Möödunud aastal said avalikkuse tähelepanu mitmed alaealiste kampade ja õigusrikkujatega seotud juhtumid üle Eesti – Tallinnas, Tartus, Elvas, Haapsalus jne. Nende juhtumite valguses avaldasid ajakirjanduses arvamust erinevad inimesed poliitikutest erialaspetsialistideni. Üldiselt jagunesid arvamused kaheks – ühelt poolt toetati alaealiste erikohtlemise põhimõtteid, teiselt poolt aga taheti kõik noored „pätid“ vangi saata. Lugejate kommentaarides domineeris eelkõige viimane.
Soov kõik need endiselt arengujärgus lapsed vangi saata võibki tunduda väga lihtne ja mugav lahendus, kuid tegelikkuses oleks see võrreldav pea liiva alla peitmisega. Tõepoolest ei saaks see nooruk järgmistel kuudel või aastatel vanglast uut kuritegu toime panna. Selle asemel saaks ta vanglas tuttavaks hoopis kuritegeliku kultuuriga, harjuks sellega ja õpikski arvama, et pärast vanglast vabanemist on täiesti normaalne oma elu endisel moel jätkata.
Seetõttu on oluline kohelda alaealisi õigusrikkujaid täiskasvanud kurjategijatest erinevalt ning nende õiguskuulekale teele juhtimiseks peavad nendega lisaks õigussüsteemile tegelema ka sotsiaal- ja haridussüsteem.
Vanad tuuled
Kui veel 19. sajandil spetsiifilist alaealiste karistusõigust ei tuntud, siis 20. sajandi alguses leidsid F. Liszti sotsioloogilise koolkonna ja Rahvusvahelise Kriminalistikaühingu esindajad, et alaealiste kuritegevust tuleb käsitleda üldisest kuritegevusest eraldi, sest käitumishälvetega lapsed ja noorukid on pigem ühiskonnatingimuste ning valekasvatuse ohvrid. Selle spetsiifilise sotsiaalse probleemi lahendamiseks hakati karistusõiguses kasutama kasvatusideed, mille eesmärk on vaid karistamise asemel õigusrikkujaid ümber kasvatada. Sellega tulid karistusõigusesse alaealiste suhtes eriregulatsioonid (Saksamaa, Šveits, Rootsi jne), noortekohtud (Saksamaa), abikoolid (EV), kasvatuslikud mõjutusvahendid ja alaealiste asjade komisjonid (Vene NFSV, Eesti NSV).
Taasiseseisvunud Eestis tegutsesid edasi nõukogude õigussüsteemist pärit alaealiste asjade komisjonid ja miilitsa lastetoad ehk alaealiste asjade inspektsioonid. Reformide käigus need kaotati, kuid vajadus alaealiste mõjutamiseks jäi alles. Selleks loodi Eestis noorsoopolitsei talitus ning 1998. aastal alustasid tööd alaealiste komisjonid. Viimased jäid tööle koguni 2017. aasta lõpuni.
Soov kõik need endiselt arengujärgus lapsed vangi saata võibki tunduda väga lihtne ja mugav lahendus, kuid tegelikkuses oleks see võrreldav pea liiva alla peitmisega
Alaealiste komisjonide mõte oli lihtne – sinna sai suunata 7–17 aasta vanuse nooruki, kes pani toime õigusvastase teo või ei täitnud koolikohustust. Seitsmest liikmest koosnev komisjon valis ja määras noorukile karistuse asemel mõjutusvahendi. Kuriteo toime pannud 14–17-aastase noore suunas alaealiste komisjoni prokurör, kui teda sai prokuröri hinnangul mõjutada ilma karistamiseta. Selleks kutsus prokurör nooruki koos seadusliku esindajaga enda juurde, vestles alaealisega kuriteo tagajärgedest, noore võimalustest elus ja tema käitumise valikutest. Seejärel lõpetas prokurör kriminaalmenetluse ja saatis nooruki alaealiste komisjoni mõjutusvahendi kohaldamiseks. Ehk teisisõnu anti lapsele eksimus andeks ja võimaldati tal elu jätkata „puhta lehena“.
Prokurör teadis oma piirkonna alaealiste komisjoni liikmeid, usaldas nende otsuseid ja sai vajadusel tagasisidet lapse käekäigu kohta. Enamus lapsi uute kuritegudega prokuröri ette enam ei sattunud.
Sellisel kujul töötasid alaealiste komisjonid kuni 2017. aasta lõpuni ehk kokku peaaegu 19 aastat.
