Riigiprokuratuuri peahoonest Eesti suursaatkonda Washingtonis on enam-vähem just pealkirjas näidatud arv kilomeetreid ning ajavahe üldjuhul just nõnda mitu tundi. Parafraseerides Eesti filmiklassikat tuleks öelda, et õigusküsimuste nõunik Washingtonis kõlab, nagu te väga hästi teate, igatahes uhkelt. Ei ole vist palju positsioone välisteenistuses, mis meedias nõnda palju tähelepanu oleks pälvinud. Tegelikkuses on see üsna harilik erialadiplomaadi ametikoht ning glamuur on peaasjalikult näiline. Esmalt tulekski selgitada, millega õigupoolest on tegu.
Sideametnike maailm
Justiits- ja õiguskaitseküsimuste1 sideametnike (sageli nimetatakse neid ka sideohvitserideks, ingl k. liaison officer) tarvitamine rahvusvahelises koostöös on üsna tavapärane nähtus. Oma sideametnikke on teistesse riikidesse ja rahvusvaheliste organisatsioonide juurde lähetanud kümned ja kümned riigid, aga ka organisatsioonid (näiteks Europol või Interpol). Selle koostöövormi algusajaks peetakse üldiselt 1940daid, kui Föderaalne Juurdlusbüroo (FBI) rajas oma esimesed sideametnike (Legal Attaché, lühendatult legat) positsioonid – esmalt Mexico Citysse ning hiljem juba teistesse asukohtadesse, nagu näiteks, Bogota, London ja Ottawa. Üsna pea mõisteti, et tegemist on hea koostöömudeliga. Tõelise hoo sai sideametnike võrgustiku ehitamine sisse 1990tel.2 Ajapikku on analoogilisi positsioone välismaal loonud ka teised USA föderaalasutused. Alati ei ole sideametnik seotud konkreetse riigi, vaid regiooniga (nt Baltimaad). Kõik sõltub koostöövajadusest, võimalustest ning ühisel nõul ja jõul tehtavast.
USAsse, üldjuhul Washington DCsse, on oma õiguskaitse- või justiitsesindajad lähetanud kümned riigid ning küllalt sageli ei piirduta seejuures sugugi vaid ühe ametnikuga.
USAsse, üldjuhul Washington DCsse, on oma õiguskaitse- või justiitsesindajad lähetanud kümned riigid ning küllalt sageli ei piirduta seejuures sugugi vaid ühe ametnikuga. Näiteks Euroopa riikidest on kindlasti esindatud Austria, Belgia, Bulgaaria, Hispaania, Hollandi, Iirimaa, Itaalia, Norra, Poola, Prantsusmaa, Rumeenia, Saksamaa, Serbia, Šveits ja Ühendkuningriik (ning 2021. aasta keskpaigast ka Eesti), rääkimata teistest maailmajagudest pärit kolleegidest. Sestap, kuigi meile endile näib Eestist justiits- ja õiguskaitseküsimustes kellegi lähetamine Eiffeli torni või vähemalt Suure Munamäena, mis peaks kõikide tähelepanu pälvima, pole üldises plaanis tegemist millegi väga erilisega. Siiski tuleb tõe huvides märkida, et sugugi mitte kõik riigid pole USAsse oma esindajaid lähetanud. Hiljuti vestlesin Europoli asejuhi Jürgen Ebneriga, kes oli mõnevõrra üllatunud, kui kuulis, et on EL-i riike, kellel USAs kohapeal oma esindajat pole. Eks mõnikord täidavad üksikuid funktsioone teiste valdkondade diplomaadid, kui selleks vajadus ilmneb, kuid tundub, et võib ka oletada lähiaastatel kohal viibivate riikide arvu suurenemist.
