Lähisuhtevägivald on kurvaks reaalsuseks paljudes kodudes üle Eesti. Vestlesime ringkonnaprokurör Andreas Kanguriga selle varjatud kuriteoliigi eripäradest Virumaa kontekstis.

Kui suur on Sinu silmis lähisuhtevägivalla probleem Viru ringkonnaprokuratuuri tööpiirkonnas?

Minu meelest võtab probleemi suuruse väga hästi kokku kuritegevuse statistika, mida Ida-Virumaa juhib – 10 000 elaniku kohta registreeriti siin 2019. aastal 58 lähisuhtevägivalla-kuritegu. Teise koha saanud piirkonnas oli see arv 41. Ma ei ole näinud 2021. aasta andmeid, aga üldine kehalise väärkohtlemise statistika näitab samasugust proportsiooni. Mulle tundub seega, et probleem on suur.

Ringkonnaprokurör Andreas Kangur
Ringkonnaprokurör Andreas Kangur

Miks neid juhtumeid nii palju on?

Kulturoloogina ma ennast esitleda ei julge, aga tundub küll, et see on kultuuriline erinevus. Tundub, et naisterahva rolli perekonnas ja tema vabadust inimesena, kes võib ise oma elu üle otsustada, tajutakse siin natuke teisiti. Kui mujal naisele ei meeldi, siis ta läheb minema ja ongi kõik. Mul on selline tunne, et siin on rohkem sellist suhtumist, kus meesterahvas tajub naist kellegi sellisena, kelle otsuste üle on tal rohkem kontrolli ning kelle tunnete, mõtete ja soovidega ei pea nii palju arvestama.

Selle juurde paistab käivat ka teine külg – meesterahvas tunnetab endal ka oluliselt suuremat vastutust. Kuni selleni välja, et mul oli üks kaasus, kus Narvas oli noormees hetkegi mõtlemata valmis kinni maksma prillid, mille ta naine kellegi nina pealt minema lõi.
Aga sinna juurde käib ka suhtumine: „Kui sa mu naist valesti vaatad või tema käest ebaviisakalt suitsule tuld küsid või üldse julged minu naisega otse rääkida, siis seda ei juhtu! Sa kõigepealt küsid minu käest luba ja siis väga viisakalt pöördud mu naise poole. Kui see protseduur niimoodi ei toimu, on minu kohustus daami au eest välja astuda. Kui sa mu naist ei austa, siis selle laiendusena ei austa sa ka mind!“ 

See käib käsikäes – ühest küljest ei ole naine otsustes vaba, aga teisest küljest on ta ka kaitse all.

Alles hiljuti oli kohtus tunnistajana ütlusi andmas naisterahvas, kes kohtule kinnitas, et tema arvates ongi ühe peresuhte normaalne osa see, et elukaaslased tülitsemise käigus üksteist peksavad. Selle kinnituseks näitas ka oma näol värsket sinikat. 

Kas lisaks füüsilisele vägivallale on probleem ka vaimne vägivald või ahistamine?

On ikka. Mul küll endal teiste piirkondade kohta vahetul kogemusel põhinevat teadmist pole, aga Virumaal torkab silma, et inimesed ei oska lahku minna. See väljendub selles, et kui mees ja naine lähevad tülli ja naine ütleb, et kõik on läbi, siis sageli saab mees sellest aru nii, et ta peab hakkama intensiivsemalt naisega suhtlema. Ta võib hakata rohkem helistama, töö juures vastas käima, mingeid sõnumeid saatma … Alguses on sõnumid sisuga, et küll ma armastan sind, ning kui neile vastust ei tule, siis sõnumite toon muutub ja võib veel samal päeval ähvardamiseks pöörduda. Sealt edasi võidakse käia keset ööd naise kodu juures, ukse taga lõhkuda ja kive vastu aknaid loopida eesmärgiga „suhteid selgitada“.

Muidugi hirmutab selline käitumine naise ära ja sagedasti pöördutakse siis politseisse ning võib järgneda kriminaalmenetlus.

