Prokuratuuri kui valitsusasutuse identiteedi keskmeks on riikliku süüdistuse esindamise funktsioon. Selle rolli kõrvalt osaleb Prokuratuur aga aktiivselt ka õigusloomes, avaldades ametlikult arvamust seadusandja nende plaanitavate seadusemuudatuste osas, mis Prokuratuuri tööd puudutavad.
2017. aasta oli õigusloome osas aktiivne, Prokuratuurile esitati arvamuse esitamiseks mitukümmend eelnõu väljatöötamiskavatsust ning valmis eelnõud, alates kergekaalulistest õigustehnilistest kohendustest kuni põhimõtteliste kriminaalpoliitiliste suunamuutusteni. Käesolev artikkel käsitleb möödunud aasta olulisemate muudatusettepanekute sisu ning Prokuratuuri hinnangut nendele ettepanekutele.
Võitlus alaealiste vastu toime pandud raske isikuvastase kuritegevuse, sh eelkõige seksuaalkuritegevusega, on Prokuratuuri jaoks prioriteetne valdkond. Laste kõrgema kaitstuse tagamise poole sirutus 2017. aastal korduvalt ka seadusandja.
Vanusepiirid ja sanktsioonimäärad laste vastu suunatud seksuaalkuritegevuse koosseisudes
2017. aasta lõpuks valmis KarSi muutmise seaduse eelnõu (561 SE), millega plaaniti esiteks tõsta KarS § 145 lg 1 (suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu lapseealisega) koosseisu vanusepiiri 14 eluaastalt 16-le eluaastale (tõstes vastavat vanusepiiri ka koosseisudes KarS § 178 lg 1, § 1781 lg 1 ning § 179 lg 1) ning teiseks tõsta laste vastu suunatud süütegude eest ette nähtud vangistusmäärade ülempiiri osade kuriteokoosseisude puhul 3-5 korda kõrgemale.[1]
Vanusepiiri tõstmise osas leidis Prokuratuur, et kui seadusandja eesmärgiks on lisaks alla 14-aastastele kaitsta ka 14-15 aastaseid lapsi, siis selle eesmärgi täitmist võimaldav õiguslik raamistik on olemas juba praegu, seaduse muutmise vajadus puudub. KarS § 1432 sätestab, et karistatav on sugulise iseloomuga tegu, mis on toime pandud täisealise isiku poolt alaealise isiku suhtes, kui toimepanija on ära kasutanud tema ja kannatanu vahelist sõltuvussuhet, usaldussuhet või mõjuvõimu. Loetletud kolm sisustamata õigusmõistet katavad igati ammendavalt ära olukorrad, mille reguleerimisele eelnõu 561 SE on suunatud, jättes samas piisava ruumi sellisele noori hõlmavale seksuaalkäitumisele, millele riigipoolne ultima ratio reaktsioon tarvilik ei ole.
Prokuratuur ei toetanud ka sanktsioonimäärade ülempiiri mitmekordset tõstmist, leides, et sellise muudatuse kasutegur (mh üld- ning eripreventiivse mõju osas) on analüüsimata ning muudatus ise karistusseadustiku sanktsiooniõigusliku poole süstemaatilisust rikkuv. Lisaks tekitaks eelnõuga ette nähtud liiglai sanktsiooniamplituud (nt KarS § 1781 lg 11 järgi 1-15 aastane vangistus) kohtupraktikas palju ebaselgust.
Oma arvamuses avaldas Prokuratuur toetust ka seksuaalkurjategijaile (karistusjärgse) ravi ja/või käitumiskontrolli rakendamistele.
