Alper, Durose & Markman 2018).⁹ Ka oma valdkonna silmapaistvad õigusteadlased Andrew Ashworth ja Rory Kelly väidavad, et eripreventsioon – ehk konkreetse kurjategija mõjutamine edasiste kuritegude toimepanemisest hoidumiseks talle kohaldatava karistuse kaudu – tugineb suuresti karistusähvardusele sisu andvale karmusele. Seevastu kõik empiirilised tõendid viitavad kõnekalt sellele, et vangistus ja eriti selle pikemad perioodid ei vähenda tegelikult retsidiivsust.¹⁰ Ühtlasi eeldaks näiteks vabadusekaotuslikele karistustele omistatav eripreventsioon toimimiseks olemuslikult seda, et kurjategijad peaksid selliseid karistusi karmimaks kui karistusi, mis ei kätke endas vabadusekaotust. Ka siinkohal näitavad olemasolevad uuringud, et tegelikkuses ei pruugi see alati nii olla – ilmneb näiteks, et paljud kurjategijad kannaksid pigem lühemat vanglakaristust kui pikemaid kogukonnapõhiseid intensiivsete tingimustega karistusi (Petersilia 1990; Crouch 1993; Moore, May & Wood 2008). Ühtlasi nähtub, et kinnipeetavad, kes on rohkem pühendunud kuritegelikule elustiilile, tajuvad vanglaaega tegelikult isegi vähem keerulisena (Raaijmakers et al 2017; Crank & Brezina 2013).¹¹

Ülekriminaliseerimine võib tuua kaasa mitmeid ebasoovitavaid muutusi ühiskonnas.

Ehkki erinevaid teemakohaseid kriminoloogilisi uurimusi võiks lahata lõpmatult, annab ülaltoodu loodetavasti vähemalt sissejuhatavat mõtteainet. Ühtlasi toetavad eelnevalt viidatut ka Eestis seni ülekriminaliseerimise kohta tehtud analüüsid. Näiteks on ülekriminaliseerimisest juba 2010. aastal põhjalikult kirjutanud toonane Riigikohtu analüütik Timo Reinthal, kelle analüüsi on muuhulgas kasutatud ka karistusõiguse revisjoni põhjendamisel. T. Reinthal selgitab, et ülekriminaliseerimine võib tuua kaasa mitmeid ebasoovitavaid muutusi ühiskonnas. Näiteks võib riigi ülemäärane karistusõiguslik sekkumine tuua kaasa isikute õiguste ja vabaduste ebamõistliku riive ja üldise vabadusõiguse toimesfääri ahenemise, mistõttu väheneb muude regulatiivsete vahendite, sh eraõiguslike ja haldusõiguslike kaitsevahendite kasutusala. Kokkuvõttes osutub kahjustatuks põhimõte, et karistusõiguslik sekkumine on vaid äärmisel juhul kasutatav meede. Samuti nendib T. Reinthal, et vaatamata isikute menetlusõiguslikele garantiidele süüteomenetluses on süüteomenetlus isiku jaoks vaieldamatult tunduvalt koormavam kui teised õigusmenetlused. Teine oluline probleem on T. Reinthali hinnangul see, et devalveeruma hakkab karistuse tähendus kui selline. Kui suur osa ühiskonnast on karistatud, siis võetakse õigusvastast käitumist kui loomulikku või paratamatut nähtust, see aga tähendab, et langeb ära üldpreventsiooni osa kuritegevuse ennetamisel. Ühtlasi toob T. Reinthal välja muret tekitava probleemkoha, mille kohaselt võib ülekriminaliseerimine tuua kaasa kuritegevuse kasvu. See toimub ühest küljest seetõttu, et karistuse mõiste on devalveerunud, teisalt aga seetõttu, et täitevvõim ei suuda enam efektiivselt kontrollida õigusrikkumisi. Täitevvõimu võimetus reageerida kõigile õigusrikkumistele aga omakorda võimendab õigusvastast käitumist ning suureneb varjatud kuritegevuse osakaal. Viimaks toob T. Reinthal ülekriminaliseerimise problemaatikas esile ka karistusnormi määratluse nõude, kuna isiku põhiõigusi riivav säte peab olema piisavalt määratletud.¹² 