Samas ka teine külg – viimase paari aasta jooksul on olnud kolm juhtumit, kus naisterahvad esitavad politseisse avalduse, et neid on vägistatud, ehkki hiljem leiame naiselt mehele saadetud sõnumid, kust tuleb välja, et seks oli kokkuleppeline, aga naine oli lihtsalt solvunud, et suhe kestis vaid ühe öö.

Kas joonistub välja ka mingeid erinevusi vanuste lõikes?

Kogu kuritegevuse loogika kehtib ka siin – kui vaadata vanuselist struktuuri, siis enim kuritegusid panevad toime inimesed vanuses 19–29 aastat. See on nii sisuliselt kõikides kuriteoliikides ja üle maailma. Ja mehed panevad toime rohkem kuritegusid kui naised.
Kui nüüd küsida, kas lähisuhtevägivalla kontekstis joonistub välja mingid dünaamika, siis ikka. 19-aastasel ei ole tavaliselt peret – tal võib olla püsisuhe, aga see ei tähenda tavaliselt koos elamist, vaid tihedat kohtumist. Kui kooselu ei ole, siis kooseluga kaasnevaid tülisid ei ole, aga selle asemel on tülid, mis on ajendatud armukadedusest.

Vanust pidi üles minnes, 30-aastaste inimeste korral tulevad mängu pere, lapsed, olmeprobleemidest ajendatud konfliktid.

Kui otsida aga kõikide vanusegruppide lõikes mingit konstanti, siis see on olemas küll – see on alkohol. 90% lähisuhtevägivallakuritegudest, aga tegelikult ka varavastastest kuritegudest Virumaa kontekstis on üht või teist pidi seotud alkoholiga.

Kui otsida aga kõikide vanusegruppide lõikes mingit konstanti, siis see on olemas küll – see on alkohol.

Milles väljendub see seos alkoholiga?

Eks on mitu varianti – on nii inimesi, kes on auru all mitu kuud jutti, kui ka neid, kes joovad nädalavahetuseti. Sõltumata sellest, kui kaua on järjest joodud, ollakse ühel hetkel väga purjus ja tülid lähevad käest. Või saab otsa nii alkohol kui raha ja siis minnakse vargile.

Kui me ka vaatame, milline on tüüpiline selline kuritegu, siis näeb see välja nii, et esiteks on mees ennast purju joonud. Ta ei ole nii purjus, et enam püsti ei seisa, aga piisavalt selleks, et kaotada kontroll emotsioonide üle. Siis tekib tüli, mis päädib ühe või kahe rusikahoobiga naise pihta. Kainena poleks seda tehtud ning sagedasti ongi mehel pärast häbi.

Häda on selles, et kuivõrd alkohol kipub neis kodudes olema sage külaline, siis järgmine kord, kui viinapudel lauale pannakse, võivad asjad korduda.

Kui kiiresti pöörduvad kannatanud politsei poole? Kas pärast esimest intsidenti või tegelikult talutakse seda pikalt, enne kui minnakse abi otsima?

Kindlasti on mõlemaid variante. Prokurörina pean lähtuma tõenditest ning seetõttu on raske öelda midagi kindlat selle kohta, mis on toimunud enne politsei sekkumist. On olnud olukordi, kus on õnnestunud tõendada, et vägivald on toimunud pikema aja vältel, kuid on ka selliseid juhtumeid, kus tõesti esimese korra peale kutsutakse politsei. Sellistel juhtudel on tavaliselt varem piirdunud tülid vastastikuse sõimlemisega ning löömine on olnud see punane joon, mille ületamisel pöördub naine kohe politseisse.

Mismoodi käituvad kannatanud pärast politsei sekkumist?

Sageli kannatanu ei taha kriminaalmenetluse mõttes kannatanu olla. Ta ei kutsugi politseid selleks, et mingi menetlus tekitada, vaid selleks, et purjus ja vägivaldne mees minema viidaks. Kui asjaosalised on kaineks saanud, et taheta politseist, prokuratuurist või kriminaalmenetlusest enam midagi kuulda.

