Aro Siinmaa: Milleks jälitada?

Väga lihtsalt ja lühidalt kõlaks vastus: et tõde teada saada. Sest tõde loeb. 

2015. aastal paluti mul kirjutada kohtute aastaraamatusse artikkel jälitusest. Selleks sobivat võtit otsides panin tähele, et valdavalt oli teemat käsitletud kas formaaljuriidilisest vaatepunktist või kriitiliselt, vahel suisa paranoilises kastmes. Otsustasin siis vastukaaluks, et püüan nii lihtsalt ja maalähedaselt kui võimalik sõnadesse panna, kuidas prokurörid ja uurijad näevad jälitamist ning millel nende sellekohased otsustused tuginevad. 

Vahepealsele viiele aastale tagasi vaadates ei paista aga, et jälitust tauniv alatoon oleks meediaruumist või õigusmaastikult kuhugi kadunud. Ikka võib prokuröril vahel tekkida veidralt äraspidine tunne, nagu oleks kuritegude uurimine ja tõe väljaselgitamine midagi häbiväärset, sündsusetut või ebainimlikku. Aga miks? Filme vaadates või raamatuid lugedes peame ju enesestmõistetavaks, et tõde tuleb välja selgitada ja õiglus jalule seada, ajaloolist dokumentalistikat tudeerides soovime samuti saada teada, kuidas asjad tegelikult olid, mitte kuidas keegi on püüdnud lasta neid paista. Reaalajas aga hakkame kõhklema. Kas sellepärast, et jälitustegevus riivab põhiõigusi? Jah, kahtlemata riivab, aga seda teeb tegelikult suuremal või vähemal määral igasugune kriminaaluurimine. 

Ultima ultima ratio

Ka ülekuulamiste käigus lobisevad inimesed välja üksteise saladusi, või mis veelgi hullem – võivad ka tõde moonutada, oma eksimusi teiste kaela ajada või suisa valetada. Linnapildis või äriruumides korda valvavate kaamerate salvestised, kliendikaartide kasutamine ning komme oma toitu pildistada ja ostetud asju, peoseltskondi, sportikke saavutusi või säravaid karaoke esitusi sotsiaalmeedias eksponeerida võimaldavad kogumis sageli rekonstrueerida suurema osa meie päevastest toimetustest. Järelikult ei saa jälitus olla sedavõrd võõristatav ainuüksi privaatsfääri tungimise tõttu, vaid ohusignaali käivitab salajasus. Kõik, mida toimetatakse salamisi, omandab ilmselt kõheda ja kurjakuulutava aktsendi ning toob meelde sünged kuvandid salasepitsustest ja kuritarvitustest. Ajaloolises plaanis on selleks ka piisavalt alust, kuid tasub meenutada, et totalitaarsetes ühiskondades või ajajärkudel ei ole juttugi õiglasest õigusemõistmisest ega tõeotsingutest ning põhiõigusi ja vabadusi eirav riigi omavoli on kõikehõlmav ega piirdu kaugeltki vaid kriminaalkurjategijate jälitamisega. Kuritegude ennetamine või avastamine seevastu on vajalik igas ühiskonnas. Põhiseadust tasakaalukalt lugedes ilmneb, et kuritegude toimepanemine või teiste inimeste õiguste kuritarvitamine ei evi demokraatlikus riigis konstitutsioonilist kaitset. Vastupidi, põhiseaduse §-st 19 nähtub selgesõnaliselt, et igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigust ja vabadust ning järgima seadust.

Eelnevaga ei tüüri ma kaugeltki jälituse üheks alustalaks oleva ultima ratio ehk viimase vahendi põhimõtte kahtluse alla seadmise suunas, küll aga leian, et ka seda, nagu iga üllast printsiipi, on võimalik üle võimendada ja mõistlikest proportsioonidest välja paisutada. Ei ole harvad olukorrad, kus kõnealune viimane abinõu ongi eluliselt ainus tõhus abinõu. 