Lapsporno, mis ei hõlma reaalset alaealist
Laste vastu suunatud seksuaalkuritegevust käsitles ka eelnõu 422 SE, kuid selles eelnõus leidis seadusandja, et seda liiki kuritegevuse mõiste laiendamise asemel tuleks osa seksuaalhälbelisest käitumisest (täpsemalt lapsporno valmistamine ja selle võimaldamine, KarS § 178) hoopis dekriminaliseerida. Nii pandi eelnõuga ette, et lapsporno kui õigusmõiste alla peaks kuuluma vaid visuaalsed teosed, jättes KarS § 178 koosseisuelementide hulgast seega välja nt kirjaliku või helilise loomingu ehk sellised teosed, mille valmistamisse pole reaalseid lapsi kaasatud. Teiseks oleks eelnõu kohaselt KarS § 178 koosseis üleüldse välistatud, kui lapspornograafilisel teosel on „oluline kunstiline, teaduslik, ajalooline või poliitiline väärtus“.[2]
Prokuratuur ei nõustunud seadusandja kummagi ettepanekuga. Olles puutunud praktikas kokku reaalsete juhtumitega, kus mh kirjalik lapsporno on isiku pedofiilia kui seksuaalsuundumuse häiret kujundanud ning eskaleerinud, ei toetanud Prokuratuur lapspornograafia ükskõik mis kujul legaliseerimist. Muu hulgas oli Prokuratuuril raske nõustuda seletuskirjas toodud arutluskäiguga, mille kohaselt karistab demokraatlik õigussüsteem vaid kedagi reaalselt kahjustavaid tegusid. Eesti ja teiste Euroopa riikide karistusõigustes ei ole abstraktse ohudelikti mõiste kuidagi uudne ega KarS § 178 kujul ainukordne. Samuti on aastakümneid aktsepteeritud süüteokatse instituuti. Kirjaliku lapsporno osalisel legaliseerimisel Eesti pigem irduks tänapäevasest Lääne kombe- ning väärtusruumist.
Teiseks markeeris Prokuratuur, et igasugused viited lapsporno võimalikule kunstilisele, poliitilisele vms väärtusele on karistusõiguse kontekstis asjasse puutumatud. Kunstiteose kriminaalne taust ei kustuta selle kunstilist väärtust, kuid samas ei välista kriminaalkorras karistatava teo kõrge kunstiline väärtus siiski toimepandud teo õigusvastasust ega tekitatud kahju.
Alaealiste õigusrikkujate erikohtlemise süsteemi muutmise eelnõu
Alaealiste kannatanute kaitsmise kõrval otsis seadusandja möödunud aastal viise, kuidas aidata ka neid lapsi, kes on ise kuriteo toime pannud. Nii esitas Justiitsministeerium 2017. aasta alguses Prokuratuurile arvamuse esitamiseks eelnõu, mille eesmärgiks oli luua Eestis alaealiste erikohtlemise süsteem. Esiteks anti eelnõuga Prokuratuurile laiem mõjutusvahendite valik, mida menetluse lõpetamisel alaealise suhtes kasutada, loodi võimalus kohaldada alaealise mõjutusvahendit ka noortele täiskasvanutele, kujundati alaealise mõjutusvahend (KarS § 87) ümber peamiseks alaealiste suhtes kohtu poolt rakendatavaks reageerimisviisiks. Teiseks loodi eelnõuga võimalus alaealise vahistus asendada paigutamisega kinnisesse lasteasutusse, täpsustati alaealiste menetluskulude riigi kanda jätmise võimalusi ning kaotati alaealiste komisjonid.
Alaealiste õigusrikkujatega seonduvate menetluste juhtimise kogemusega prokurörid tervitasid mõjutusvahendite kataloogi laiendamist (sh selle laienemist noortele täiskasvanutele) ning mitmekesistamist ühehäälselt, kuna laiem ning paindlikum kataloog võimaldab alaealisi õigusrikkujaid kohelda nende eripärasid arvestades.
Prokuratuur kui seaduse rakendaja rõhutas, et igasuguste kohustuste asetamisel peab olema tagatud kohustuste kandjate kahetasandiline valmisolek. Esiteks tuleb kindlustada, et piisav ressurss töötajaid (sh KOV-idel piisavalt lastekaitsetöötajaid), teiseks peavad töötajad olema piisava ning vastava väljaõppe ja kvalifikatsiooniga. Nii märkisid ringkonnaprokuratuurid eelnõu kontekstis, et prokuröride seas on olemas vajadus nii alaealiste kui ka vanematega mõjusate vestluste pidamise koolituste järele.
Riigil tuleb garanteerida, et kui luuakse õiguslik võimalus asendada alaealise vahistus kinnisesse lasteasutusse paigutamisega, siis on vastav arv kohti kõnealustes asutustes ka riiklikult tagatud. Sama puudutab KrMS §-s 201 sätestatavat võimalust määrata alaealisele kohustus teha üldkasulikku tööd, läbida sotsiaalprogramm või osaleda sõltuvusravis: kui seadusandja annab Prokuratuurile võimaluse nimetatud meetmete rakendamist määrata, tuleb seaduse jõustumise päevaks selliste meetmete rakendamine ka praktikas võimalikuks teha.