Kui USA välja arvata, siis Eestile ei ole oma sideametnike lähetamine sugugi uus nähtus. Neid on kõne all olevas tööliinis tegutsenud nii Venemaal kui Soomes, kõnelemata Haagis Europoli ja Eurojusti juures töötanud ja töötavatest kolleegidest, samuti Euroopa Liidu Kohtust ja Euroopa Inimõiguste Kohtust. 2021. aastal alustas Luksemburgis tööd ka Euroopa Prokuratuur. Näiteid leiaks küllap veelgi. Mõistagi on igal sellisel positsioonil oma roll ja ühe tollipulgaga neid mõõta ei saa. Muide, üks kahest Europoli esindajast USAs on samuti pesueht Eesti mees, kelle lähetaja on Euroopa Liidu institutsioon ise, mitte Eesti.
Lisaks rahvusvahelisele lavale tarvitatakse aga USAs palju ka siseriiklikku sideohvitseride lähetamise mudelit. Praktikas näeb see välja nõnda, et üks asutus lähetab teise asutuse juurde (nt Secret Service FBI juurde või vastupidi) oma esindaja, et tagada tõrgeteta infovahetus ning koostöö.
Suur riik ja palju asutusi
USA on suur riik ning asjaomaseid asutusi on siin võrreldes Eestiga väga palju. Seejuures oleks väga ekslik pidada osariike millekski meie maakondadega võrreldavaks. Kaugel sellest, õigem oleks osariike mõtteliselt võrrelda riikidega – vähemalt territooriumi, inimeste arvu, aga ka õiguse ning õiguskaitsesüsteemi mõttes. Eristada tuleks föderaalseid ja osariikide asutusi. USAs umbes 23 föderaalset õiguskaitseasutust (law enforcement agencies) ühes kõikide oma allüksustega.3 Mõned tuntumad on mõistagi Federal Bureau of Investigation, Secret Service, Drug Enforcement Administration, Alcohol, Tobacco and Firearms, kuid samamoodi loetakse õiguskaitseasutusteks ka näiteks Park Police ja Postal Inspection Service. Lisaks on aga terve rida politseiliste funktsioonidega üksusi, nn Office of Inspector General, mis on osaks näiteks järgmistest asutustest: U.S. Department of Agriculture, U.S. Environmental Protection Agency, U.S. International Development Finance Corporation, aga ka U.S. Department of Justice. Kokku on selliseid asutusi umbes 25. Kõigele nimetatule lisanduvad aga osariigi või muu haldusüksuse politseilised üksused (municipal police departments, county sheriff's offices, state troopers jne), mida on hinnanguliselt pisut vähem kui 18 000. Lisaks tuleks kõneleda veel justiitssüsteemist, mis hõlmab nii föderaalseid kui osariigi kohtuid. Föderaalseid ringkonnakohtuid (district courts) on 94, nendele lisanduvad 13 apellatsioonikohut ja ülemkohus. Föderaalne ja osariigi mudel peegeldub ka prokuratuuri töökorralduses, mis jaguneb põhimõtteliselt riigi- (U.S. attorney) ning ringkonnaprokuröride (district attorney) vahel (et selliste positsioonide nimetuste tõlgete tarvitamine, nagu ka tõlkimine ise, on tänamatu töö, siis selgituseks olgu öeldud, et käesolevas kontekstis mõeldakse riigiprokuröride all föderaaltasandil ning ringkonnaprokuröride all osariigi, maakonna või munitsipaaltasandil töötavaid prokuröre). Kirjeldatu peaks andma ettekujutuse USA õiguskaitse- ja justiitssüsteemi keerukusest, kuid ei tähenda muidugi, et iga asutusega peaks vältimatult otsesuhteid looma ja neid suhteid üleval pidama. Filmidestki tuntud jurisdiktsiooniliste probleemide ennetamiseks kasutavad õiguskaitseasutused aga üsna edukalt niinimetatud deconfliction metoodikat, mille sisuks on võimalike vastuolude ja (teineteisele teadmata) paralleelsete uurimiste vältimine.