Uued tuuled
2018. aasta jaanuaris muudeti alaealiste toime pandud süütegude uurimise ja lahendamise tava. Lisaks seadustes jõustunud muudatustele tunnistati kehtetuks senine alaealise mõjutusvahendite seadus, mis reguleeris ka alaealiste komisjonide tööd. Need muudatused panid alaealiste mõjutamiseks varasemast olulisema vastutuse menetlejale ja kohalikule omavalitsusele. Kriminaalmenetlustega seotud alaealiste komisjoni tööd hakkas edaspidi tegema prokurör koostöös kohaliku omavalitsuse ja teiste koostööpartneritega.
Muudatuse eesmärk oli lihtne – kiirendada ja tõhustada alaealistega seotud kuritegude uurimist. Kõige olulisem on aga see, et oleme jäänud kindlaks seisukohale, et laps vajab erikohtlemist.
Alaealiste komisjoni kui nii-öelda vaheastme kaotamine kiirendas menetlusotsuseni jõudmist. Kiirem kriminaalmenetlus tähendab omakorda, et alaealine õigusrikkuja veedab vähem aega kuriteos kahtlustatavana ja saab kiiremini oma tegu heastama ning sellest õppima hakata. Lisaks laiendati võimalusi alaealise õigusrikkumisele reageerimiseks, sest alaealiste komisjoni karistusliku reageerimise asemel tuli edaspidi prokuröril koostöös kohaliku omavalitsusega õigusrikkumisele reageerida esmalt kasvatusliku või sotsiaalsüsteemi meetmega.
Ka uurimise läbiviimisel on oluline tagada alaealisele sobiv kohtlemine. Kriminaalmenetlus võib oluliselt riivata noore inimese vabadust ja seda eriti uurimise ajaks vahi alla võtmisel. Ka vahi all viibides puutub alaealine kokku vangis viibivate inimeste ja vanglakultuuriga ning on eemal oma perest, koolist ja spetsialistidest. Selliste olukordade vältimiseks on nüüd lahendus – kohus võib vahistamise asendada kinnisesse lasteasutusse paigutamisega. Ehk siis vanglasse saatmise asemel saadetakse nooruk hoopis Maarjamaa Hariduskolleegiumi või mõnda teise sobivasse lasteasutusse. Nii ei puutu laps kokku kahjuliku vanglakultuuriga ja saab oma haridusteed jätkata ning vajadusel ka sotsiaalset tuge.
Enne 2018. aastat kehtisid alaealiste komisjoni võimalused vaid kuni 18-aastaste noorte suhtes. Küll aga ei ole noortel alati võrdväärne arenguküpsus ja selle varieeruvuse tõttu on nüüd võimalik alaealiste mõjutusvahendit kohaldada ka noore, kuni 21-aastase täiskasvanu suhtes. Selleks tuleb enne aga teha kindlaks, kas tema vaimse ja sotsiaalse arengu tase vastab tema eale või pigem alaealise arengutasemele.
Kohustuste ja mõjutusvahendite määramisel on keskne roll taastava õiguse põhimõtetel – laps peab mõistma teo ebasobivust ja saama võimaluse tekitatud kahju heastamiseks. Ka õigusrikkumise toime pannud laps on abivajav laps ja just erinevate ametnike roll on lapse vajadused tuvastada ning lahendada.
Tee õiguskuulekuseni
Seega lähtutakse pärast 2018. aastal jõustunud muudatusi üldreeglist, et alaealiste toimepandud kuritegude korral tuleb eelkõige kaaluda mõjutusvahendite kasutamist. Need võimalused jagunevad üldjoontes kaheks – prokuröri määratavad kohustused ja kohtu määratavad mõjutusvahendid.
Praegu on peamiseks meetmeks kujunenud kriminaalmenetluse lõpetamine ja sellega alaealisele kohustuse panemine (KrMS § 201). Seda kasutatakse, kui prokuratuur leiab, et 14–17-aastasena kuriteo toime pannud noort saab mõjutada karistust või kohtu määratud mõjutusvahendit kohaldamata. Prokurör kutsub selleks alaealise õiguserikkuja ja tema seadusliku esindaja enda juurde, selgitab kuriteo olemust, hoiatab alaealist ja vajadusel määrab talle kohustuse. Lisaks räägib prokurör noorega sõltuvalt juhtumi asjaoludest tubakatoodete, alkoholi ja narkootikumide tarvitamisest, koolikohustuse täitmisest ning gruppide mõjust noore käitumise üle. Valitud kohustuse ja muu vajaliku informatsiooni edastab prokurör seejärel kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialistile.
