Võitlus kuritegevusega Tartu vanglas

Aeg-ajalt peksa saada ei ole loomulik

2016. aastal prokurörina tööd alustades sai minu vastutusvaldkonnaks vanglakuritegevus. Endise politseiuurijana oli mulle valdkond uus ning palju väljakutseid pakkuv. Ühelt poolt oli võõras nii vanglakeskkonna spetsiifika kui toimepandavate kuritegude profiil.

Oma töös olen ma seoses vanglakeskkonnaga lähtunud alati kahest põhimõttest. Esiteks ei tohi ühegi töö loomulik osa olla aeg-ajalt peksa saamine ning kõik ametnikud peavad terve nahaga koju jõudma. Teiseks, kui riik on otsustanud, et inimene peab karistust kandma kinnipidamiskohas, siis peab riik ka tagama, et tal oleks seal turvaline.

Loodan, et olen suutnud neid põhimõtteid järgida ja oma võimaluste piires inimesi kaitsta. Mõnevõrra annab sellele kinnitust asjaolu, et ametnike vastu suunatud rünnete hulk on aastate lõikes vähenenud. Kui 2017. aastal oli Tartu Vanglas 7 sedalaadi füüsilise vägivalla juhtumit, siis 2019. aastal tuli sarnaseid juhtumeid ette 3, millest ükski ei olnud tõsisemate tagajärgedega.

Keerulisem on kinnipeetavate kaitsmine, sest võib öelda, et vahel tuleb seda teha vastu nende endi tahtmist. Ei ole saladus, et paljud kinnipeetavad püüavad suuremal või vähemal määral järgida subkultuuri põhimõtteid ja käitumisreegleid, mille üks läbiv element on keeld teha koostööd võimudega ja aidata kaasa kellegi süüdimõistmisele. Tegemist on moondunud igandiga endisaegsetest arusaamadest, et meestevahelised lahkarvamused lahendatakse duellil, mitte kohtusaalis. Erinevalt duellantidest ei näe kinnipeetava aga probleemi rünnata kedagi seljatagant või kambaga. Praktikas ongi kõige suuremaks väljakutseks olnud tõendada vägivallakuritegu hoolimata sellest, et kannatanu ei soovi üldse ütlusi anda, eelistab sündmust mitte mäletada või sootuks valetab. Et see aga võimatu ei ole, kinnitab kohtupraktika (Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 1-18-9765).

Kuigi statistiliselt on aastate lõikes suurenenud kriminaalmenetluste hulk, mis on seotud kinnipeetavate omavaheliste arveteklaarimistega, on rasked vägivallakuriteod üpris haruldased. Viimane surmaga lõppenud vägivallajuhtum leidis aset 2007. aastal. Kriminaalmenetluste hulk on kasvanud just olmetülide lahendamise pinnalt, näiteks televiisori vaatamisest.  Samas on üldine kuritegevuse tase langenud, mis võib-olla tingitud vanglas kehtivatest rangetest nõudmistest ja menetlusüksuse tõhusast tööst.     

Kui tegeleda üksnes tagajärgedega ja uurida ainult juba toimunud kuritegusid, jääb õigussüsteem kuritegevuse vastases võitluses paratamatult  nö teiseks.

Lisaks rikkumistele, mida saab esmapilgul vanglaga seostada, eeldab kuritegevuse vastane võitlus kinnipidamiskohas kõige erinevamate kuriteokoosseisude põhjalikku tundmist, sest menetletavate kuritegude ampluaa on lai. Viimasel neljal aastal oleme kokku puutunud järgnevate süütegudega: isikuvastased süüteod, rahvatervisevastased süüteod, varavastased süüteod, avaliku rahu vastased süüteod, ametialased süüteod, õigusemõistmise vastased süüteod, avaliku usalduse vastased süüteod ning üldohtlikud süüteod. Esinenud on ka organiseeritud kuritegevuse ilminguid, näiteks väljapressimisi, kaaskinnipeetavate maksustamist, tellitud peksmisi ja kuritegude toimepanemisele kallutamist. Iga uue juhtumiga lisandub praktilisi kogemusi ja oskusi peitkuritegude tundemärke märgata ja neile vääriliselt reageerida.

Teooria tundmise kõrval on vähemalt samaväärselt oluline praktilisel kogemusel tuginev eesmärgistatud ja tõhus koostöö prokuratuuri ja vangla menetlejate vahel, samuti koostöö teiste uurimisasutustega. Töö käigus on aja jooksul kogemuslikult ilmselgeks saanud, et kui tegeleda üksnes tagajärgedega ja uurida ainult juba toimunud kuritegusid, jääb õigussüsteem kuritegevuse vastases võitluses paratamatult nö teiseks. Seega on läbi aastate olnud eesmärgiks maandada sündmuste kuriteoks eskaleerumise riski ja seeläbi ennetada uusi kuritegusid. Selleks on olnud abi nii järjepidevast karistuspraktikast kui põhimõttest, et mida varjatum on kuritegu, seda rohkem selle päevavalgele toomiseks panustatakse, samuti prokuröride ning vangla teabe- ja uurimisosakonna kooskõlastatud tööst ja riskide analüüsimisest, et teatud tegevusi ennetada ja kuriteosündmuseid eos ära hoida. 