Alaealiste õigusrikkujate puhul on senises praktikas tõsiseks probleemiks olnud menetluskulude tasumine, kuna alaealiste õigusrikkujate ning nende perekondade majanduslik taust raskendab oluliselt rahaliste kohustuste täitmist. Seetõttu peeti positiivseks, et eelnõuga laiendatakse alaealiste menetluskulude riigi kanda jätmise võimalusi. Lisaks nõustus Prokuratuur eelnõu seletuskirjas väljendatud seisukohaga, et menetluskulude tervikuna riigi kanda jätmise võimalus võimaldab tagada sissetulekuta alaealistele süüdimõistetutele paremad resotsialiseerumise väljavaated, resotsialiseerumise soodustamine on omakorda väga tihedalt seotud retsidiivsuse vähendamisega. Samuti on Prokuratuuri jaoks väga olulised kannatanute huvid, mistõttu tervitatakse arutluskäiku, mille järgi suurendab menetluskulude tasumise kohustuse rohkemal määral riigi kanda jätmine kannatanutele põhjustatud kahju hüvitamise tõenäosust.
Eelnõu tausta kontekstis vääris märkimist, et Prokuratuuri silmis oli tegemist näitega kõrgetasemelisest õigusloomest, kuna eelnõul oli tugev tõenduspõhine ning põhjalikul võrdleval meetodil tuginev vundament, eelnõu väljatöötamisel on toetutud paljudele rahvusvahelistele eeskujudele ja uuringutele ning eelnõu väljatöötamine oli läbivalt olnud kaasav.
Kohtueelse menetluse tähtaegade sätestamine
Kaheksa Riigikogu liiget algatasid 2017. aasta novembris seaduseelnõu 551 SE, mille eesmärgiks on kehtestada kriminaalmenetluses kindlad kohtueelse menetluse tähtajad.[3]
Seadusandja mõttekäigu sisulise lähtepunktiga Prokuratuur nõustus: menetlusosaliste (sealhulgas ka kannatanute) põhiõiguste rikkumise ning üleüldise liigse koormamise vältimiseks tuleb tagada, et ühegi kriminaalasja kohtueelne menetlus poleks ülemäära pikk. Sellest põhimõttest edasi liikudes tuleb aga küsida, kas ja kui sügav on probleem kohtueelse menetluse pikkusega tegelikult. Statistika kohaselt on Eestis kriminaalmenetlusele kuluv aeg üldiselt 6 kuud, sh ühe isiku osas keskmiselt 4 kuud. Vaadates võrdluseks otsa nii teiste Euroopa riikide tänase päeva vastavatele näitajatele näeme, et meil pole põhjust tunda häbi: kohtueelse menetluse kiiruses oleme paljudele teistele riikidele eeskujuks. Niisiis pole Prokuratuuri hinnangul sugugi üheselt selge, et kohtueelse menetluse kiirendamiseks vajab Eesti sellesisuline positiivne õigus täna põhimõttelisi ümberkorraldusi.
Prokuratuuri arvamuse kohaselt hakkab menetlustähtaja kunstlik lühendamine paratamatult menetluse kvaliteedile negatiivselt mõjuma, näiteks võib tähtaegade jäikus kaasa tuua nt kohtueelses menetluses kogutud tõendite kvaliteedi languse, ka võib väheneda tõenäosus, et keerukamad kriminaalasjad jõuavad vähem õigusmõistja ette. See omakorda kahjustab Eesti kui õigusriigi huve.
Kuriteod, mille kohtueelne menetlus kestab keskmisest kauem, jagunevad üldjoontes kolme gruppi: kõrgkorruptsioon, rahvusvaheline organiseeritud kuritegevus ning mahukas majanduskuritegevus. Selliste menetluste ajamahukuse taga ei seisa aga ei ebaõnn ega laiskus. Kuritegevuse sellised vormid, mis on samaaegselt nii rohkem peidetud kui ka mahukad (mahukad nii ajaliselt, geograafiliselt, materjali kui subjektide arvu osas), nõuavad paratamatult menetluseks rohkem ressursse, sh aega.
