Kuidas uurida sõda?

Veebruarikuise Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamise eel on kohane meenutada, kuidas saabus 24. veebruar aastal 2022 nii meile kui ka miljonitele ukrainlastele. Sel lumisel varahommikul alustas Venemaa Föderatsioon ulatuslikku ja põhjendamatut agressiooni Ukraina vastu, tuletades kõigile eestlastele teravalt meelde ohtu idast, mis soovib järjekindlalt heita varju ka meie enese vabariiklusele.

Pikka aega eitas Vene võimuladvik rahvusvahelise õigusega vastuolus oleva relvajõu kasutamise tegelikku olemust, nimetades toimuvat propagandistlikel kaalutlustel pehmendavalt „erioperatsiooniks“. Kuid juba veebruarist oli rahvusvahelisele kogukonnale ning ÜRO ja Euroopa Liidu institutsioonidele faktide pinnalt kahtlusteta selge, et „erioperatsiooni“ lambanahas on siiski peidus hunt. Relvakonfliktiõiguse vaates irrelevantse luuleloo jutustamisest väsis lõpuks ka Vladimir Putin ise, kelle suust lipsas 2022. aasta detsembris avalikult ajakirjanikele kas kogemata või teadlikult seni karmilt keelatud sõna – sõda. Märkuseks niipalju, et juriidiliselt korrektne termin toimuva kohta on siiski rahvusvaheline relvakonflikt, kuid sõda on paljudele suupärasem ning tundub kandvat tunnetuslikult sügavamat värvingut.

Olgugi, et rakettide sadu ei tabanud Eesti territooriumi ning agressorväed ei ületanud meie piiri, võimaldas karistusseadustiku §-s 8 sätestatud universaalsusprintsiip alustada 3. märtsil kriminaalmenetlust, mille raames on ka meil võimalik uurida inimsusevastaseid ning sõjakuritegusid Ukrainas ning kaitsta ka Eesti enda füüsiliste ja juriidiliste isikute õigushüvesid juhul, kui neid on sõjategevuse käigus riivatud.

Kuidas aga uurida sõda? Vastus on, et tervet sõda ei saa ega peagi nähtusena uurima. Keskenduda tuleb konkreetsetele sündmustele, ajavahemikele, sõjaväelistele üksustele, territooriumitele, käitumismustritele või muudele parameetritele, mis võimaldavad just kuriteosündmuse mingil moel piiritleda.

Tervet sõda ei saa ega peagi nähtusena uurima. Keskenduda tuleb konkreetsetele inimsusevastaste ja sõjakuritegude uurimisele.

Rahvusvahelise relvakonflikti käigus toime pandud inimsusevastaste ja sõjakuritegude uurimine koosneb lihtsustatult kolme elemendi tuvastamisest. Mis juhtus (nt mõrv, vägistamine, piinamine, varavastane kuritegu jne), millises kontekstis see juhtus (nt rahvusvaheline relvakonflikt või muud olud) ja kuidas on võimalik tekitada seos toimepanija ja juhtunu vahel (nt sõjaliste ülemate ja riigi esindajate vastutus).

Eesti karistusseadustikus on sõjasüütegudele pühendatud 8. peatüki 4. jagu, mis sätestab kahekümnes §-s erinevad kuriteokoosseisud, mille toimepanemise eest on lisaks toimepanijatele võimalik vastutusele võtta riigivõimu esindajaid ning sõjaväelisi ülemaid (KarS § 88). Sõjasüütegusid eristab teistest ka nende toimepanemise aeg – relvakonflikti toimumine, mille kestel on peamised inimväärtused eriti ohustatud.

Elu ja inimväärikuse kaitse vajaduse olulisust sõjaajal näitab selgelt seadusandja poolt sõjakuritegude toimepanijatele ettenähtud karistusraamistik. Selliselt on kahekümnest koosseisust kuue puhul võimalik karistada kuni eluaegse vangistusega. Kahjuks oleme nimetatud kuues paragrahvis kirjeldatule viitavat teavet pidanud nägema eelneva aasta jooksul korduvalt ning usun, et iga lugeja suudab kuuldu ja nähtu seostada ka järgmiste pealkirjadega: tsiviilelanikkonna vastu suunatud sõjategevus (§ 95), sõjapidamisvahendite ebaseaduslik kasutamine tsiviilelanike vastu (§ 96), tsiviilelanikuvastane rünne (§ 97), kinnipeetud isiku vastane rünne (§ 99), võitlusvõimetu võitleja vastane rünne (§ 101), kaitstud isiku vastane rünne (§ 102).

Relvakonflikti lõpp on paljude kriminaalmenetluste algus. Ukrainal on tahe ja võimekus menetlusi toimetada. Eestil on valmisolek Ukrainat selles igakülgselt aidata. Tihe rahvusvaheline koostöö aitab tõe päevavalgele tuua.

Relvakonflikti lõpp on paljude kriminaalmenetluste algus, mil vabastatud territooriumitelt saab võimalikuks tõendeid koguda. Ukrainal on tahe ja võimekus neid menetlusi toimetada ja Eesti on avaldanud valmisolekut igakülgselt aidata. Nii on Eesti üks seitsmest riigist, mis koos Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga moodustavad ühise uurimisrühma, mille eesmärk on uurida sõja käigus toime pandud inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid. Tihe koostöö võimaldab üle maailma laialipillutatud sõjapõgenikelt ütlusi ja tõendeid koguda ning tulevikus tabada võimalikud kahtlustatavad. Kuigi niivõrd mastaapne rahvusvaheline koostöö on aeganõudev ning ositi mitte nii paindlik kui oleme seni prokuratuuris väiksemamahuliste koostöövormide korral näinud, on selge, et kõik osalejad on seadnud endale eesmärgiks aidata kuritegude toimepanijad vastutusele võtta.

Rahvusvaheline üksmeel ning selle pinnalt võrsunud kriminaalmenetlused võivad täita mitut eesmärki. Ühest küljest võimaldada abi ja juhatust kannatanutele, tuvastada toimepanijad ning anda nad tulevikus kohtu alla. Teisest küljest võib teadlikkus nende menetluste olemasolust ning tsiviliseeritud maailma hukkamõist agressiooni ja sellele järgnenud võigaste tegude suhtes istutada ehk kellegi pähe kahtluse oma toimimisviisi õigsuse ja võimalike limiteeritud tulevikuväljavaadete kohta ning seeläbi päästa kasvõi ühe tsiviilelaniku elu.

Eestis alustatud kriminaalmenetlus ei ole solidaarsuse näitamiseks loodud tühi kest, vaid kohtueelne menetlus nagu iga teine, mille raames kogutud teavet ja tehtud toiminguid arusaadavalt avaldada ei saa. Olgugi, et praegu võivad võimalikud kahtlustatavad end kaitsvate piiride taga näiliselt turvaliselt tunda, muutub maailm kiiresti ja nagu ajalugu on näidanud, päris ootamatutel viisidel.

Inimsusevastastel kuritegudel ja sõjakuritegudel ei ole aegumistähtaega!

Lõpetuseks ja meeldetuletuseks märgin, et inimsusevastased kuriteod ja sõjakuriteod ei aegu. Seetõttu saab tõendi kogumise kõrval oluliseks võimekus tõendit säilitada viisil, et tõendi sisule oleks tagatud juurdepääs ka kauges tulevikus. Sest selle sõja järelmid jäävad meiega aastakümneteks nii kriminaalmenetluste kui ka kõikide lõhutud elude näol.