Sideametniku roll
Hüva, aga mida siis justiits- ja õiguskaitseküsimuste sideametnikud õigupoolest teevad ja mis neil ülepea vahet on? Võtan julguse arvata, et kvalitatiivses mõttes pole vahe suur. USAs käsitletakse õiguskaitse- ja justiitssüsteemi ühe tervikuna ning sideametnikuks lähetatu lähetajaametkond on teisejärguline küsimus. Sestap põimuvad justiits- ja õiguskaitsefunktsioonid omavahel läbi. Peaprokurör Andres Parmas on rõhutanud, et ühteviisi toetaksin nii Eesti justiits- kui õiguskaitseasutusi ning seda olen loomulikult ka püüdnud teha.
USAs käsitletakse õiguskaitse- ja justiitssüsteemi ühe tervikuna ning sideametnikuks lähetatu lähetajaametkond on teisejärguline küsimus. Sestap põimuvad justiits- ja õiguskaitsefunktsioonid omavahel läbi.
Konkreetse ametniku tööpõld aga sõltub paljuski lähetajariigi või -asutuse vajadustest, olles mõnikord abstraktsem (nt suhete loomine, visiitide toetamine jms) ja mõnikord konkreetsem (nt ühises uurimises abistamine). Olles vestelnud paljude oma kolleegidega nii Euroopast kui mujalt, saan kinnitada, et universaalset mudelit ei ole. Igaühe töö sõltub konkreetsetest asjaoludest, käimasolevatest uurimistest, varasemast koostööst, prioriteetidest ja nõnda edasi. Kui suure prioriteetsusega on näiteks terrorismioht, siis tegutsetakse selles vallas, kui mõni muu kuriteoliik, siis muus. Mõnedel kolleegidel on portfellis väljasaatmistega seotud küsimused, paljudel neid aga pole. Mõned riigid on aga võtnud teatud teemad, näiteks surmanuhtluse kaotamise, oma südameasjaks. Praegu on kahtlemata kuum teema digitõenditega seonduv ning sellekohased arengusuunad on pea kõigi huviorbiidis.
Praegu on kahtlemata kuum teema digitõenditega seonduv ning sellekohased arengusuunad on pea kõigi huviorbiidis.
Esmajoones seisneb sideametniku ning ka minu tööpõld kontaktide võrgustiku rajamises ja ülal hoidmises. Tsiteerides hiljuti USAd külastanud politseipeadirektor Elmar Vaherit – see on kivi kivi haaval ehitamine. Ning see nõuab aega. Õiguskaitse- ja justiitskoostöö tugineb vastastikusele usaldusele, mis ei sünni üleöö. Usun, et seda kinnitab iga erialainimene, kes rahvusvahelist, aga ka sisemaist koostööd on teinud. Kuna varem Eestil sellist ametikohta USAs pole olnud, siis algas kohapealse võrgustiku ehitamine põhimõtteliselt ikkagi algusest. Mõistagi on varasem koostöö juba aastaid head vilja kandnud ja see andis hea hüppelaua, kuid Eesti jaoks oli tegemist teistsuguse koostöömudeli rakendamisega, mis ei asenda, vaid täiendab olemasolevat. Tuleb tunnistada, et otsekontaktide loomine veel koroonaviiruse käes visklevas olukorras pakkus huvitavaid väljakutseid. Tagantjärele võib tõdeda, et pelgalt video- või lihtsalt telefoni teel ei ole koostöösuhete loomine siiski parim lahendus (kuigi mitte võimatu). Näost näkku kohtumisel külvatud koostööseemned lähevad siiski idanema paremini. Kuid oli ka juhtumeid, kus videokohtumise kaudu loodud kontakt andis hiljem füüsiliselt toimunud kohtumisel võimaluse juba vana tuttavana kätt suruda. Kontaktide loomisel on asendamatuks abiks head kolleegid ning erialased ühendused, mis teatud regulaarsusega koos käivad. Koostöökontaktidega on selline lugu, et neid tasub lisaks mõne konkreetse küsimuse lahendamisele luua ka „juhuks kui“. Sellest võib olla hindamatu abi mõne konkreetse juhtumi korral ning kuigi Murphy seadusena kipub ikka see „just-praegu-vajalik“ kontakt parasjagu puudu olema, aitavad muud sidemed õiget isikut üles leida.
