Mulle meeldib Pärnus elada ja prokurörina töötada. Miks? Põhjuseid on palju, aga üks olulisemaid on turvalisus. Turvalisus ei teki iseenesest. See ei ole ainult politsei pärusmaa, vaid igaüks saab ja peab parema elukeskkonna nimel pingutama. Olgu selleks kodus lastele elementaarsete kommete ja käitumisreeglite õpetamine või ise õiguskuulekalt käitudes eeskujuks olemine. Hindan kõrgelt inimesi, kes panustavad oma igapäevatööde ja tegemiste kõrvalt vabatahtlikku tegevusse, et parandada meie elukeskkonda ja aidata nõrgemaid. Olgu selleks kaitseliitlased, abipolitseinikud, vabatahtlikud päästjad või erinevad heategevusorganisatsioonid. Mul on aga vedanud – minu töö haakub turvalisusega otseselt.

Aeg-ajalt ikka küsitakse, kuidas ma saan sellist hirmsat tööd teha, mille igapäevaseks osaks on tapmised, vargused, röövimised ning inimesed, kes neid tegusid toime panevad. Kuigi meie, prokurörid, ei mõtle sellele iga päev, on küsimusel iva sees. Mis meid motiveerib? Kas selles töös on üldse helgeid hetki? Kuigi me võibolla ei kipu seda avalikult tunnistama, usun ma siiski, et prokurörid on sisemiselt suure missioonitundega inimesed ja see on ongi jõud, mis teeb meid tugevaks, täpseks, usutavaks, julgeks, aga ka empaatiliseks.

Mina küll tunnen, et läbi oma töö tõstan kodukoha elukeskkonna kvaliteeti. Selleks tuleb teha tööd nii pühendunult, nagu teeks vabatahtlikku tööd. Ja mitte selleks, et kurjategijat iga hinna eest vangi panna, vaid selleks, et nõrgemat aidata ja taastada õigusrahu. Kurjategijalt tuleb ära võtta kriminaaltulu, kannatanute nõuded tagada arestiga, vajadusel lepitada osapooli, vajadusel hoopis kriminaalasi tingimuslikult lõpetada. Kuritöö eelset olukorda ei ole võimalik kunagi päriselt taastada, aga me saame sinna poole püüelda. Kui õigusrahu huvides on vaja taotleda mõne isiku vangistust, tuleb teha sedagi.

Prokuratuur on kuritegevuse vastase tegevuse eesliinil. Igas olukorras peame oskama mitu käiku ette mõelda. Kuna ressurss on piiratud, tuleb teha valikuid. Valimine pole aga kerge, sest ühegi kuriteo kohta ei saa öelda, et see on tühine. Kannatanu jaoks on temaga juhtunu alati kõige tähtsam. Prokuröri asi on vaadata suuremat pilti, kaardistada valupunktid ja otsuseid ühiskonnale selgitada. Inimesed õnneks saavad valdavalt aru, et ühe jalgratta- või poevarga tagaajamise asemel on mõistlik keskenduda varastatud asjade kokkuostjale. Perevägivalla puhul on oluline kaasata koostööpartnereid, õigusrikkumisi toime pannud alaealiste puhul tuleb aga esmaselt panustada kiiresse menetlusse.

Isegi nii väikeses riigis kui Eesti on piirkondadel omad iseärasused ja murekohad. Kui Põhja ja Viru Ringkonnaprokuratuuride tööpiirkonnas on pikka aega olnud probleemiks rasked sünteetilised narkootikumid nagu fentanüül ja selle analoogid, siis Lääne piirkonnas on hoopis teistsugused mured. Näiteks on tõusujoones soodustuskelmused, piirkonna eripäraks on siin aga piiriülene kuritegevus. Möödunud aastastki on tuua näide, kus politsei pidas analüüsi ja jälitustegevuse tulemusena otse kuriteo toimepanemisel kinni Läti kodanikud, kes olid spetsialiseerunud Pärnu- ja Läänemaal mootorrataste ja ATV-de vargustele. Tänaseks on mehed esimese astme kohtus süüdi mõistetud. Süüdistusakt ei olnud küll mahukas, kuid just selles õnnestumine seisnebki: tabasime ja lõpetasime organiseeritud tegevuse kiiresti.

Samuti pidasime 2017. a lõpus kinni viiest isikust koosneva grupi, kes toimetasid Leedust Eestisse ainet, milles oli 1,5 kg puhast kokaiini.

Mõnikord aga juhtub sedagi, et kuritegevus liigub üle piiri teises suunas. Mullu peeti Lääne prefektuuri ja Läti politsei koostöös Lätis kinni Eesti kodaniku poolt juhitav, valdavalt ka Eesti kodanikest koosnev kuritegelik ühendus, mille tegevus oli suunatud vietnamlaste ebaseaduslikule toimetamisele Venemaa Föderatsioonist läbi Läti ja Leedu Poola Vabariiki. Käesolevaks ajaks on kuritegeliku ühendus liikmed Lätis esimese astme kohtus süüdi tunnistatud.

Need on näited, mida tavakodanik tänaval taju, kuid tegelikult pakuvad need ohtlikud kuriteod õiguskaitsjatele tõsiseid väljakutseid. Seega isegi olukorras, kus kogeme Pärnu-suguse linna turvalisena, jääb peitkuritegevuse maailm alati õiguskaitseasutustele tööd pakkuma.

 

Kaido Tuulemäe,

Lääne RP eriasjade prokurör