Kes on kogukonnaprokurör? Mis valdkondadega kogukonnaprokurör tegeleb?
Minu jaoks on tegelikult kogukonnaprokuröri iga prokurör. Sellepärast, et kuriteod pannakse toime kogukonna liikmete vastu ja kogukonna küsimus või kogukonnaprokuröri küsimus taandub sellele, kui laialt või kitsalt me hakkame seda kogukonda defineerima. Kõige laiemalt me võime öelda, et iga prokurör on kogukonnaprokurör, sest terve Eesti vabariik on üks suur eestlaste kogukond.
Aga nii nagu aastal 2017 on riigiprokurör Alar Lehesmets aastaraamatus defineerinud kogukonda:
Kogukond jutuksolevas kontekstis on määratletav kui geograafiline naabruskond või keskkond, mis on piisavalt väike omamaks teistest piirkondadest erinevat identiteeti. Suuremas kogukonnas võib olla omakorda väiksemaid kogukondi, näiteks Tallinna linnas teatud linnaosa, linnaosas omakorda teatavate tunnuste põhjal piiritletav konkreetsem piirkond jne, mille liikmetel on naabruskonda mõjutavatest faktoritest tulenevad ühised probleemid.
Nii võibki öelda, et kõige suurem kogukond on Eesti kui tervik, Eesti sees on maakonnad, nende sees vallad, külad, linnasumid ja nii edasi. Ka korteriühistu on kogukond, kogukond võib olla ka tänav. Hea näide linnasisesest kogukonnast on Kalamaja asum, kes on väga tugeva identiteediga asum.
Kui vaadata kogukondi prokuratuuri töö vaates, siis kindlasti täidab iga prokurör seda funktsiooni, et tugevdada kogukonna turvatunnet tervikuna. Prokuratuuris oleme määratlenud, et kogukonnaprokurörid tegelevad kogukonnas enim häirivate probleemidega, mis lähevad vastuollu karistusõigusega. Ennekõike on kogukonnaprokuröri laual vägivallakuriteod ja lähisuhtevägivald kuna need võivad mõjutada moel või teisel laia osa kogukonna liikmeid. Samuti on kogukonnaprokuröride fookus liikluskäitumisel ja ka natuke kitsamas vaates lokaalsetest varavastastest süütegudest.
Sa oled töötanud prokuratuuris kahes väga erinevas kogukonnas – Virus ja Põhjas. Kas nendel kogukondadel on sarnased mured või on need täiesti erinevad kogukonnad erinevate valupuntkidega?
Kogukondadel on natukene iseloomulikud probleemid, mis võib-olla tulenevad ka tegelikult
natukene rahvuskultuurilisest eripärast. Töötades ringkonnaprokurörina Narvas oli meil täiesti praktiline juhus kohtusaalis, kus kohtueelses menetluses tunnistaja kinnitas, kuidas ta nägi isikut A peksmas iskut B-d. Kui aga kohtuistungil kohtunik küsis sama tunnistaja käest, et kas te olete näinud peksmist, vastast ta, et ei ole. Kui prokurör küsis tunnistajalt, miks ta eeluurimise ajal vastupidist väitis, siis ütles ta, et seda löömist nägin küll, aga see ei ole vägivald, kuna isik B ärritas isikut A, mistõttu oli järgnenud rusikahoobid nii öelda loomulik reaktsioon olukorrale.
Kui hakata lahkama selliste „loomulike reaktsioonide“ juurpõhjuseid, kerkib kiirelt esile alkohol. Seega pole normaliseerunud vägivald Ida-Virumaaga seotud geograafiline probleem, vaid ennekõike alkoholi kuritarvitajate kogukond, keda võib leida kahjuks igast Eesti nurgast.
Kui hakata lahkama selliste "loomulike reaktsioonide" juurpõhjuseid, kerkib kiirelt esile alkohol.
Kuidas saab prokuratuur kogukonda puudutavates kriminaalasjades kaasa turvatunde tekkimisele kaasa aidata?
Kogukonnaprokurör saab osaleda ennetustöös läbi kommunikatsiooni ning sellega seotud ennetussõnumite ning avatud selgitustöö. Kommunikatsiooni ei saa alahinnata. Oluline on see, et kogukond mõistaks turvalisuse probleeme ja väljakutseid. On vajalik, et prokuratuur koos politseiga võtavad initsiatiivi ja selgitavad võimalikke riske ning annaksid inimestele nõu, kuidas nendega toime tulla. Kuidas kaitsta enda vara ja hoida inimsuhteid või kuidas vältida kelmuse ohvriks langemist – see kõik on vajalik, et ennetada kuritegusid.