Kõiki õigussüsteemi praktikuid peaks ühendama oskus asetada end vajadusel küll keskmise kõrvalseisja, küll mõne teo toimepanija või vastaspoole rolli ja tajuda tegelikkust sellest vaatepunktist. Nii ei olegi pealtnäha ületamatuna näivate vastuolude kõrvaldamiseks vahel vaja muud, kui mõelda objektiivselt ja avatult järgi, millistes tingimustes keegi teine peab oma otsuseid vastu võtma ja valikuid langetama (kellele meeldib keerulisem sõnakasutus, võib siin opereerida ex ante ja ex post hindamiskriteeriumidega). Nii on väga oluline, et uurijad aduksid, et kohtunikel ei ole ega saagi olla üheski kriminaalmenetluses selliseid taustateadmisi nagu uurimisasutusel, ning et kohus saab seisukohti võtta üksnes tuginedes sellele, mida menetlejad ise on suutnud nõuetekohaselt ja arusaadavalt dokumenteerida. Samuti oleks oluline, et õigusemõistjad kujutaksid endale ette olukorda, milles uurijad on nn peitkuriteo lahendamise alguses. Mõistan täielikult, et kõigil, kes on harjunud valdavalt töötama kriminaalasja komplekteeritud, süstematiseeritud ja sisukorrastatud toimikuga, võib olla raske kujutleda kriminaalasja, kus kaante vahel... ei ole midagi. 

Põhiseadust tasakaalukalt lugedes ilmneb, et kuritegude toimepanemine või teiste inimeste õiguste kuritarvitamine ei evi demokraatlikus riigis konstitutsioonilist kaitset.

Keerukama peitkuriteo, näiteks kuritegeliku ühenduse, rahapesu, inimkaubanduse vms avastamine meenutab algfaasis piltlikult väljendudes võrrandit, milles on ainult muutujad. Hajusaid infokilde ühendab pelgalt uurijate kogemusel põhinev analüüsivõime ja loominguline mõtlemine. Usun, et üks sihikindel ja pühendunud uurija peab mõtlema ultima ratio peale sama palju, kui kurjategija arutleb, kas realiseerida  alternatiiv-aktiline formaalne süüteokoosseis või panna toime abstraktne ohudelikt. Hea uurija võtab sihikindlalt suuna tõeni jõudmisele ja keskendub eesseisva uurimistöö strateegilisele ning taktikalisele planeerimisele, mitte õiguslikele abstraktsioonidele. Seda võiks sobida illustreerima võrdlus autojuhtimisest, kus me tegutseme väljaõppe ja kogemuse põhjal vaistlikult, mitte ei korruta omale peas alatasa: Eestis on sõidukite liiklus parempoolne, vasakpöördeks tuleb keerata rooli vasakule, manöövrist anda märku suunatulega jms.          

Siinkohal saavad ja peavad prokurörid toetama menetlejaid oma panusega, sest prokuröri koht õigusasutuste süsteemis on unikaalne – prokurör teab ja tajub vahetult nii õigusemõistmise vajadusi kui uurimisasutuste võimalusi. Riigikohus on rõhutanud, et ultima ratio põhimõtte nõuetekohasel põhjendamisel on oluline roll just nimelt prokuratuuril ja seda nii prokuröri lubade kui eeluurimiskohtunikule adresseeritavate taotluste sõnastamise kontekstis (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017 määrus asjas nr 3-1-1-112-16). Jälitusvaldkonna regulatsioonis pea piibelliku staatuse omandanud nn maadevahetuse lahendis, mis on teedrajav ühtaegu menetlusõiguse allika, õigusteoreetilise teadustöö ja praktilise õppematerjalina, leidub mitmeid väärtuslikke näpunäited, mida tasub ikka ja jälle üle korrata (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi  30. juuni 2014 otsus asjas nr 3-1-1-14-14). Nimelt ei ole küsimus selles, kui edevate õigusmõistetega me oma määruseid või taotluseid ehime, vaid kuidas suudame oma mõttekäike seostada konkreetse juhtumi faktoloogiaga. Väga lihtsalt kokku võetuna ei hinda kohus loosungeid, kuivõrd oluline ja komplitseeritud on uurida rasket peitkuritegu, vaid loogiliselt jälgitavat selgitust, miks just selles asjas seni teadaolevate asjaolude põhjal saab järeldada, et tegemist on raske peitkuriteoga, mille lahendamiseks kõne alla tulevaid võtteid on uurijad ja prokurör põhjalikult kaalunud ning jõudnud oma kogemuse põhjal järeldusele, et ilma jälitamata ei ole võimalik tõeni jõuda. Kohtulahendis ettepandud argument, kriminoloogilised teadmised, ei olegi ju tegelikkuses muud kui meie praktiline töökogemus. Nagu öeldud, võivad uurijad seda automaatselt rakendada, prokurörid peavad aga oskama sõnadesse panna.