Tegemist on seega probleemiga, mis vajab kahtlemata täiendavat tähelepanu, edasist tegelemist ja analüüsi. 2021. aasta mais kogunesid riigi peaprokuröri ettepanekul Riigikogu õiguskomisjonis dekriminaliseerimise-teemalisele arutelule justiits- ja siseministeeriumi, politsei, advokatuuri ja Harju maakohtu esindajad. Toimunud arutelul käis jutt eelkõige süstemaatilistest poevargustest ehk karistusseadustiku § 199 lõike 2 punkti 9 alla kvalifitseeritavatest tegudest. Võib asuda positsioonile, et samasugune kriitika on põhjendatud ka süstemaatiliselt ilma juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise ehk karistusseadustiku §-s 423¹ sätestatud koosseisu suhtes. Valdavalt on süstemaatilised vargused pisivargused, mida pannakse toime eeskätt kauplustes. Mõistmaks probleemi tausta, oleks mõistlik siinkohal peatuda põgusalt statistikal. Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna analüüsitalituselt küsitud andmete kohaselt jäi süstemaatiliste varguste kahjusumma 2020. aastal 90 protsendil juhtudest alla 200 euro, kusjuures kahjusummade mediaan oli umbes 28 eurot. Registreeritud süstemaatilised vargused jäävad suurusjärku 3000 juhtumit aastas: näiteks 2015. aastal oli neid 3185, samas kui 2021. aastal 3568. Sõiduki süstemaatiline juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt jääb suurusjärku 600 juhtumit aastas: 2015. aastal registreeriti 737 juhtumit, samas 2021. aastal 505 juhtumit. Seega panevad juba ainuüksi need kaks kuriteokoosseisu prokuratuurile ja kohtutele märkimisväärse lisakoormuse, mis omakorda seob palju õiguskaitseasutuste ressurssi, hägustab riigi kriminaalpoliitilist suunaseadmist ja karistuspoliitikat tervikuna. Ühtlasi jäetakse nende kuritegudega tegelemise arvelt tegelemata näiteks olulise ja prioriteetse peitkuritegevusega ning hägustub prioriteetide seadmine uurimisasutuste ja prokuratuuri töös. Tegelikkuses on ebasoovitava käitumisega tegelemiseks vaja leida alternatiivseid ja toimivaid lähenemisi, näiteks väärteomenetluse või sotsiaalprogrammide koosmõjus. Vajadust põhimõttelisteks kriminaalpoliitilisteks muudatusteks näitab ka see, et valitud suund aastate lõikes enam oluliselt rikkumisi ei vähenda.

Ebasoovitava käitumisega tegelemiseks vaja leida alternatiivseid ja toimivaid lähenemisi, näiteks väärteomenetluse või sotsiaalprogrammide koosmõjus.

Teisalt seisneb arvestatav oht selles, et just nende väärkäitumiste kriminaliseerimist, kuritegudena menetlemist ja karistamist on lihtne näidata õiguskaitseasutuste niinimetatud töövõitudena. Kriminaliseerimine võib arusaadavatel kaalutustel olla poliitiliselt populaarne ja isegi mugav lahendus, millega kaasneb kahjuks mööda vaatamine vastavate õigusrikkumiste tegelikest põhjustest ja rikkujate tegeliku mõjutamise võimalustest. Rikkumiste tegelikud juurpõhjused ei ole saladus isegi seadusandjale endale: nähtuvalt näiteks seaduseelnõude juurde koostatud seletuskirjades antud selgitustest ollakse seadusloomes vägagi teadlikud, et sageli on selliste tegude toimepanijate taustal sotsiaalsed probleemid – sõltuvused, ühiskondlik marginaliseeritus, suhtlemis- ja konfliktilahenduse oskuste puudumine ja muud murekohad.

Paraku on nende juurpõhjustega tegelemine kallis, aeganõudev ja kahjuks ka sugugi mitte garanteeritud eduväljavaadetega. Seetõttu on selge, miks kriminaliseerimine võib tunduda lihtne ja odav populaarne lahendus. Siiski näitab senine praktika, et see lähenemine tegelikult ei tööta. Seda isegi siis, kui pinnapealsel vaatlusel võib tekkida väär illusioon kuritegevusevastase võitluse toimimisest – kuna kurjategija võetakse ju kinni ja isik saab karistuse.

1. Näide verivärskest põhjalikust ülevaatest kriminaliseerimise olemuse kohta ning sellega kaasneva problemaatika kohta vihakõne kontekstis ilmus käesoleva aasta alguses Juridica 2022/1 väljaandes: L. Aiaots ja A. Soo. „Kriminaliseerimise põhimõtted vaenukõne kriminaliseerimise näitel.“ – Juridica 2022/1, lk-d 3–30.
2. Vt: Seletuskiri karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (554 SE) juurde. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/78433b29-8b2f-4281-a582-0efb9631e2ad/Karistusseadustiku%20muutmise%20ja%20sellega%20seonduvalt%20teiste%20seaduste%20muutmise%20seadus.
3. Vt: https://www.just.ee/kuritegevus-ja-selle-ennetus/kuritegevuse-statistika.
4. Vt: https://www.kriminaalpoliitika.ee/kuritegevus2021/.
5. Vt: Karistusseadustiku muutmise seadus (eelnõu 225 SE).
6. Vt: Seletuskiri karistusseadustiku muutmise seaduse (225 SE) juurde. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5d28feaf-36c5-235b-1f02-c95b30bfe9b4/Karistusseadustiku%20muutmise%20seadus.
7. Vt: J. Claessen. Chapter I. Theories of Punishment. Comparative Concepts of Criminal Law. J. Keiler; D. Roef (eds.). Cambridge, UK: Intersentia: 2015, lk-d 11–35, lk 28.
8. Vt: D. M. Petrich; T. C. Pratt; C. L. Jonson; F. T. Cullen. A Revolving Door? A Meta-Analysis of the Impact of Custodial Sanctions on Reoffending. (2020, July 14).
9. Ibid.
10. Vt: A. Ashworth; R. Kelly. Sentencing and Criminal Justice. Seventh edition. Oxford, UK; New York, NY: Hart Publishing, an imprint of Bloomsbury Publishing: 2021, lk-d 68–69.
11. D. M. Petrich; T. C. Pratt; C. L. Jonson; F. T. Cullen. A Revolving Door? A Meta-Analysis of the Impact of Custodial Sanctions on Reoffending. (2020, July 14).
12. Vt: T. Reinthal. Ülekriminaliseerimine. Analüüs. Tartu. 2010. Kättesaadav: https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/dokumendid/2010_lisa_2_ulekriminaliseerimine_analuus.pdf.