Natalja Lebed: kehtiva kriminaalmenetluse seaduse järgi tutvusid kohtuprokurörid toimikuga esimest korda alles kohtus
25 aastat tagasi töötasin Tallinna linna prokuratuuris kohtuprokurörina. Tööjaotuse järgi teostasid Tallinna linna prokuratuuri ja Riigiprokuratuuri prokurörid järelevalvet kohtueelse uurimise üle ja kohtuprokurörid esindasid riiklikku süüdistust kohtus.
Mäo risti kriminaalasja menetles Keskkriminaalpolitsei ja selle osas teostas järelevalvet Riigiprokuratuuri prokurör, kes saatis asja koos süüdistuskokkuvõttega kohtusse. Kohus saatis kutse Tallinna prokuratuuri ja Tallinna prokuratuuri juhtkond edastas mulle kutse istungile, s.t et olin selles kriminaalasjas riiklik süüdistaja. 90. aastatel kehtiva kriminaalmenetluse seaduse järgi tutvusid kohtuprokurörid toimikuga esimest korda alles kohtus. Toimikuga tutvumine seisnes selles, et prokurör tutvus toimikuga kohtumajas, tegi väljakirjutusi ja enne istungit valmistus ette tunnistajate ja kannatanute ülekuulamiseks. Kehtiva kriminaalmenetluse seaduse järgi vajadust kannatanute ja tunnistajate ettevalmistamiseks ei olnud, kuna kohus arvestas tõendite hindamisel nii eeluurimisel kui ka kohtus antud ütluseid. Juhul kui tunnistaja või kannatanu ei ilmunud kohtusse, jäi haigeks või ei viibinud Eestis, lubas seadus nende ütlused avaldada.
Pean tunnistama, et pinge oli suur.
Antud kriminaalasjas vaidlusi kvalifikatsiooni osas ei olnud. Süüdistus esitati nii isikule, kes tulistas politseitöötajat, kui ka neile, kellega koos oli toime pandud mitu röövimist. Seega oli kriminaalasi üsna mahukas, kohtus oli vaja kuulata üle tunnistajad ja kannatanud, analüüsida palju kirjalikke tõendeid, kohtumenetlus kestis mitu päeva ja tõendite uurimine toimus üsna intensiivselt. Kõik kohtusse kutsutud inimesed olid väga kohusetundlikud, ilmusid istungile ja nende ülekuulamisega probleeme ei olnud.
Selle kriminaalasja kohta oli väga suur avalik huvi, saal oli rahvast täis, saalis viibisid ka politseinike kolleegid ja loomulikult ajakirjanikud. Mäletan, et ajalehed kirjutasid kohtumenetluse käigust, meedia poolt oli suur tähelepanu. Mina kui riiklik süüdistaja tundsin suurt vastutust, kuidas saan selles protsessis keskenduda oma ülesannete täitmisele, et võimalikult paremini kontrollida kogutud tõendeid ja esitada oma arvamus ka karistuse osas süüdistuskõnes. Pean tunnistama, et pinge oli suur.
Kriminaalasja arutamise ajal oli Eesti Vabariigi president surmanuhtluse tühistanud, kuid Eesti Vabariigi Kriminaalkoodeksi kõige raskem karistus – surmanuhtlus – kehtis. Seega taotlesin kohtus kohtualustele karistuseks neid käristusmäärasid, mis kehtisid kohtumenetluse ajal, s.h taotlesin surmanuhtlust Iljinile, kes tulistas politseitöötajat. Just selle vastuolu tõttu kehtiva karistusmäära ja karistuse tegeliku täideviimise küsimuses olin ma segaduses.
Esimese astme kohus määras Iljinile karistuseks 15 aastat (maksimaalne karistus) vangistust, otsuse (karistuse) peale esitati apellatsioon, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Otsus jõustus. Minule kui riiklikule süüdistajale oli kohtu määratud karistus arusaadav, kuid nii minu kui ka teiste inimeste õiglustunnet oli riivatud.
Artiklitekogumikus „Teekond tänaseni“ on kirja pandud prokuröride isiklikud mõtted, mälestused ja meenutused mõnevõrra juhuslikult valitud kriminaalasjadest alates aastast 1993 kuni 2019.