Õiguskaitse- ja justiitskoostöö tugineb vastastikusele usaldusele, mis ei sünni üleöö.
Omajagu põnevust pakuvad mõlemapoolsed visiidid. Minu valdkonnas ei juhtu seda küll nii sageli kui mõnes teises, kuid nuputamist ja koordineerimist jagub siiski. On suur rõõm, kui kavandatud kohtumised lõpuks teoks saavad ning osapooli edasi aitavad. Teisalt tuleb muidugi pidada silmas, et eks töö on ikkagi tellija materjalist ja tulemuslikkus sõltub paljuski ülesandepüstitusest ning ootuste selgusest. Visiitide väiksemaks vennaks või õeks pean otsekontaktide vahendamist USA ja Eesti asutuste vahel, mida on mõnelgi korral edukalt õnnestunud korraldada. Kuigi koostööd on varemgi peetud eeskujulikuks, teavad erialainimesed väga hästi, mis on mitteformaalse koostöö väärtus, eriti kui see ajapikku formeerub formaalseks ja annab tulemusi, mida justiits- ja õiguskaitseasutused on kutsutud ja seatud saama. Siit järgmine samm on rahvusvahelise õigusabi taotlused, mis riikide vahel kokku lepitud korras liiguvad. Kuigi üldiselt on protseduur paigas juba aastakümneid, on mõnikord abiks ühel või teisel viisil toetuse andmine, olgu või kohaliku õigusruumi või tausta selgitamise näol. Tõsi, tuleb möönda, et asjad võtavad aega, kuna USA on väga suur riik oma reeglite ja keeruka õiguskaitsesüsteemiga. Mõnikord rohkem, kui me enda mättalt vaadates sooviksime.
Vastastikku leidub palju kogemust, mida teineteisele jagada. Ühest küljest on USA asutused lahked jagama oma teadmisi ning kogemusi paljudes meid huvitavates teemades (ning loodetavasti avanevad lähiajal mõned uued võimalusedki), kuid teisalt saame pakkuda ka enda kogemusi näiteks nn digiteemades. Eks mõnikord tuleb jagada saadud (valusaid) õppetunde, aga see on positiivne, sest häid otsuseid oskavad üldiselt teha need, kes on teinud ka halbu otsuseid. Õppetundide jagamise kategooriasse lähevad ka Eestis hiljuti laineid löönud rahapesu- ja selle puuduliku tõkestamise kahtlused, aga ka virtuaalvääringu teenuste pakkujatega seonduv. Nendel teemadel on enam kui korra avanenud võimalus meie ponnistusi olukorra parandamiseks kirjeldada ning selgitada. Hiljuti saidki need Moneyval´ilt üsna positiivse hinnangu ning julgen olla üsna kindel, et seda pannakse tähele. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise küsimuste üks peamine koostööpartner on USA rahandusministeerium (ehk U.S. Department of the Treasury), millega on välja kujunenud väga asjalik ja tore koostöösuhe. Kuna nende vastutusalasse kuuluvad ka USA kehtestatavad sanktsioonid ning servapidi ka küberturvalisus, siis koostöövaldkondi jagub. Kogemust, mida USAs kõigis neis valdkondades leidub, on tohutult ning see ei piirdu kaugeltki vaid rahandus- või justiitsministeeriumiga. Selle filtreerimine ning olulise vahendamine on omamoodi huvitav väljakutse.
