Prokuratuuri proovikivid maksejõuetusega seotud süütegude lahendamisel

Seisuga 31.12.2024 tegutses Eestis registrite andmetel 348 289 juriidilist isikut. Neist tegutsevaid oli kokku 339 692, likvideerimisel 7997 ja pankrotis 600 juriidilist isikut. Nende hulgas on kõige enam (262 809) osaühinguid, millest 65 protsenti on sellised, kus ainuosanik ning juhatuse liige on üks ja seesama füüsiline isik.

Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja andmetel on Eestis iga päev keskmiselt 100 000 ettevõtet ja inimest kellelegi võlgu ning nende koguvõlg ulatub 1,6 miljardi euroni. Selle mastaabi hoomamiseks võib tuua võrdluseks, et Tallinna linna 2025. aasta eelarve on 1,29 miljardit eurot. Paraku on tõsiasi see, et paljud võlgnikud lõpetavad pankrotis ning võlausaldajatel jääb üle loota ja oodata, et nende nõue pankrotimenetluses rahuldatakse.

Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja andmetel on Eestis iga päev keskmiselt 100 000 ettevõtet ja inimest kellelegi võlgu ning nende koguvõlg ulatub 1,6 miljardi euroni.

Nõuetekohaselt läbiviidud maksejõuetusmenetlused, teisisõnu avalikud teenused, mille kaudu tegeletakse maksejõuetuse kui ühiskonnanähtusega, on avalik hüve, mida riik peab üldsuse huvides tagama. Maksejõuetuse teket tuleb ohjata, juba tekkinud maksejõuetuse tekke põhjusi uurida ja ühiskonnas toimuvatele muutustele asjakohaselt reageerida, et tagada võlausaldajate, võlgnike ning muude puudutatud isikute tasakaalustatud huvid. Nende huvide tagamisel ja kaitsmisel on oma koht kindlasti ka karistusõigusel ja kriminaalmenetlusel, kui maksejõuetus on põhjustatud tahtlikult, äriühingu raha on ära raisatud ning võlad on jäetud teadlikult tasumata. Maksejõuetus- ja kriminaalmenetluse käigus toimunule adekvaatse hinnangu andmise kõige laiem eesmärk on parandada üldist ärimoraali, innustada ausaid majandussuhteid ning luua läbipaistev ja usaldusväärne majanduskeskkond.

Kui äriühing läheb pankrotti, siis võib läbiviidud pankrotimenetluse tulemusel pahatahti selguda, et maksejõuetus on tekkinud äriühingu seadusliku esindaja või juhtorgani liikme tahtliku tegevuse tõttu. Senine kogemus näitab, et paljudes maksejõuetuks muutunud äriühingutes on juhatuse liikmed võtnud välja sularaha, ilma et neil oleks raamatupidamises nõuetekohaseid alusdokumente, mis näitaks, et see on kulutatud ettevõtluse tarbeks. Samuti on kahjuks tavapärane, et äriühingu pangakaardiga tehakse isiklikke oste ja ettevõttega seotud isikutele antakse suuri laene äriühingule ebasoodsatel tingimustel (olematu intress, pikk tagasimaksetähtaeg, tagatisi ei nõuta), rikkudes sellega äriseadustikus sätestatud laenukeeldu. Paraku on senini väga levinud suhtumine, et äriühingu vara on omaniku (osaniku) oma ja sellega võib vastavalt ümber käia, kuigi tegelikult on osanikul ning juhatuse liikmel kohustus isiklikku ja äriühingu vara väga täpselt eristada.

Paraku on senini väga levinud suhtumine, et äriühingu vara on omaniku (osaniku) oma ja sellega võib vastavalt ümber käia, kuigi tegelikult on osanikul ning juhatuse liikmel kohustus isiklikku ja äriühingu vara väga täpselt eristada.

Maksejõuetuse teenistuse 2024. aasta tegevusaruande kohaselt sai teenistus eelmisel aastal maakohtutelt kokku 193 ettepanekut analüüsida varatute juriidiliste isikute maksejõuetuse põhjuseid ja kaaluda avaliku uurimise algatamist. Nende 193 varatu ja maksejõuetu juriidilise isiku juhid ning omanikud olid oma käitumisega tekitanud võlausaldajatele kahju üle 48 miljoni euro, millest 7,3 miljonit moodustab maksuvõlg. Lisaks pidi Eesti Töötukassa tasuma saamata jäänud töötasusid ligi 1,5 miljonit eurot riigi vahenditest. Neist 37 varatu maksejõuetu ühingu puhul ilmnesid analüüsi tulemusel kuriteo tunnused. See näitab ilmekalt, et kuritahtlikkus ei ole pankroti põhjustamisel erand.