Samuti on tähtis, et kogukonnaprokurör selgitaks avalikkusele kogukonda mõjutavaid menetlusprotsesse ja -otsuseid. Igal kriminaalmenetlusel on mõju, mille käigus saavad tulla välja need asjaolud, mis on viinud just nende tegudeni. Hea kommunikatsioon aitab mõista otsuseid ja järelmeid. Ka seda, miks mingi tegu sai lõpu oportuniteediga või miks mõne teo eest mõisteti just selline karistus või jäeti karistus kohaldamata.
Prokuröride, kes tegelevad nende kõige rohkem kogukonna turvatunnet riivavate kuritegudega, ülesandel on üha sarnaseid jooni sotsiaaltöötaja, psühholoogi või nõustajaga, eriti kui me räägime alaealistest. Miks see nii on?
Klassikaliselt nähakse prokuröri, kui riikliku süüdistuse esindajat kohtus. Kriminaalmenetluse seadustik annab aga prokuröridele palju laiemad võimalused. Politseil, prokuratuuril ja kohtul on oluline roll andes inimestele kindlustunde läbi kuritegude uurimise ja kuriteo toime pannud inimeste suhtes neid mõjutavate meetmete rakendamise.
Kasutan teadlikult mõistet meetmete rakendamine, mitte karistuse kohaldamine, sest karistus on üks mõjutamise vahend, aga seadus annab võimaluse rakendada erinevaid võimalusi, mis aitaks kuriteo toimepanijal mõista oma tegu, võtta vastutust ja seeläbi muuta enda käitumist.
Seega igal teol on põhjus ja oma eellugu. Eriti oluline on seda rõhutada just alaealiste puhul. Noorte puhul on karistus peaaegu et viimane võimalus, enne mida tuleb rakendada kõikvõimalikud alaealiste mõjutusvahendid.
Kogukonnaprokuröri ülesanne on koos politsei ja teiste partneritega mudeldada lahti nii sündmus kui ka teo toimepanija ja leida põhjus, miks ta on osutunud minna normi rikkumise teed. See on see koht, kus prokuröri roll on varajases sekkumises, et leida just need lahendused, kuidas need inimesed lahti mudeldada, peegeldada tagasi kogukonda ja pakkuda võimalust enese parandamiseks näiteks teraapia või nõustamise näol. Valides asjakohased meetmeid, saab prokurör mõjutada kuriteo toimepannud inimest hoiduma uute õigusrikkumiste toimepanemisest ning vältida kannatanu korduv- ja taasohvristamist.
Millised võimalused või tööriistad on prokuratuuril näiteks alaealiste puhul, kuidas me saame neid ühiskonda taas tagasi suunata nii, et neil on arusaam enda teo tõsidusest ja õiguskuulekalt edasi elada? Miks me ei anna selget signaali taotledes kohtus vanglakaristust?
Me saame kasutada alaealistele ja täiskasvanutele sobivaid sekkumis-ja mõjutusvahendeid, mis ei ole karistuslikud. Täna on igas ringkonnaprokuratuuris tööl erikonsultant, kelle ülesandeks ongi tegeleda alaealiste ja noorte täiskasvanutega, leida noortele tarvilik kohustus. See, et klassikalise kohtuskäimise kõrval tegeleb prokuratuur ka taastava õigusega, võib tulla üllatusena, kuid leian, et see on tee, mida peame üha rohkem käima.
Võime võrrelda mittekaristuslikke meetmeid näiteks tuletõrjeinspektsiooniga. Ütleme, et siia ruumi tuleb tuletõrjeinspektor, kes kontrollib, kas laes on suitsuandur. Oletame, et meil ei ole suitsuandurit laes. Inspektor teeb meile trahvi ja läheb minema. Tulemus? Tema on õnnelik, sest töö on tehtud: on tuvastatud, et andurit ei ole ja ta sai karistada meid selle eest, et oleme seaduse vastu eksinud. Formaalselt on kõik tehtud.
Me võime inimesele karistuse kohaldada nüüd ja kohe ja unustada selle, sest formaalselt on töö tehtud. Ent kas teo juurpõhjus on välja selgitatud ja selle põhjusega tegeletud?
Aga kas oht selles ruumis on kadunud? Ei ole, sest suitsuandurit ei ole ikka laes. Nüüd ongi küsimus selles, et kui see oht realiseerub, mis siis saab? Sellisel juhul võime meie siin sees saada kõik hukka ja lisaks kogu ruum ja see hoone, tuues kaasa tohutu kahju.
Aga kui seesama tuletõrjeinspektor oleks esmalt selgitanud mulle, miks on mul siin ruumis andurit vaja. Seejärel pakkunud välja variandi, et ma pean seitsme päeva jooksul suitsuanduri siia lakke panema. Kui ta nädala pärast kontrollima tuleb ja ma selle perioodi jooksul ei ole andurit paigaldanud, siis paigaldab ta ise selle ja nõuab minult raha sisse. Vähemalt nüüd on oht minimeeritud.