Kerges huumorivõtmes võiks mõtiskleda, et kui kohus leiab, et ultima ratio nõue ei olnud täidetud, peaks enesestmõistetavalt järgnema ka süüdimõistev kohtuotsus, sest jälitus oli ju kohtu hinnangul süü tõendamiseks ülemäärane.

Samas loodan, et õigusemõistjad omakorda mõistavad, et isegi kui ultima ratio’ga nõustumiseks ei ole nõutud teiste tõendamisviiside tõsikindlat välistamist või eelnevaid tegelikke katseid muul moel tõendeid koguda, on menetluse varajases faasis tehtav otsus, kas asja on võimalik lahendada muude tõendite põhjal, samaväärses riskikategoorias õnnemängudega. Kerges huumorivõtmes võiks mõtiskleda, et kui kohus leiab, et ultima ratio nõue ei olnud täidetud, peaks enesestmõistetavalt järgnema ka süüdimõistev kohtuotsus, sest jälitus oli ju kohtu hinnangul süü tõendamiseks ülemäärane. Pean tunnistama, et kuigi olen praegu üle veerand sajandi prokurörina töötanud, ei ole ma kunagi tundnud kohtuistungile suundudes ega ka sealt pärast lõpukõnesid lahkudes, et kindel võit on käes. Mitte et ma ei usuks oma süüdistuse põhjendatusse – vastupidi, ei saaks kõne allagi tulla, et prokurör esitaks süüdistuse kellelegi, kelle süüs ta ise täielikult veendunud ei ole –, aga minu kogemuse põhjal ei saa menetluspool kuidagi ette kindel olla, kas kohus tõlgendab tema tõendite lubatavust, asjakohasust või kaalukust ilmtingimata samamoodi kui ta ise. Või kui peakski tõlgendama, siis mida arvab asjast järgmise astme kohus. Ja järgmise. Kuivõrd õigusemõistmine ei ole täppisteadus, tundub erakordselt spekulatiivne menetluse algusjärgus – seal kus toimikukaante vahel on vaid mõni üksik paberileht ja menetleja peas keerlevad alles kinnitust vajavad tööversioonid – asuda eeldama, milline tõendite kogumise viis osutub tulemuslikuks ja milline mitte.           

Ultima ratio põhimõttel on ühest küljest kaalukas distsiplineeriv toime – enne iga tõendi kogumisele asumist tuleb ennekõike mõelda ja kaaluda, kas see on tõe väljaselgitamise aspektist arukas ja vajalik ning mida sellega loodetakse saavutada –, aga uurijad ja prokurörid ei saa tõeotsingutel ka lõputult kõhklema jääda. Sageli on tõeni jõudmiseks vaid üks sobilik hetk või soodusolukord, mille möödalaskmise korral ei ole võimalik aega maha võtta ja uuele katsele minna. Seega tuleb prokuröridel uskuda oma kogemusse, koostööpartneritest uurijate pädevusse ja kohtu valmisolekusse varajase menetlusjärgu hõredate toimikukaante vahelt sügavamale näha. Ühtlasi ei ole kuidagi võimalik üle tähtsustada, et prokurörid peavad arendama oskust elulised ja loogilised seosed lihtsas ja kergesti järgitavas sõnastuses kirja panna. 