Prokuratuuri sekkumine võib kannatanule olla isegi üllatus. Tema soov võis olla see, et mees lihtsalt senikauaks minema viiakse, kuni ta kaineks saab. Aga meil on legaliteedi põhimõte – see tähendab, et kui on juba alus mees ära viia, siis on seal tõenäoliselt vägivallakuriteo tunnused ja tuleb alustada menetlus. Järgneb uurimine ja kui koguneb piisavalt tõendeid, järgneb ka riigi repressiivreaktsioon. See on see, mis paraku üsna sagedasti on kannatanutele ebameeldiv ja soovimatu üllatus.

Neid asju, kus kannatanu ei soovi ütlusi anda, tuleb ette üsna tihti.

Kui tavaline on, et kannatanu ei soovi pärast kõnet politseisse rohkem uurimisasutustega suhelda? Ja mida siis prokuratuur teeb – kas minnakse kohtusse või tõendite puudumisel asi lõpetatakse?

Neid asju, kus kannatanu ei soovi ütlusi anda, tuleb ette üsna tihti. Viidatakse oma õigusele lähedase inimese vastu mitte ütlusi anda.

Prokuratuuri käitumine sõltub suuresti sellest, milline on olnud tegu ja millised on teised tõendid. Kui on sõna sõna vastu olukord, siis süütuse presumptsioon ütleb, et seda tuleb tõlgendada kahtlustatava kasuks, ja menetlus lõpetatakse. 

Ainult häirekeskusesse tehtud kõne põhjal kriminaalmenetlusest asja ei saa, sest kohtus on vaja tõendada nii see, et tõesti oli füüsiline valu või vigastus, kui ka see, et just süüdistatav selle vigastuse tekitas. See, et üks inimene teise peale näpuga näitab, ei saa olla piisav selleks, et kellelegi järgneks kriminaalkaristus – see oleks väga hirmuäratav perspektiiv, kui sellest piisaks kellegi vangi panekuks.

Sellest, et mingisugused tõendid on olemas ja võiks hakata kohtu poole minekust mõtlema, saaks rääkida siis, kui meil on olemas vähemalt fikseeritud vigastused, ning näiteks kohale sõitnud patrulli vormikaamerasse on salvestunud kannatanu kohapeal räägitud jutt selle kohta, mis on toimunud. 

See ei pruugi muidugi tähendada süüdimõistvat otsust. Kannatanu võib kohtus kinnitada, et mees pole teda löönud, vigastuse sai vastu kapiust kukkudes ja patrullile valetas, sest oli purjus. See on näide päriselust ning mees mõisteti õigeks – isegi vaatamata sellele, et vigastused olid fikseeritud ning kohapeal ja menetluse kestel rääkis kannatanu, et just kahtlustatav teda peksis. Hiljem kohtus ütles kannatanu, et oli politseile valetanud, süüdistatav ka kinnitas, et polevat midagi teinud, ja sellisel juhul on prokuratuuril raske, kui mitte võimatu, tõendada vastupidist. 

Kas kannatanute suhtumises menetlusse on märgata ajas ka mingeid muutusi?

Statistikat ma ei tea, aga ma ei näe, et kannatanute käitumine oleks oluliselt muutunud. Nende kriminaalmenetluste taga on ju endiselt inimeste peresuhted, millest see vägivallaintsident moodustab vaid ühe osa. Küsimus, kas ütlusi anda, sõltub tegelikult suuresti sellest, milline on ülejäänud pilt. Kahjuks jääb mulje, et mida rohkem on naine mehest rahaliselt sõltuv, seda suurem on tõenäosus, et ta on vaikimisi valmis vägivallatsemise ära kannatama. 

Kuid kas kannatanut on võimalik aidata näiteks lähenemiskeelu kehtestamisega?

Lähenemiskeelu seadmine on võimalik küll. See eeldab ainult seda, et kannatanu oleks sellega nõus. Esiteks seepärast, et nii nõuab seadus, aga teiseks ka sellepärast, et see on olemuselt kannatanu isikuõiguste kaitsmiseks kehtestatav piirang ning kui kannatanu tegelikult ise soovib veeta aega inimesega, kellele on kehtestatud lähenemiskeeld, siis sellises olukorras ei saa rääkida lähenemiskeelu rikkumisest. Kannatanul on õigus ja vabadus sellest ise igal hetkel loobuda.

