Maa seest leitud skelett esitas teadusele väljakutse
2021. aasta jaanipäeval saab politsei tavapärasest ootamatuma kõne – Tallinnas, Raudtee 24a eramaja territooriumil on omanik kaevetööde käigus leidnud maa seest inimese pealuu ja skeleti ühes naise riiete ja käekotiga, mille sees on isiklikud asjad.
Kohale kutsutud kohtuarst andis esialgu uskumatult alanud juhtumisse selgust: vanasse politseivormi mähitud skelett oli koera oma ning teine, sügavamale maetud skelett kuulus inimesele. Ehkki kohtuarst ei osanud esialgse vaatluse tulemusena inimese surma põhjust kohe öelda, suutis ta kindlaks teha, et skelett kuulus naisele. Seda kinnitasid ka skeleti juurest maa seest leitud riided – seelik, sukkpüksid, pluus, mantel ning käekott ja selle sisu.
Täpne tegutsemisplaan
Üsna pea said sündmuskohal viibinud uurijad aru, et tegemist võib olla aastakümneid tagasi toimunud juhtumiga. Uurijad ja kriminalistid võtsid sündmuskoha liivatera haaval läbi, et leida lisatõendeid, kuid see ei viinud paraku tulemusteni.
Kas tõesti oli peale satutud võimaliku sarimõrvari matmispaigale?
Edasiseks uurimiseks ning vajadusel kahtlusaluste kinnipidamiseks oli tarvis leida vastused kahele küsimusele: kelle skelett see on ning mis seos on skeletil selle leidmiskohaga ehk Raudtee 24a aadressiga. Selleks moodustati kaks uurimisgruppi. Esimene tegeles kõigega, mis puudutas skeletti ja selle juurest leitud esemeid, teine keskendus leidmiskohas toimunu välja selgitamisele. Samuti palusid uurijad maa omanikul kaevetööd mõneks ajaks peatada, et oleks võimalik kogu krunt georadariga üle vaadata.
Leitud mantel, mantli peal ka võtmehoidja ühes kolme võtmega, mis osutus hiljem väga oluliseks vihjeks.
Iga detail loeb
Lahangul tuvastas kohtuarst skeletil erinevad vigastused, mis viitasid vägivaldsele surmale. Samas ei tuvastatud selgeid vägivallale viitavaid vigastusi riietelt. Kohtuarst hindas, et tegemist võib olla 25–35aastase naise skelettiga ning surnukeha võis olla väliskeskkonnas rohkem kui 8–15 aastat. Samuti tuvastati lahangul võetud DNA-proovist, et tegemist on kohaliku inimesega, kuid andmebaasis vastet proovile polnud.
Erilist tähelepanu pälvisid esialgu tühisena tundunud paberitükid, mis leiti rahakotist. Need saadeti Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) ekspertidele, kes suutsid paberitükid taastada ja muuta loetavaks – üks paberitükkidest oli taskukalender ning teine Tallinna ühistranspordi pilet, mõlemad aastast 1991. Lisaks leiti rahakotist kuus nõukogude kopikat, millest kõige uuem oli aastast 1990.
Just tänu nendele leidudele ja EKEI ekspertide asjatundlikule tööle said uurijad esimese väga olulise juhtnööri: naine võis surra 1991. aastal ehk üle 30 aasta tagasi. See aga tähendas, et kuritegu oli aegunud, mistõttu ei saanud politseinikud alustada kriminaalmenetlust. Sellest olenemata soovisime kindlaks teha skeleti isiku.
Salapärane võtmehoidja
Ehkki mantel mingit uut teadmist ei andnud, andis järgmise vihje mantli taskust leitud kolme võtmega majakujuline võtmehoidja: ees kiri „elamu“ ning tagumisele küljele kraabitud number neli. Just selle info pinnalt sai teine uurimisgrupp töötada leidmiskoha ehk Raudtee 24a aadressil toimunu ja skeleti seoste väljaselgitamisega.
Võtmehoidja, mille ühele küljele oli kirjutatud „elamu“, teisele poole kraabitud number neli.
Suhtlus piirkonnas 90ndatel elanud inimestega oli uurijatele suur väljakutse – mitukümmend aastat hiljem olid mitmed inimesed piirkonnast ära kolinud, surnud või ei mäletanud enam täpselt tollel ajal toimunut.
Kokku käis uurijate laualt läbi 46 nime, keda seostati rohkemal või vähemal määral Raudtee 24a aadressiga. Kahjuks ei õnnestunud aga suhelda ühegi inimesega, kes oleks seal elanud, sest nad kõik olid uurimise ajaks surnud.
Omamoodi vastuse said uurijad siiski. Vestluses maja vahepealse omanikuga selgus, et ta oli aastaid tagasi varakevadel matnud oma surnud koera umbes sarnasesse piirkonda. Ka matmiskoha valikul oli politseinike jaoks loogiline seletus – kunagi asus täpselt matmiskoha peal vana puukuur ning suure tõenäosusega oli see varakevadisel ajal ainuke koht, kus maa polnud jäätunud.