Kaasusülesanded püsivad üldiselt konkreetse distsipliini raamides. Päriselus tuleb aga tõe ja õiglase lahendini jõudmiseks kombineerida nii karistusõigust kui kriminaalmenetlusõigust, kriminalistikat, kriminoloogiat, psühholoogiat ning määratlematul hulgal muid eriteadmisi.

See viimane sõnum on iseenesest  universaalne ning ületab jälituse temaatika piiri. Õiguskunstis kuuluvadki kõige kaalukamate oskuste hulka võime pikka juttu lühidalt kokku võtta, asendada algmaterjali sõnasõnaline tsiteerimine kontekstipõhise analüüsiga ja oma järeldusi faktidega seostatult esitleda. Komplitseeritud praktilise mõtlemisülesande lahendamiseks, nagu tõendamisvõtete valiku ultima ratio kaalutlus kahtlemata on, ei piisa ainult raamatutarkusest ning sellele ei tohi mingil juhul läheneda kui õpikukaasusele, sest kaasusülesanded püsivad üldiselt konkreetse distsipliini raamides. Päriselus tuleb aga tõe ja õiglase lahendini jõudmiseks kombineerida nii karistusõigust kui kriminaalmenetlusõigust, kriminalistikat, kriminoloogiat, psühholoogiat ning määratlematul hulgal muid eriteadmisi, mis võivad tuleneda uuritava kuriteo iseloomust ja taustsüsteemist. Lisaksin siia veel paar komponenti, millest õpikutes ei kirjutata – õiglustunne ja südametunnistus.    

Põhjaliku põhistuse varjukülg

Lõpetuseks peatuksin paaril küsimusel, mis paljudel prokuröridel ja kohtueelsetel menetlejatel hinge peal on, aga millele tähelepanu juhtimiseks on raske sobilikku väljundit leida. Kumbki küsimus ei puuduta jälituse sisulist ega otsesõnu ka õiguslikku poolt, vaid väljakujunenud kohtupraktikat jälituslubade ja taotluste käitlemise osas. Minu hinnangul on tegemist sedalaadi tavaga, mis ei ole kõige paremas kooskõlas jälituse erakordsuse ega salajase iseloomuga, kuid saan ainult probleemile osundada, minu pädevuses ei ole spekuleerida, kas lahendus võiks saabuda õigusemõistmise või seadusloome tasandil. Jutt käib jälituslubade ja taotluste kättesaadavusest kriminaaltoimikus ja jälitustoimingute seaduslikkuse vaidlustamisest väljaspool kriminaalasja menetlust, mille raames toiming on tehtud.

Esmalt pean vajalikuks rõhutada, et ei ole kunagi kuulnud, et ükski prokurör või uurija seaks kahtluse alla kohtu pädevuse jälituslubade põhjendatust ja seaduslikkust hinnata. On enesestmõistetav, et asjaga tegelevad kohtunikud saavad tutvuda kogu jälitustoimiku materjaliga ning teabega, mis on olnud prokuröri jälituslubade või -taotluste ja kohtu määruste alus. Samuti on põhjendatud, et vajalikus määras, loomulikult KrMS § 126 14 ettenähtud kitsendustega, saavad kõnealuste taotluste ja määrustega tutvuda ka süüdistatav ja kaitsja, kuid nende dokumentide kriminaaltoimikusse lisamine avab paraku märksa avarama juurdepääsuvõimaluse isikutele, kellel vastav teadmisvajadus puudub. Ei saa ignoreerida tõsiasja, et toimik paljundatakse menetluse lõpus kõigile kaitsjatele (ka neile, kelle kaitsealust konkreetne jälitustoiming üldse ei puuduta), kaitsjad omakorda on kohustatud seda tutvustama kaitsealustele ja nende soovil materjalidest ka koopiaid tegema, tutvumisõigusega isikute ring aga on veel oluliselt laiem. Pärast otsuse jõustumist muutub toimik üldiselt kättesaadavaks kõigile huvilistele ning võib isegi meedias üksikasjalikku kajastamist leida.