Kas kannatanul ja ka vägivallatsejal on võimalik saada abi sotsiaalprogrammidest? Näiteks viha- või alkoholiravi?

Jah, sellised programme on ja neid ka rakendatakse. Kõigi selliste juhtumite korral tulekski kindlasti küsida ka seda, kuidas aidata inimest, kes pole õppinud oma impulsse kontrollima. Me suuname neid programmidesse, aga neil programmidel on paratamatult see häda, et kui sa kuulad tarka ja vajalikku juttu, kuid ise ei tunnista probleemi, siis kui palju sellest on abi? Ma pole 100% kindel, et kõik teevad neist programmidest vajalikud järeldused, kuid loodetavasti siiski mõned teevad.

Aga vaadates nende kuritegude menetlemist õiguskaitseasutuste poole pealt, siis kas selles osas tajud Sa, et midagi on muutunud?

Ma olen ise selle valdkonnaga liiga lühikest aega tegelenud selleks, et tajuda suhtumise muutumist. Ma näen, et neid asju võetakse väga tõsiselt, aga minu praktikas on neid alati tõsiselt võetud.

Olen küll lugenud uuringuid, kus on väidetud, et uurimisasutustes pole kannatanut usutud, kuid seda suhtumist ma pole ise kohanud ega kuulnud, et niimoodi keegi ütleks.

Milline on olnud kannatanute tagasiside Sulle pärast kriminaalmenetluse lõppu?

See sõltub eeskätt sellest, millised olid kannatanu enda huvid. Seal, kus kannatanu on olnud huvitatud lähenemiskeelust ja kurjategija karistamisest ja nii lähebki, on kannatud tulemusega mõistagi rahul. 

Aga kahjuks on olnud ka selliseid kannatanuid, kes on olnud minu peale pahased – et „panite mu mehe vangi ja mis ma nüüd tegema hakkan?“. Minu arvates on päris hea algus see, et nad hakkavad kõigepealt elama nii, et keegi nende kallal ei vägivallatse.

Kas kannatanud saavad ka ise midagi enda kaitseks ära teha?

Esimene soovitus on see, et kannatanu peab mõistma, et see, kuidas temaga käitutakse, ei ole normaalne. Sealt edasi aitab riik kannatanut hea meelega ja võimalusi abi saada on palju.

Lisaks – kui see on võimalik – on hea, kui kannatanu lindistab ja filmib ka ise seda, kuidas temaga on käitutud. Samuti võib olla abiks, kui ta räägib sellest usaldusväärsetele inimestele. Kõike seda on võimalik hiljem kasutada tõenditena, et kurjategija vastutusele võtta.

Kõige rohkem frustratsiooni tekitavadki olukorrad, kus kannatanu kallal on silmanähtavalt pikema aja vältel vägivalda tarvitatud ja ta ise üritab seejuures head nägu teha. Vägivald ei ole normaalse suhte normaalne komponent ning see, kes peksab, ei armasta!

Mida riik saaks praegusest paremini teha, et kannatanuid aidata?

Mul ei ole võluvitsa pakkuda. Riik ju teeb päris palju. Ma arvan, et vaja on pikaajalist tööd, mis algab peale varasest east. Kõik taandub väärtustele – kuidas sa tajud teist inimest enda kõrval, kes ta sinu jaoks on?

Kui otsida mingit nõksu või nippi, siis pakun välja kaks kohta, kust ehk leiaks vastuse – emotsioonide kontrollimine ja joomarluse vähendamine. Kui liigne alkohol ja üle keevad emotsioonid võrrandist välja võtta, oleks maailm väga harmooniline koht.

s
autor
Kaarel Kallas

Kaarel Kallas on prokuratuuri avalike suhete osakonna nõunik. Prokuratuuris töötab ta alates 2015. aastast, kui alustas tööd Põhja ringkonnaprokuratuuri pressinõunikuna. Hetkel seisab ta hea meediasuhtluse eest nii Põhja kui ka Viru ringkonnaprokuratuuris.