2016. aastal seadis Siseministeerium valges raamatus narkootikumide pakkumise vähendamise süsteemi üheks eesmärgiks tõkestada narkootikumide kättesaadavust vanglas. Seades tegevusplaaniks regulaarselt jätkata ja vajadusel laiendada läbiotsimisi ning ka suuremaid operatsioone keelatud ainete avastamiseks. Lisaks peab vanglates jätkuvalt toimima ulatuslik videojärelevalve, postipakkide kontroll, olema olemas väljaõpetatud narkokoerad koos koerajuhtidega ning kasutusel kehaskannerid. Vajadusel tuleb suurendada ja uuendada keelatud ainete avastamiseks vajalikku tehnoloogiat.

Statistilistele andmetel on narkootikumidega seotud kuritegevus vanglas aja jooksul kasvanud, kuid samas võib selle statistilise näitaja taga peituda hoopis olukord, et narkokuritegusid on hakatud üha oskuslikumalt avastama. Järk-järgult on õnnestunud kohtu ette viia nii tarvitajaid kui kuni väljapool vanglat tegutsevad varustajad.  

Kui veel 2018. aasta alguses mõisteti enamjaolt süüdi isikud, kes olid tarvitanud narkootilisi aineid kinnipidamiskohas, siis aasta lõpuks mõistis kohus süüdi isiku, kes toimetas kinnipidamiskohta narkootikume. Seega sai meile selgeks, et mida kaugemale ja nö juurteni me liigume, seda kindlamalt jõuame oma seatud eesmärkidele lähemale.

Statistilistele andmetel on narkootikumidega seotud kuritegevus vanglas aja jooksul kasvanud, kuid samas võib selle statistilise näitaja taga peituda hoopis olukord, et narkokuritegusid on hakatud üha oskuslikumalt avastama.

Ilmeka näitena võib välja tuua 2018. aastal otsuseni jõudnud Aleksei Sõrkovi kriminaalasja. Kurjategija tabamiseks käivitus ulatuslik operatsioon, mis kulmineerus 2018. aasta maikuus, mil oma koduhoovis peeti Tartu vangla relvastatud üksuse poolt kinni Aleksei Sõrkov. Kriminaalasja kohtueelses menetluses õnnestus jõuda isikuni, kes oli oskuslikult raamatu tagumise kaane sees olevasse süvendisse teinud peidiku, milles oli kilepakendisse pakendatud 0,11 g beeži pulbrit sisaldas 0,014 g fentanüüli ja 0,00039 g karfentanüüli. Nimetatud ainest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks vähemalt 265-le inimesele, seega piltlikult öeldes oleks vabasse ringlusesse aine sattumine võinud tekitada ligikaudu 1/3 Tartu vangla kinnipeetutest narkootilise joobe. Aleksei Sõrkov mõisteti süüdi KarS § 184 lg 2 p 2  järgi lühimenetluses (Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja otsus nr 1-18-5793).          

2019. aastal mõisteti süüdi Julija Sobol (Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja otsus nr 1-19-5921), kes süüdistuse kohaselt edastas ühele Tartu Vanglas viibivale kinnipeetavale ja ühele Tallinna vanglas viibivale kinnipeetavale kirjaümbrikud, milles mõlemas oli 1 A4-mõõdus paber käsikirjalise tekstiga. Paberilehed sisaldasid sünteetilist kannabinoidi AB-FUBINACA,  millest piisanuks narkojoobe tekitamiseks vähemalt 1247 inimesele.

Kriminaalasjade lahendamine näitas, et menetlusliku poole pealt olema jõudnud isikuteni, kes ei oma enam otsest puutumust vanglaga, kuid siiski seavad ohtu vangla julgeoleku ja üldise turvalisuse.

Kui narkokuritegudele on iseloomulik, et tegu saab alguse väljastpoolt vanglat, aga tagajärg saabub vanglas, siis esineb ka täpselt vastupidiseid kuritegusid. Kuivõrd vangidel on võimalik erinevatel viisidel suhelda vabaduses viibivate isikutega, tuleb paraku ette ka selle õiguse kuritarvitamisi. Näiteks on telefoni kasutades või kirja teel võimalik panna toime ükskõik millisele kuriteole kihutamist, aga ka iseseisvalt väljapressimisi, mõjutada tunnistajaid või ähvarda inimesi, kes on kinnipeetavate arvates millegi vastu eksinud. Kõige kahetsusväärsem on, et sageli on sellise telefoniterrori ohvriteks just vangide pereliikmed või inimesed, kes on püüdnud neid heast tahtest aidata. Ka selliste tegude vastu olen püüdnud kõige resoluutsemalt võidelda, sest ükski inimene ei peaks elama pidevas hirmus oma tuleviku pärast. Kuigi ähvardamise kuriteokoosseisu sanktsioon on üpris kerge –  selle eest võib mõista maksimaalselt aasta vangistust, olen taotlenud ja kohus on ka mõistnud neis raamides päris arvestatavaid karistusi (Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja otsus nr 1-19-61).

Lõpetuseks võib öelda, et miski ei osunda uurijate ja prokuröride tõhusale meeskonnakoostööle ilmekamalt, kui vastaspoole rahulolematus. Nimelt avastasime hiljuti endiste kinnipeetavate loodud Facebook-i grupi Problems Of Estonian Prisons lehelt kuriteoteatena pealkirjastatud ja Kaitsepolitseiametile adresseeritud (kuid allkirjastamata) dokumendi, milles autor kurdab, et prokurörid ja Tartu Vangla uurijad teevad liiga tihedat koostööd, nii et kohtuotsused tulevad kõigil juhtudel vangla kasuks. Lisaks heidetakse kõnealuses üllitises prokuröridele ette süüdistamist – nimelt et süüdistajad teevad kõik selleks, et kohus jõuaks süüdimõistva kohtuotsuseni. Enam suuremat tunnustust prokuröri tööle olla ei saa.