Toimiku materjale ei kasutata tõenditena ainult kriminaalmenetluses, vaid ka nn allilma „lauas“, kus sanktsioneeritakse kuritegeliku subkultuuri põhimõtete vastu eksinute karistamist. Erinevalt kohtuotsustest ei ole need otsustused edasikaevatavad ning viiakse täide halastamatu efektiivsusega.

Erinevalt jälitustoimingute protokollidest, kuhu kantakse vaid asja tõendamiseks vajalik ja avalikul kohtuistungil niikuinii käsitlemisele tulev teave, sisaldavad load ja taotlused palju laiapõhjalisemaid põhistusi ja elulisi seoseid jälitusmenetluse tausta kohta. Lisaks otseselt jälituse metoodikat ja taktikat käsitlevale teabele leidub sealsete põhjenduste hulgas viiteid elulistele situatsioonidele ja asjaoludele, mis ei pruugi kõrvalseisja silmis kuigi informatiivsed tunduda, kuid teemaga kursis olev isikute ring võib suuta sealt noppida nii vihjeid infoallikate kohta kui väärtuslikke näpunäiteid, kuidas edaspidi jälitustegevust märgata, vältida ja üle kavaldada. Nii tekibki omamoodi lootusetu, nii-öelda surnud ring – kohtupraktika nõuab jälitustaotluste ja -lubade detailset, asja faktoloogial tuginevat põhistamist, samas kahandab nõue sedalaadi load kriminaaltoimikus avalikustada jälituse edu tõenäosust tulevikus. Lisaks nähtub organiseeritud kuritegevuse vastu võitlevate prokuröride ja uurijate kriminoloogilistest teadmistest, et toimiku materjale ei kasutata tõenditena ainult kriminaalmenetluses, vaid ka nn allilma „lauas“, kus sanktsioneeritakse kuritegeliku subkultuuri põhimõtete vastu eksinute karistamist. Erinevalt kohtuotsustest ei ole need otsustused edasikaevatavad ning viiakse täide halastamatu efektiivsusega. Kahjulikke tagajärgi oleks hõlpsalt võimalik vältida, kui load ja taotlused jääksid jälitustoimikutesse, kus need oleksid kättesaadavad vaid neile, kellel on tutvumiseks otsene vajadus ja seaduslik alus.                     

Eelnevaga haakub jälitust lubavate eeluurimiskohtuniku määruste vaidlustamise temaatika. Jällegi ei kujuta ma ette, et võiks leiduda prokuröre, kes ei pea enesestmõistetavaks kohtute pädevust hinnata tõendi lubatavust ja seaduslikkust. Samas näib pisut liiga kindlusetuna olukord, kus süüdistuse esitamist ja kriminaalasja kohtusse saatmist tuleb toimetada tingimustes, kus apellatsioonikohtu otsus võib ühel hetkel kogu jälitustõendite pagasi olematuks muuta. Tundub loogilisem ja järjepidevam, et nii lubade vormiliste nõuete kui ultima ratio näidustuse osas võtaks esimesena seisukoha asja sisuliselt läbivaatav kohus, kellel on ka kõige süsteemsemalt võimalik veenduda, kas muude tõenditega olnuks võimalik tõeni jõuda. Esimese astme kohtu seisukohad on omakorda loomulikult koos kohtulahendiga vaidlustatavad kõrgemates kohtutes. 

Need viimati mainitud muremõtted ei tähenda sugugi, justkui nõutaks prokuratuur omale võistlevas menetluses mingit laadi mööndusi. Kaugel sellest. Aga ka kuritegevusega võitlevate riigiesindajate jaoks võiks jaguda pisut õiguskindlust ning on väga oluline, et jälitustegevust saaks tõhusalt kasutada ka tulevastes asjades tõeni jõudmiseks.

Sest tõde loeb.