Ka koer, kes oli matmisel mähitud politseimantlisse, sai loogilise selgituse. Nimelt tegutses 90ndatel tõesti Tallinnas Sisekaitse rügement, hilisem Sisekaitse Operatiivrügement. Politseimantel oli mahakantud ja pärit omaniku tuttavalt. Maja endise omaniku sõnul mattis ta hoovi politseimantlisse mähituna teisegi koera ja ka tema asukoht õnnestus uurijatel georadariga kindlaks teha.
Meedia mõjuvõim
Seni kogutud tõendid viitasid asjaolule, et tavapärased meetodid on ennast ammendanud. Seepärast otsustasid uurijad pöörduda meedia abil Eesti rahva poole ning kaasata ka nemad juhtumi lahendamisse.
Meedias avaldati kõigi sündmuskohalt leitud esemete pildid. Selleks, et ükski vihje kaduma ei läheks, pandi teatesse juhtumit vedava uurija ööpäevaringselt kättesaadav telefoninumber.
Kuvatõmmis meedia jagatud uudisest.
Meedia kaudu said uurijad mitmeid vihjeid. Eriti avasid uurijate silmi vihjed võtmehoidja kohta. Selgus, et kraabitud number neli võtmehoidjal peaks tähendama korterinumbrit. Samuti vihjati politseile, et naine võis elada Mustamäe või Lasnamäe piirkonnas, sest tolleaegne paneelmaju tootnud ettevõte „elamu“ ehitas just nendes piirkondades.
Kuivõrd kortermaju oli palju, otsustasid uurijad käia linnaarhiivis, et tuvastada kõik inimesed, kes võisid 1991. aastal elada Tallinnas korterites number 4. Paberkandjal dokumentide kontrollimine võttis küll meeletult aega, aga osutus hiljem väga oluliseks – hiljem selgus, et tegelikult jõuti otsitavale inimesele väga lähedale. Samal ajal kui osa uurijaid toimetas arhiivis, kontrollis teine osa üle kõik 90ndatest säilinud tagaotsimistoimikud, kuid see ei andnud tulemust.
3D kuju näost
Mitmeid nädalaid ja sadu töötunde hiljem said uurijad aru, et küsimusi on rohkem kui vastuseid. Nii tekkiski uurijatel idee panna teadus tõsisemalt proovile – kas kolju järgi oleks võimalik taastada inimese nägu?
Eestis taolist võimekust polnud, mistõttu kontakteeruti rahvusvaheliste kanalite kaudu erinevate riikide politseinikega. 2021. aasta sügisel löödi käed heade kolleegidega FBI-st, kes olid ka ise väga huvitatud teadusalasest koostööst Eesti politseiga. Nii saadetigi kolju USA-sse ning 2023. aasta jaanuaris saatsid FBI kolleegid meile kolju järgi tehtud 3D kujutise naise näost.
Avaldasime 3D-kujutise meedias ning saime inimestelt 40 vihjet. Kahe vihje põhjal torkas silma üks nimi – 1951. aastal sündinud Maie Ensling.
Maie läks kaduma 1991. aastal ning elas tollal Tallinnas aadressil Katleri 21 korteris number 4. Maie kohta tehtud vihje klappis ideaalselt uurijate arhiivis välja selgitatud kadunud isikutega. Peale vihjeid võtsid uurijad ühendust Maie tütrega, kellelt võeti DNA proov ning 2023. aasta märtsi lõpuks tuli vastus – skelett kuulub Maie Enslingule.
2021. aasta sügisel löödi käed heade kolleegidega FBI-st, kes olid ka ise väga huvitatud teadusalasest koostööst Eesti politseiga. Nii saadetigi kolju USA-sse ning 2023. aasta jaanuaris saatsid FBI kolleegid meile kolju järgi tehtud 3D kujutise naise näost.
Lõplikult sai politsei teada, et Maie läks kaduma 28. novembril 1991 ning sugulased olid tema kadumisest ka politseile teada andnud. Sisse viidi tagaotsimistoimik, mis lõpetati 1995. aastal ning mõni aeg hiljem ka hävitati. Maie Ensling tunnistati Tallinna Linnakohtu 1995. aasta otsusega teadmata kadunuks ja tema vara hooldajaks määrati tema tütar.
Kahjuks lõppesid ka menetluslikud võimalused juhtumiga edasi tegeleda alates sellest hetkest, kui politsei skeleti isiku kindlaks tegi. Seetõttu ei õnnestunud välja selgitada, mis täpsemalt Maiega pärast kodust lahkumist juhtus ja mis seos tal oli Raudtee 24a aadressiga. Nendele küsimustele teavad vastuseid vaid inimesed, kes sündmusega seotud olid.
Hisko Vares on Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juht, kelle vastutusalasse jäävad politsei jaoks ühed kõige jõhkramad vägivallakuriteod. Tänu Hiskole ja tema juhitud meeskonna tööle on Eesti inimestel turvalisem elada.