Plaanitava eelnõu negatiivne mõju Eesti õiguskorrale pole hüpoteetiline konstruktsioon. Mahukas ning äärmiselt peidetud riigireetja Herman Simmi kaasus, peaaegu saja kahtlustatavaga nn „dokumendimaffia“ kriminaalasjad, U. Veimanni ja A. Toomeli organiseeritud peaaegu 250 000 euro väärtuses narkootilise aine tarnimine üle Euroopa, nelja isiku poolt Eestis üle 10 000 kg huuletubaka müümise võrgustik, rahvusvahelisi sidemeid omavate organiseeritud kuritegelike ühenduste menetlused ning ajamahukat kohtupsühhiaatriaekspertiisi hõlmavad seksuaalkuritegevust käsitlevad kriminaalasjad – need on vaid mõned näited tugeva üld- ning eripreventiivse mõjuga kriminaalasjadest, mille tulemuslik lahendamine oleks viidatud eelnõu loodavas raamistikus olnud äärmiselt raskendatud. Tänane regulatsioon võimaldab prokuröril läheneda igale kriminaalasjale personaalselt, vastavalt asja keerukusele, ulatusele ning mahule, kaasates võimalusel hädavajalikke koostööpartnereid nii Eestist kui välismaalt, tellida ekspertiise jne.
Korruptsioonivastane võitlus
Sarnaselt eespool käsitletud alaealiste vastu suunatud raske kuritegevuse vastase võitlusega on ka korruptsioonikuritegevus üheks Prokuratuuri jaoks prioriteetseks valdkonnaks. Niisiis võib vaid tervitada asjaolu, et seadusandja astus 2017. aastal samme just korruptsioonikuritegevuse vastase võitluse tõhustamise poole.
Nii valmis 2017. aastal KOKS-i muutmise eelnõu 574 SE, milles muu hulgas leiti, et kui ametiisik on süüdi mõistetud kuriteos, millega ta tekitas omavalitsusüksusele varalist kahju, kuid KOV-i üksus on loobunud kriminaalmenetluses kahju sissenõudmisest, siis võiks avalike huvide kaitseks kaaluda võimalust anda Prokuratuurile õiguse nõuda kriminaalmenetluses tekitatud varaline kahju sisse kõigi avalik-õiguslike juriidiliste isikute nimel.[4]
Prokuratuur seadusandja sellisele põhimõttelisele ettepanekule vastu ei olnud, küll aga markeeris, et eelnõus esitatud võimalus Prokuratuurile tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavalduse esitamiseks ei ole iseenesest eraldiseisvana piisav selleks, et välistada pahatahtliku kannatanu võimalus kahju hüvitamist siiski vältida, kuna kannatanu võib esitada üksnes formaalse, tõendamata või tegelikust kahjust oluliselt väiksemas ulatuses tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse, mis takistab Prokuratuuril nõude ise esitamise.
Eelnõus esitatud muudatuse kohaselt peaks prokuratuur kannatanu asemel nõuet esitades esitama koos süüküsimuse jaoks vajalike tõenditega esitama ka tsiviilhagi või avalik-õiguslikku nõudeavaldust toetavad tõendid. Seega vajab vastust küsimus, millised peaksid olema prokuratuuri õigused ja kohustused vastavate tõendite kogumisel, sest tõenäoliselt ei peaks olema võimalik süüküsimuse lahendamiseks mittevajalike tõendite kogumiseks kasutada kriminaalmenetluslikke meetmeid. Samas võib prokuratuuri õigus esitada avalik-õiguslik nõudeavaldus muutuda sisutuks, kui kahju saanud haldusorgan ei anna prokuratuurile üle kahju suuruse hindamiseks vajalikke andmeid. Samuti võib kannatanu juba esitatud nõude kohtumenetluse käigus tagasi võtta või sellest loobuda, mis toob kaasa kas nõude läbi vaatamata või rahuldamata jätmise ning ka sellisel puhul poleks eelnõu kohaselt Prokuratuuril võimalik ise uut nõuet esitada. Lisaks tekitas eelnõu küsitavusi seonduvalt sellega, et kui kehtivas kriminaalmenetlusõiguses on kannatanule antud spetsiifilised õigused, siis kas need lähevad olukorras, kus Prokuratuur on nõude ise esitanud, Prokuratuurile üle.
