Valgekraeline kuritegu ja karistus

Milliste karistusõiguslike meetmetega tuleks majanduskuritegudele reageerida?

Eesti kuritegevuse olemus on muutunud ning avalikkuse silmis saavad aina enam tähelepanu erinevad korruptsiooni- ja majanduskuriteod. Majanduskuritegude toimepanemist heidame prokuratuuris ette ka inimestele, keda on seostatud allilma ja organiseeritud kuritegevusega. Seega on selgelt tajutav, et kurjategijad on keskendunud valgekraeliste kuritegude toimepanemisele.

Eesti kuritegevuse olemus on muutunud. Majanduskuritegude toimepanemist heidame ette ka inimestele, keda on seostatud organiseeritud kuritegevusega

Nii on paslik mõtiskleda selle üle, milliste karistusõiguslike meetmetega tuleks sellistele kuritegudele tagantjärele reageerida ning mis aitaks selliseid tegusid ennetada. Samuti on paslik arutleda sellegi üle, kas ja milline peaks olema prokuratuuri roll selles kõiges.

Kuna karistuse olemusest ja karistusteooriatest on teoreetilises kirjanduses kirjutatud pikalt, ei keskendu ma oma mõttekäigus teoreetilisele arutelule sel teemal. Kirjutan praktikuna sellest, millised peaksid ja võiksid olla menetluse tulemused nn valgekraelise kuriteo toimepanijale ning millistest põhimõtetest võiks kriminaalmenetluste läbiviimisel lähtuda.

Erinevate karistusteooriate keskmes defineeritakse karistust kui kavatsetud kannatuste tekitamist. Seega peaks kuriteo toimepanemine tooma tagajärjena ebameeldivaid tagajärgi ka valgekraedele. Karistusseadustikust lähtudes saab selliseks „kavatsetud kannatuseks“ olla üldiselt kas vangistus (mida võidakse jätta täitmisele pööramata tingimisi või asendada üldkasuliku tööga) või rahaline karistus, seda kõike kombineerituna mõne lisakaristusega. On aga diskussiooni väärt küsimus, kas valgekraelise kuritegevuse korral peaks olema esmatähtis just selline tagajärg või mitte.

Süüdimõistev kohtuotsus kui realiseerunud äririsk?

Rääkides erinevatest valgekraekuritegudest on selge, et tegemist pole tegudega, mida motiveerivad näiteks eriline agressiivsus, sõltuvusprobleemid või muu selline ehk masskuritegude toimepanijatele iseloomulik, vaid labane rikastumissoov olukordades, kus teoga vahelejäämise risk või karistada saamise risk tundub tühine. Pole küsimust ka selles, et enamuse selliste kuritegude peegelpilt on kasu saamiseks ise kellelegi kahju tekitamine.

Võttes eelnevat kokku: valgekraeliste kurjategijate tegudele peab vältimatult järgnema tagajärg nii kannatanule tehtu heastamise kui ka riigi poolt mõjutamise kaudu.

Eesti suurtel maanteedel pole liikluspilti rahustanud karmid karistused – vastupidi, saab ju väita, et üleüldise elatustaseme tõusuga ning KarS väärteokaristusi puudutava osa väheste muudatuste tõttu on karistused suures plaanis muutunud ehk leebemaks. Küll julgen väita, et liikluspilti on rahustanud selge risk liiklusrikkumisega vahele jääda ning kiirelt avaliku võimu poolt nahutada saada. Seega on tarbetu diskuteerida selle üle, kas majandus- või korruptsioonikuritegusid hoiaks ära karistuste tuntav karmistamine, vaid arutleda tuleb selle üle, kas ja mis võiks anda valgekraeliste kuritegude korral sarnase efekti nagu kiiruskaamerate lisamine järelevalve tööriistakasti.

Vale oleks pidada kõiki valgekraekuritegusid ühetaolisteks. Järelikult ei saa reageerida ühtemoodi. Paraku pean tõdema, et kõrvalt vaadates tundub karistuspraktika teiste kuritegudega võrreldes leebe. Väga lihtsustatult väites ei saa kohtupraktika pinnalt välistada, et rangema karistusega võidakse karistada kütusevarast, kes tabatakse mitmendal korral tanklas kütuse eest maksmata jätmise järel, mitte aga raamatupidajat, kes tankla haldaja pangakontolt terve kütusetsisterni väärtuse jagu raha õige saaja asemel hoopis endale üle kannab. Juhtumid, kus majandus- või korruptsioonikuriteo toimepanijat reaalse vangistusega karistatakse, on üliharvad. See võib jätta mulje, et kõige koormavam osa selliste kuritegude menetlusest on kohtuskäimise ärakannatamine. Nii ei peaks olema.