Seega kulgevad paljude pankrotimenetlustega samal ajal ja ka omasoodu kriminaalmenetlused, mille käigus tuleb anda toimunule karistusõiguslik hinnang. Need kaks menetlust kulgevad küll paralleelselt, kuid mitte täiesti sõltumatult. Nimelt saab kriminaalmenetlus alata üksnes siis, kui kohus on välja kuulutanud füüsilise või juriidilise isiku pankroti ning prokuratuur või menetlusasutus on saanud teabe kuriteotunnustega teo kohta pankrotihalduri, maksejõuetuse teenistuse või pankrotimenetlust läbi viiva kohtu kaudu. Ka nende isikute ring, keda mõlemad menetlused puudutavad, suuresti kattub.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on viimastel aastatel teinud kaks lahendit, mis on oluliselt muutnud pankrotikuritegude menetlemise viisi. Need otsused on ühest küljest aidanud tunduvalt paremini selgitada, kes ja mis tingimustel on pankrotikuriteo puhul kannatanu ning milliseid tõendeid tohib kasutada, kuid teiselt poolt toonud kaasa hulga praktilisi probleeme, mille lahendamata jätmine teeb pankrotikuritegude tulemusliku menetlemise palju keerukamaks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on viimastel aastatel teinud kaks lahendit, mis on oluliselt muutnud pankrotikuritegude menetlemise viisi.

Üks oluline lahend, mis on muutnud pankrotikuritegude menetlemise põhimõtteid, on 26.06.2020 tehtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtumäärus asjas 1-19-9575. See lahend muutis märkimisväärselt senist arusaama sellest, kes on maksejõuetuse põhjustamise kuriteos kannatanu. Kui seni valitses seisukoht, et sellise kuriteo puhul ei ole võlausaldajad kannatanud, vaid pankrotistunud äriühingut (kannatanuna) esindab kriminaalmenetluses pankrotihaldur, siis Riigikohtu lahendi järel tuleb võlausaldajad kaasata menetlusse kannatanutena.

On arusaadav, et võlausaldajal võiks olla tõhus võimalus kaitsta oma huve olukorras, kus äriühingu maksejõuetus on tekkinud pahatahtliku tegevuse tagajärjel ja äriühingu (sealjuures ka võlausaldaja) huvide vastaselt. Samas on tavapärane, et pankrotimenetlustes on kümneid, mõne suurema äriühingu puhul lausa sadu võlausaldajaid, kes tuleks kaasata kriminaalmenetlusse kannatanutena. Sellise hulga kannatanute osavõtul läbi viidav kriminaalmenetlus võib osutada keeruliseks. Nimelt peab menetleja esmalt suhtlema kõigi võlausaldajatega, et teha kindlaks, kas nad kvalifitseeruvad kannatanuteks, ning kui nad nendele tingimustele vastavad, siis tuleb nad ametlikult kriminaalmenetlusse kaasata. Kriminaalmenetluse seadustik kohustab näiteks kokkuleppemenetluse puhul küsima igalt kannatanult eraldi nõusolekut ja kui kannatanu sellega ei nõustu, siis ei saa seda menetlusliiki kasutada. Paljude kannatanutega menetluste puhul piisab sellest, kui üks neist on lihtmenetluse vastu, ja asi tuleb saata kohtusse näiteks üldmenetluses.

Iga üksiku kannatanuga suhtlemine, sealhulgas nende nõustamine võimalike tsiviilhagide koostamisel ja kokkuleppemenetluseks nõusolekute saamisel, on suur koormus nii kohtueelsele menetlejale kui ka prokuratuurile. Olukorda lihtsustaks see, kui seadusandja näeks kriminaalmenetluses ette kannatanute ühise esinduse või kaasaks neid muul moel tõhusamalt. See aitaks meil ületada neid menetlustakistusi ja -keerukusi, mis kaasnevad masskannatanutega menetlustega. Uurimisasutuste, prokuratuuri ja kohtu lauale jõuab ju ka muid kuritegusid, sealhulgas erinevaid investeerimiskelmusi, kus kannatanute arv võib küündida tuhandeteni ning praeguste menetlusreeglitega võib menetlus takerduda just kannatanute paljususse. Kõnealusele probleemile juhib tähelepanu ka Riigikohus oma eelviidatud lahendis, kus pakutakse eri võimalusi, mida seadusandja saaks kaaluda, et vältida pankrotikuritegude menetlemise takerdumist ja venimist. Teadaolevalt ei ole seni selles osas midagi muudetud ning endiselt toimub iga üksiku võlausaldaja personaalne kaasamine ja tema taotluse lahendamine, kulutades tarbetult palju nappi menetlusressurssi.

Olukorda lihtsustaks see, kui seadusandja näeks kriminaalmenetluses ette kannatanute ühise esinduse või kaasaks neid muul moel tõhusamalt.

Olukorras, kus kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette efektiivseid võimalusi, mis aitaksid kannatanuid paremini kaasata ning seeläbi pankrotikuritegusid kiirelt ja tõhusalt menetleda, saavad laiemas vaates kahjustada kõikide pankroti võlausaldajate huvid, sest riik ei ole piisavalt tõhus, et heidutada isikuid, kes on pankrotikuritegusid toime pannud või kavatsevad neid tulevikus toime panna. On arusaadav, et igast äriplaanist ei õnnestu teha nn ükssarvikut ja mõni äriühing läheb paratamatult pankrotti. Arusaadav ei ole aga teguviis, kus pankrotistunud juriidilisse isikusse jäetakse maha võlad ja oma tegevust jätkatakse juba uues ärikehas, nagu poleks midagi juhtunudki.