Ohtlike kalduvuskurjategijate poolt toime pandud kuritegudele reageerimine
Kui 2016. aastal võttis Riigikogu vastu eelnõu, mis oli suunatud joobeseisundis raskete tagajärgedega liiklusõnnetuse põhjustamise eest määratavate karistuste karmistamisele,[5] siis 2017. aasta sügisel esitati Prokuratuurile arvamuse esitamiseks eelnõu, millega mh tõhustati meetmeid ohtlike kalduvuskurjategijate poolt toime pandud kuritegudele reageerimiseks, tehti muudatusi uimasti- ja alkoholisõltlaste ning seksuaalkurjategijate kompleksravi regulatsioonis ning laiendati võimalusi tegeleda alkoholi tarvitamisest tuleneva retsidiivsusohuga. Mõlemad eelnõud olid kantud soovist tulemuslikumalt reageerida neile kurjategijatele, kes on teatud liiki kuritegusid toime pannud korduvalt ehk väärkäitumise väljajuurimine eeldab teatavat erikohtlemist.
2017. aasta eelnõu osas arvamust avaldades märkis Prokuratuur esiteks sissejuhatavalt, et kuigi mitmed kooskõlastatava eelnõuga kaasnevad seadusemuudatused loovad ohtlike kalduvuskurjategijate kohtlemiseks tulemuslikuma õigusliku raamistiku, on oluline sellise raamistiku kõrval tagada ka sihtgrupile vajalike teenuste tegelik kättesaadavus ning tulemuslik sekkumine kogu vangistuse ja kriminaalhoolduse vältel. Eelnõu seletuskirjast aga ei ilmnenud, et õiguslikele muudatustele kaasneks ka täiendavate vahendite eraldamine või olemasolevate vahendite ümberjaotamine selliselt, et oleks võimalik eelnõu eesmärke täita ning sihtgruppi kuuluvate isikute retsidiivsust ka praktikas tegelikult vähendada.
Teiseks oli eelnõust välja jäänud varasemates arutlustes esinenud kannatanukesksus (sh nt võimalus kuriteo tagajärgi selgitada, enda jaoks olulisi vastuseid saada ning lepitusele suunatud teenuseid saada hoolimata sellest, kas kuriteo toimepanija menetlus lõpetatakse või mitte). Samuti pole tähelepanu pööratud ÜKT muutmise võimalustele, tagamaks tööülesanded, mis oleks emotsionaalselt mõjusamad ning võimalusel ka seotud toimepandud teoga. Prokuratuur rõhutas, et taastava õiguse põhimõtetest lähtuv lähenemine võimaldab saavutada ühest küljest kannatanute suurema rahulolu ning teisest küljest parema mõjususe toimepanijate jaoks.
Kokkuvõttes tervitas Prokuratuur mitmeid eelnõuga planeeritavaid muudatusi ning ka eelnõu laiemaid eesmärke tõhustada ohtlike kalduvuskurjategijate suhtes rakendatavaid meetmeid jms, kuid nentis samas eelnõu kohatist mitmetimõistetavust. Eelnõu problemaatilisust süvendas veelgi see, et seadus peaks plaani kohaselt jõustuma vähem kui pool aastat peale vastu võtmist.
Sissetulekupõhised rahatrahvid
2017. sügisel esitati Prokuratuurile arvamuse esitamiseks KarSi jt seaduste muutmise eelnõu, millega muu hulgas nähti ette sissetulekupõhiste rahatrahvide instituut. Väärteomenetlust puudutav Prokuratuuri pädevusse ei kuulu, mistõttu ei mõjuta ka eelnõu otseselt Prokuratuuri tööd. Üldise märkuse korras markeeris Prokuratuur aga siiski, et toetab igati eelnõu eesmärki muuta Eesti karistuspoliitika paindlikumaks ning nii eri- kui üldpreventiivses mõõtmes tõhusamaks.