Miks? Tajume prokuröridena, et majanduskuriteo toimepanemist kaaluvad inimesed hindavad alati teo toimepanemisega seotud riske – hindavad riski takistatud saada, hindavad võimalikku tulu ja ehk ka teo negatiivset tagajärge – karistust kuriteo eest. Seega ei kaalu valgekraed äririske mitte vaid tavapärases, seaduslikus majandustegevuses, vaid ka kuritegusid toime pannes. Sellises olukorras pole pikad ja leebe karistusega lõppevad kriminaalmenetlused mitte uute kuritegude toimepanemise heidutajad, vaid osa kaalutletud äririskist.

Pikad ja leebe karistusega lõppevad kriminaalmenetlused ei ole mitte uute kuritegude toimepanemise heidutajad, vaid osa kaalutletud äririskist.

Kui pikk kriminaalmenetlus jõuab lõpplahendini ning sellega kaasneb näiteks kohustus kannatanule tehtu heastada või riigile konfiskeerimisnõue tasuda, on valgekraekuriteo toimepanija saanud pikaks ajaks enda käsutusse finantsvahendeid, mida ta on saanud kasutada võrdväärselt laenuga, kuid erisusega, et sellise „laenuga“ ei kaasne talle intressikohustust, kohustust laenu igakuiselt tagastada ning laenuotsust hoolikalt kaaluda ja põhjendada. Toon näite – raamatupidaja omastab enda kontrolli all olevalt pangakontolt 100 000 eurot ning investeerib saadu omakorda uue, hiljem tulusalt tegutsema hakkava äriühingu rajamisse. Neli aastat pärast teo toimepanemist jõuab selle raamatupidaja suhtes lõpule kriminaalmenetlus ning ta peab kannatanule 100 000 eurot tagastama olukorras, kus ta on omastatu abil käivitanud eduka ettevõtte. Kas tõesti on ootuspärane olukord, kus kannatanule 100 000 eurot tagasi maksma kohustatud raamatupidaja on soodsamas olukorras kui tema aus ettevõtjast konkurent, kes on sama suurt äri rajamiseks laenatud summat pidanud tagastama laenuna pangale? Ja mida arvata olukorrast, kus hüpoteetiline omastaja kaalub veel võimalust, et tema suhtes menetlust ei alustatagi? Ei ole ju aktsepteeritav olukord, kus võimaliku karistuse põhjustatud „kannatuse“ kaalub üles rõõm säästetud kuludest ning tegelik tulu kuriteo toimepanemisest.

Kolm põhimõtet, millest juhinduda valgekraeliste kuritegude ennetamisel ja nende menetlemisel

Seetõttu leian, et valgekraeliste kuritegude menetlemisel ja nende ennetamisel peaksime lähtuma järgmistest põhimõtetest.

Võimalikele kuritegudele reageeritakse kiiresti. On ju vahe selles, kas kiiruseületajal lubatakse piiramatult esimese tabamiseni kihutada pikka aega, tema tabamise järel lahendatakse juhtumit kuid või olukorral, kus varem kiirust ületama harjunud inimene peab leppima teadmisega, et tema liiklusharjumusi jälgitakse pikal teelõigul korduvalt ning kiiruseületamine toob kaasa vältimatu rahanõude? Sama heidutust peab tundma ka valgekraelise kuriteo toimepanemise kaaluja. Ei ole vahet, kas sellise hälbelise käitumise märkamiseks kasutatakse tarkvaralist lahendust, tõhusat ettevõttesisest kontrolli või ka vilepuhujate abi. Miks mitte ka luua võimalus teatud kuritegudest teatajate ning menetlustele oluliselt kaasa aitajate premeerimiseks? On riike – nt USA –, kus ei peeta patuks koguni võimalikust kuriteost teatajaga hiljem konfiskeeritud kriminaaltulu jagamist.

Rohkem "automaatseid kiiruskaameraid" majanduskurjategijate avastamiseks.