Aus majanduskeskkond on väärtus, mille tagamisel peab riik, sealhulgas õiguskaitseasutused, olema oma tegevuses resoluutne ja mõjus, kuid selleks vajame seadusandjalt õigeid tööriistu. Loodetavasti õnnestub seadusandjal lähiajal kriminaalmenetluse seadustikku täiendada nõnda, et masskannatanutega menetlusi saab kiiremini ja tõhusamalt menetleda. Selle taga ei ole menetlejate soov võimalikult lihtsalt hakkama saada, vaid vajadus tagada, et Eesti majanduskeskkond oleks tõhusamalt kaitstud ja reeglite eirajad saaks tulemuslikumalt korrale kutsuda. See annab signaali ausatele ettevõtjatele, et Eestisse tasub investeerida ja siin äri teha.

Aus majanduskeskkond on väärtus, mille tagamisel peab riik, sealhulgas õiguskaitseasutused, olema oma tegevuses resoluutne ja mõjus, kuid selleks vajame seadusandjalt õigeid tööriistu.

Teine probleem pankrotikuritegude tõhusal menetlemisel on seotud enese mittesüüstamise privileegiga, mis öeldi kohtupraktikas seoses pankrotikuritegudega sõnaselgelt välja möödunud sügisel Riigikohtu otsuses 1-22-3234, kus lahendati raamatupidamiskohustuse rikkumisega seotud vaidlust. Selle lahendi põhisisu on tasakaal põhiõiguste ja kriminaalvastutuse vahel. Arusaadavalt ei saa kriminaalmenetluses kohustada kedagi enda süütust tõendama. Samas tuleb arvesse võtta ka teiste isikute õigusi, mis on saanud kannatada võimaliku kuriteo tõttu. Kui juriidilisest isikust pankrotivõlgnik on andnud oma raamatupidamise üle pankrotihaldurile, siis ei saa kehtiva pankrotiseaduse § 85 lõike 4 ja eespool viidatud Riigikohtu lahendi valguses paraku tõhusalt menetleda kuritegusid, mille tõendamiseks tuleb analüüsida pankrotistunud äriühingu raamatupidamisdokumente.

Küsimus ei ole selles, kas raamatupidamine on nõuetekohaselt peetud, vaid selles, kas on võimalik menetleda KarS § 384 (maksejõuetuse põhjustamine) või KarS § 201 (omastamine) süütegusid, mille võivad olla toime pannud näiteks äriühingu juhatuse liikmed. Nende süütegude menetlemisel on sageli hädavajalik saada teavet alusdokumentidest, kuid kui pankrotivõlgnik ei anna nende kasutamiseks luba, siis paraku võib osutuda võimatuks tõendada kuriteokoosseise, mis peaksid kaitsma pankroti võlausaldajate huve.

Kui kriminaalmenetlus on juba algatatud, saab menetleja otsida võimalusi koguda samu tõendeid teistelt allikatelt kui pankrotihaldurilt. See aga omakorda suurendab ressursikulu, sest senise ühe isiku asemel tuleb kontakteeruda palju suurema hulga isikutega. Probleeme tekib ka võimalikest kuritegudest teatamisel, sest pankrotiseaduse § 28 lõikes 1 keelatakse pankrotihalduril või kohtul kasutada kuriteokaebuse sisustamisel neid materjale, mille võlgnik või tema lähikondne on kaasaaitamiskohustuse täitmisel välja andnud. Kui põhiosa kuriteokaebusest peaks tuginema materjalidele, mida ei tohi kuriteokaebuse sisustamiseks kasutada, siis arusaadavalt ei saa kuriteokaebus olla kuigi sisukas. Kriminaalmenetlust aga ei saa alustada kergekäeliselt ega ilma alusdokumente esitamata. Sellises olukorras jäetakse suure tõenäosusega kriminaalmenetlus algatamata. See võib viia absurdse olukorrani, kus pankrotihaldur, maksejõuetuse teenistus või kohus näeb, et toime on pandud kuritegu, kuid ei saa seda prokuratuurile või uurimisasutusele öelda või ei saa oma seisukohta nõuetekohaselt põhistada. Kohtupraktika peab taas kord aitama leida, milline on kõige parem tasakaal kannatanute õiguste, ühiskonna ootuste ja põhiõiguste vahel. Õiguskaitseasutused püüavad aktiivselt kohtupraktikaga kaasas käia ja menetlustesse vajalikud muudatused teha.

Õiguskaitseasutused püüavad aktiivselt kohtupraktikaga kaasas käia ja menetlustesse vajalikud muudatused teha.

Kokkuvõttes saab öelda, et praktilisi igapäevamuresid pankrotikuritegude menetlemisel esineb, kuid töö lahenduste leidmiseks käib. Selleks teevad eri ametkonnad, sealhulgas prokuratuur, pankrotihaldurid ja maksejõuetuse teenistus, üha enam koostööd, sest lõpuks on õiguskord meil kõigil ühine ning peame üheskoos seisma ka selle kaitsmise eest.