Täpselt sama on meie töös – me võime inimesele karistuse kohaldada nüüd ja kohe ja unustada selle, sest formaalselt on töö tehtud. Ent kas teo juurpõhjus on välja selgitatud ja selle põhjusega tegeletud? Võib-olla alati ei ole. See ongi tasakaalu küsimused.
Kuidas veel saab kogukonnaprokurör turvatunde loomises osaleda?
Ma arvan, et ka ennetustööl koolides ja muudes asutuses võiks meil olla suurem roll. Suurema osa oma ärkveloleku ajast on laps kooli keskkonnas ehk kool saab teda kujundada ja mõjutada enim. Me ei pea minema laste juurde näpuga viibutama, kui mõni probleem on tõstatunud. Pigem võiksime rääkida noortega, uurida nende väärtuste kohta ja pidada nendega arutelu üldise turvalisuse kohta. Roll, mis paneks noori mõtlema nende väärtuste üle.
Mind kutsuti ühte kooli Eesti väikelinnas, et rääkida teismeliste poistega. Need üheksanda klassi poisid ootasid, et kell saaks 10, sest siis tuli parki üks Tõnu, kes ostis neile pudeli viina, mille poisid ära jõid. Läksin nendega vestlema ja poiste meelestatus oli agressiivne. Mõne hetke möödudes, jõudsime arutluseni kelleks poisid saada tahavad. Selge, et kõik ei taha minna ülikooli või gümnaasiumisse, sest amet on õpitav juba varem. Minu soovitus neile oli, et olge omal alal maailma parimad – maailma kõige parem kokk või autoremondilukksepp teenib nii, et kõik ruttavad ümber.
Üks poiss ütles teiste seast, et tema just autoremondilukksepaks tahabki saada. Rõõmustasin ja ütlesin, tore küll, aga mina sinu teenust ostma ei tule, sest kui sa täna, iga päev jood pargis teistega viina, siis selleks ajaks, kui sa kooli lõpetad, su käed värisevad. Mina ei taha tuua oma autot sinu juurde, kui ma ei saa olla kindel, et sa kõiki polte pole kinni kruvinud. Kui sa iga päev jood, järelikult sa ei taha sa maailma kõige paremaks saada.
Ma pole õpetajalt küsinud, mis sellest poisist sai, aga ma loodan, et vähemalt see arutelu pani ta mõtlema. Me peaksime enda kogukonda kuuluvust ka prokurörina ära kasutama just nimelt selliste väärtuste edastamiseks.
Ent kui need mittekaristuslikud meetmed ei tööta, mis siis saab?
Karistuse eesmärk on mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegusid toimepanemast ning avaliku korra kaitsmise huvisid. Küsimus ongi selles, et kas me suudame mõjutada mitte karistuslike mõjutusvahenditega isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, kui jah, siis seda tulebki rakendada. Kui ei, siis tulevad mängu näiteks vangla või kriminaalhooldus. Aga ka vanglakaristuse eesmärk on esimeses päevast peale alustada tööd selle nimel, et ühel päeval väljub vanglast inimene, kes on ühiskonnale turvaline ja aktsepteeritav.
Mida edukamad me oleme inimeste mõjutamises mittekaristuslike mõjutusvahendite abil, mida tugevam on kogukondlik sotsiaalne kontroll, seda rohkem on politseil ja prokuratuuril võimalik viia madalamaks nende kuritegude määr, mille toimepanijaid on võimalik mõjutada.
Mida edukamad me oleme tegelikult just inimeste mõjutamises läbi mittekaristuslike mõjutusvahendite, mida tugevam on kogukondlik sotsiaalne kontroll, seda rohkem jääb politseile ja prokuratuurile ressurssi tegeleda kõige raskemate kuritegudega ja viia alla või madalamaks nende kuritegude määr, mida on võimalik mõjutada.
Võibolla on mu öeldu liialt idealistlik aga julgen väita, et me astume samm-sammult selles suunas, et näha prokuröri rohkema, kui pelgalt riikliku süüdistuse esindajana. Me oleme ja peame olema turvalisuse küsimuses kaasarääkijad ja ka eestvedajad. Meil on head meeskonnad ja tugevad partnerid, kellega koos vedada seda vankrit ja avaldada positiivset mõju selleks, et Eesti oleks turvaline ja atraktiivne riik nii meie elanikele, kui külalistele.
Lisanna Männilaan on avalike suhete talituse nõunik, kes vastutab Lõuna ja Lääne ringkonnaprokuratuuri väliskommunikatsiooni eest. Lisanna liitus prokuratuuriga 2023. aastal.
Birgit Roht on prokuratuuri personalitalituse nõunik 2014. aastast. Aastate jooksul on ta saanud anda enda panuse kõikidesse personalivaldkonna tegemistesse ning praegu vastutab ta värbamise ning prokuratuuri järelkasvu eest. 2017. aastal tunnustasid kolleegid teda aasta ametniku tiitliga ning esitasid ta aasta ametniku kandidaadiks ka 2021. aastal.