Teiseks – arvan, et menetluspraktikas tuleb nii prokuratuuril kui kohtutel anda selge signaal selle kohta, et valgekraeliste kuritegude heastamist soodustatakse ning vabatahtlik tehtu heastamine toob kaasa soodsamad tagajärjed kui olukord, kus seda ei tehta. Süüdistatav, kes annab detailseid ja tõele vastavaid ütlusi enda toimepandud korruptsioonikuriteo kohta, väärib kohtuotsuses leebemat suhtumist kui teo eitaja. Menetluslikult leebemat suhtumist väärib vaid selline majanduskuriteo toimepanija, kes avaldab kannatanule kahju heastamiseks selget valmidust või kes alustab kahjude heastamist juba kohtueelse menetluse ajal.

Menetluslikult leebemat suhtumist väärib üksnes selline majanduskuriteo toimepanija, kes avaldab kannatanule kahju heastamiseks selget valmidust või kes alustab kahjude heastamist juba kohtueelse menetluse ajal.

Seejuures ei pea selline kahjude heastamine piirduma pelgalt finantskohustuste täitmisega, vaid võiks olla saavutatav ka muude kokkulepete kaudu kannatanuga – näiteks riigile tekitatud kahju heastamisel võiks kahtlustatav kompromissina vabatahtlikult, ilma riigipoolse oportuniteedimäärusest või kohtuotsusest tuleneva kohustuseta teha üldkasulikku tööd, miks mitte ei võiks kannatanu ja kahtlustatava vahelise kompromisskokkuleppe võimalikud lahendused olla laiemad ka teistsuguste juhtumite korral.

Negatiivne suhtumine enda tekitatud kahju heastamisse ei pea väljenduma pelgalt võimalikus suuremas karistuses, vaid peab olema lõpptulemina soodne ka kannatanule. Kannatanule varalise kahju tekitamine ei tohi saada võimaluseks tasuta laenu saada, pika kohtumenetluse tulemina süüdimõistetut kahju heastama kohustades tuleks tsiviilhagide korral pigem eelduseks pidada ka täiendavate intressisummade arvestamist. Korruptsioonikuritegude korral võiks kohtupraktika (või ehk mõni õigusakt) kujundada lihtsad põhimõtted selles, millistel alustel arvestada näiteks altkäemaksu andja kuriteost saadud tulu.

Kolmandaks – kiire reageerimise põhimõte ei pea olema rakendatav mitte vaid lõplike menetlusotsuste tegemisel, vaid ka menetluse kestel – näiteks kuriteoga tekitatud kahjude heastamiseks vara tagamisel.

Kiire reageerimise põhimõte ei pea olema rakendatav mitte vaid lõplike menetlusotsuste tegemisel, vaid ka menetluse kestel.

Seejuures on oluline tagada menetluslikult lihtsad võimalused ka tuvastatud vara likviidseks muutmiseks – kriminaalmenetluse kestust arvestades võib olla ratsionaalsem näiteks menetluse raames tuvastatud, kahtlustatavaga seotud kallid sõidukite realiseerimine ilma kahtlustatava nõusolekuta ning vara deponeerimine kui samade sõidukite hoiukohas hoidmine mitme aasta vältel ja autode realiseerimine alles mitu aastat kestnud menetluse järel. Samuti saaks mõelda võimalusele kohustada kuriteoga seotud äriühingut tegutsema mingil viisil või tegevusalal selleks, et tulevikunõuete täitmise tagamiseks vara koguda. Veel enam – miks mitte kaaluda ka võimalust lasta riigi deposiitkontole kantud vara arvel ka tsiviilhagide tagamiseks kasumit teenida?

Ja viimane, kõige olulisem põhimõte. Igale tuvastatud kuriteole peab järgnema tagajärg kas karistuse või vähemalt riigi pandud kohustuse näol.

Igale tuvastatud kuriteole peab järgnema tagajärg kas karistuse või vähemalt riigi pandud kohustuse näol.

Leian ka, et senist karistuspraktikat tuleb vältimatult karmistada selleks, et praktikas eristada neid toimepanijaid, kes enda toimepandut nähtavalt kahetsevad ja näitavad valmidust tehtu heastamiseks, nendest, kes käituvad vastupidiselt. Seejuures ei eelda see karistusseadustikus sätestatud karistussanktsioonide muutmist, vaid nende tegelikku rakendamist, sh valgekraede võrdset kohtlemist isikutega, kes on pannud toime samaväärse kahjuga varavastaseid kuritegusid. Loomulikult ei eelda valgekraeliste kuritegude karistuspoliitika karmistamine vältimatult selliste tegude toimepanijate vangistamist, kuid nt üldkasuliku töö kohustuse määramine karistusena kas korruptantidele või majanduskurjategijatele väärib kaalumist.