Mõnikord tuleb aga käsi külge panna ka väikestes, kuid praktilistes ning mitte tähtsusetutes asjades – näiteks jagada soovitusi, kuidas mitte kelmide ohvriks sattuda või kuhu pöörduda, kui on soovi USAs või Eestis ametiasutustega asju ajada.
Mis on mõõdupulgaks?
Kuidas mõõta minu praeguse rolli tulemuslikkust? Sellele pole ühest vastust, kuna kõik sõltub mõõdustikust. Äärmuseni viidud pragmaatilise skaala korral võiks öelda, et ametikoht on mõttetu, kui pole vangimajja toimetatud sületäit kurjategijaid. Selle skaala järgi oleks veel palju minna. Kui aga pidada vähemalt vahetulemuseks seda, et asjaomased partnerriigi ametkonnad teavad, kelle poole pöörduda ja kelle kaudu saab mõne asja liikuma, siis on üsna kindlasti midagi saavutatud. Vähemasti üks USA asutus on 2022. aasta positiivse koostöökogemuse Eestiga ka oma aastaraamatusse raiunud.
Kohapeal olemise väärtus, võrreldes kaugelt suhtlemisega, seisneb muu hulgas ka kolleegidega pidevas kontaktis olemises, teadmises, kes millist ametit peab ning millised on arengusuunad.
Kohapeal olemise väärtus, võrreldes kaugelt suhtlemisega, seisneb muu hulgas ka kolleegidega pidevas kontaktis olemises, teadmises, kes millist ametit peab ning millised on arengusuunad. Nii ütelda „pildil olemine“ ei ole väike asi ning hiljuti laekunud koostööettepanek ühelt väga väärikalt asutuselt seda minu hinnangul kinnitab. Küsimus selle ametikoha vajalikkusest kõlab õigupoolest niipidi, et mida Eesti vajab, soovib ja võimalikuks peab.
Kokkuvõtteks
Kokkuvõtvalt saan öelda, et tegemist on harukordse võimalusega USA ja Eesti koostöö arendamiseks ning ühtlasi enese silmaringi laiendamiseks ja kogemuste saamiseks. Ükski teine amet poleks vähemasti nähtavas perspektiivis avanud mulle võimalust PPA ja Eesti nimel ÜRO peaassamblee saalis sõna võtta, USA rahandus- ja justiitsministeeriumi kõrgete ametnike või FBI direktori või kätt suruda, nagu omal ajal töökuulutus seda lubas. Kõnelemata võimalusest tutvuda USA õiguskaitse- ja justiitssüsteemi iseärasuste ja võimalustega ning selle kauni ja huvitava riigiga. Last but not least, FBI ja Secret Service’i jäähokimatš oli samuti ülimalt emotsionaalne ja äge.
1 Käesolevas kirjutises pean õiguskaitseküsimuste (ja -asutuste) all silmas eeskätt politseilist tegevust (law enforcement) laias tähenduses, piiramata seda tegevust konkreetse asutusega. Justiitsküsimuste all mõtlen peamiselt prokuratuuri ja kohtute tegevusega seonduvat.
2https://www.fbi.gov/history/history-of-legal-attaches
3 Kasutan sõna „umbes“ siin ja allpool, kuna palju sõltub, kuidas täpselt neid kokku lugeda. Üsna hea ülevaate saab Wikipedia artiklist: https://en.wikipedia.org/wiki/Federal_law_enforcement_in_the_United_States
Indrek Tibar on alates 2021 aasta suvest lähetatud õigusküsimuste nõunikuna Washingtoni Eesti suursaatkonna juurde. Varem on ta töötanud erinevatel ametikohtadel politseis ning pangas. Välismaal on ta töötanud ka enne praegust lähetust, viibides EUPOL COPPS politseimissioonil Palestiina aladel. Tal on õigusteaduse magistrikraad Tartu Ülikoolist.