Prokuratuuri ametkonda puudutav õigusloome
Prokuröride vanaduspensioni kaotamine
Esimese Prokuratuuri ametkonda puudutava olulisema õigusloomelise arenguna tervitas 2017. aasta sügisel Prokuratuur eelnõus 447 SE tehtud ettepanekut esialgu muuta ning seejärel üleminekuperioodi jooksul kaotada prokuröri vanaduspension.[6]
Täna on prokuröri vanaduspensionile õigus vaid vanaduspensioniikka jõudmisel prokurörina töötaval isikul. Kehtivas kohtute seaduses sätestatud õigus vanaduspensionile hõlmab aga ka neid isikuid, kes vanaduspensioniikka jõudes ja/või staaži täitumisel enam kohtuniku kohal ei ole. Prokuröride sotsiaalsed garantiid peaksid olema kooskõlas neile esitatavate kõrgendatud ametialaste nõudmiste ja piirangutega ning need garantiid ei tohiks olulisel määral erineda kohtunikele antavatest garantiidest. Sellega seonduvalt toetas Prokuratuur eelnõus 447 SE sätestatud muudatust, mille kohaselt täiendataks ProkS-i selliselt, et õigus prokuröri vanaduspensionile oleks kõigil vastava vanuse ning staažiga isikutel, olenemata nende ametikohast. Sellise muudatusega tagataks prokuröride ning kohtunike vahel suurem võrdsus ja Prokuratuuri kollektiivi loomulikum ning ühtlasem uuenemine.
Prokuröride palgasüsteemi korrastamine
Kui 2013. aastal ellu viidud reformi käigus kaotati kohtunike eripension, tõsteti samaaegselt kohtunike palku. Võrdsuse printsiibist lähtuvalt tuleb samasuguse loogika järgi toimida ka prokuröride eripensionide kaotamisel. Õigussüsteemis on vajalik tagada prokuröride palgasüsteem, mis tagab prokuratuuri sõltumatuse nii selle sisus kui ka näilisuses ning milles sätestatud sama tasemega ametikohtade palgad on konkurentsivõimelised, takistamaks kvaliteetse tööjõu ebaproportsionaalset väljavoolu. Kohtunike ja prokuröride ametipalkade ning sotsiaalsete garantiide omavahelise konkurentsivõime tagamine on oluline, muuhulgas avalikus sektoris tööjõu vaba liikumise soodustamiseks, prokuröride sõltumatuse tagamiseks ning kiiret ja tõhusat kohtueelset uurimist, samuti kvaliteetset riiklikku süüdistust kindlustava asutuse efektiivseks tegutsemiseks.
Samast arutluskäigust lähtus ka seadusandja, kes võttis 2017. aasta detsembris vastu Prokuratuuri toetatud eelnõu 513 SE.[7] Viidatud eelnõuga korrastati prokuröride palgasüsteemi, sätestades riigi peaprokuröri palgamäära Vabariigi Valitsuse määruse asemel kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduses, tagades seeläbi Prokuratuuri sõltumatuse nii sisus kui ka vormis. Varasem regulatsioon, kus prokuröride kuupalgamäärad kinnitati iga-aastaselt Vabariigi Valitsuse määrusega, ei taganud piisavalt prokuröride menetluslikku sõltumatust. Erinevad põhimõtted kohtunike ja prokuröride töötasustamisel tekitasid üldist ebastabiilsust ja suuremat halduskoormust valitsuse määruse ettevalmistamise, kooskõlastamise ja kinnitamise protsessides.
Kaspar Urmas Oja
Riigiprokuratuuri järelevalveosakond
[1] https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/450a47c2-4ae8-4e38-82a2-ca1811521754/Karistusseadustiku%20muutmise%20seadus
[2] https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/4daa31c2-c149-47af-ab8a-097798308ebb/Karistusseadustiku%20§%20178%20muutmise%20seadus
[3] https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/579ee3ce-f72c-42dc-ac94-6d4c55e558f5/Kriminaalmenetluse%20seadustiku%20muutmise%20seadus
[4] https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/e5e99c77-b9c2-48c4-8fd1-30a14c1062dc/Kohaliku%20omavalitsuse%20korralduse%20seaduse%20muutmise%20ja%20sellega%20seonduvalt%20teiste%20seaduste%20muutmise%20seadus
[5] https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/6548ce0b-43f4-49a7-b670-e984917fae72/Karistusseadustiku%20muutmise%20ja%20sellega%20seonduvalt%20teiste%20seaduste%20muutmise%20seadus%20(suhtumise%20karmistamine%20sõiduki%20joobes%20juhtimisse)
[6] https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/6da7de9c-e362-4f18-b9c0-89b434ed5a93/Kaitseväeteenistuse%20seaduse%20ja%20teiste%20seaduste%20muutmise%20seadus
[7] https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/4f8e85c9-c543-497c-a689-9092aa580fec