Alaealiste komisjoni kui nii-öelda vaheastme kaotamine kiirendas menetlusotsuseni jõudmist
Kui prokuröri määratavad kohustused ei ole noore mõjutamiseks piisavad, saab saata kriminaalasja kohtusse. Kohus määrab sel juhul alaealisele sobiliku mõjutusvahendi (KarS § 87). Kui kohus tunnistab alaealise kuriteos süüdi ja kohaldab tema suhtes mõjutusvahendit, siis karistusregistrisse toime pandud kuriteo ja mõjutusvahendi kohta märget ei tehta. Sellise otsusega motiveerib kohus noort õiguskuulekalt käituma – kuigi ta vastutab oma teo eest, saab ta end muutes jätkata oma elu „puhta lehena“.
Tänu 2018. aasta seadusemuudatusele laienes kohaldatavate kohustuste ja mõjutusvahendite valik, nii et sõltuvalt alaealise taustast ja probleemidest saaks valida just temale sobivaima lahenduse. Selleks, et ajakohase informatsiooni ja koostööpartnerite toel leida kriminaalmenetlusele sobivaim lahend, peab prokurör olema leidlik. Kuna ka alaealistele pakutavad võimalused ja teenused ajas muutuvad, tuleb vahel noort mõjutada ka pealtnäha ebatraditsiooniliste vahenditega.
Mõjutusvahendid ja kohustused
Lisaks on prokurörid muu asjakohase kohustusena alaealisi suunanud noortekeskustesse, noorte tugilasse, Eesti Noorsootöö Keskusesse, Rajaleidja keskusesse jne. Samuti pakuvad erinevad tugi- ja rehabilitatsioonikeskused alaealisele õigusrikkujale süsteemset juhtumikorralduslikku lähenemist. Mitmed noored õigusrikkujad on pidanud prokuröridele esseesid kirjutama. See võimaldab noorel analüüsida toimepandud kuritegu, selle tagajärgi ja nende tagajärgede lahendamise võimalusi.
Õigusrikkujatele kohustuste kohaldamine sõltub suures osas sellest, mida erinevad teenusepakkujad pakuvad. Näiteks on praegu võimalik noori suunata STEP- ja SPIN-programmidesse. STEP on 15–26-aastaste õigust rikkunud noorte tööturule kaasamise programm ja SPIN on spordiprogramm, mis jalgpalli ning sotsiaalseid oskuseid arendavate tegevustega aitab vähendada riskikäitumist
Prokuratuur uutes tuultes
Alaealise õigusrikkuja korral tuleb eelkõige kaaluda kohustuste ja mõjutusvahendite kasutamist, et noor ei puutuks varajases ja arengule olulises eas kokku vanglakultuuri või vabadusekaotusega. Ainuüksi praegune loetelu näitab, et prokuröridel on alaealise vajadusi hinnates selleks vajalikud võimalused olemas.
Sobiliku lahenduse valimine ei ole aga lihtne – menetlusotsuse vastuvõtmisel tuleb arvestada kuriteo asjaolude, õigusrikkuja süü, kergendavate ja raskendavate asjaolude ning noore arengutaseme ja arusaamisvõimega. Seega on õige mõjutusvahendi leidmisel oluline osa andmetel, mille prokurörid saavad koostööpartneritelt – lastekaitsespetsialistidelt, koolidest, kriminaalhooldusametnikelt, politseist ja meditsiiniasutustest. Prokurör suhtleb nendega informatsiooni saamiseks ja kutsub selle võrgustiku koostööpartnerid vajadusel kokku.
924 on number statistikas, kuid prokuröri ees on laps oma looga, siis veel üks laps oma looga, siis veel üks laps… Kokku 924 abivajavat last oma lugudega
Prokuröridel on alaealistega tegeleva võrgustiku töös kindel roll ja eelmiste aastatega võrreldes on suhtlus koostööpartneritega oluliselt tihenenud. Lisaks kriminaalmenetluste juhtimisele kutsuvad prokurörid ümarlauakohtumistele kokku politseinikke, noorsoopolitseinikke, KOVi lastekaitsespetsialiste, kriminaalhooldusametnikke, kinniste lasteasutuste ametnikke, lepitajaid, MDFT superviisoreid ja sotsiaalkindlustusameti ametnikke ning osalevad ka teiste korraldatud sellistel ümarlaudadel. Neil regulaarsetel ja varasemast tihedamini toimuvatel spetsialistide kohtumistel peetakse nõu nii üldiste probleemide lahendamise ja koostöö tõhustamise üle kui ka otsitakse võimalusi konkreetsete juhtumite lahendamiseks. Kuna teenuste kättesaadavus on maakonniti erinev ja muutub ka ajas, peab prokurör valdkonnas toimuvaga ning kogukonna eluga aktiivselt kursis olema.
2018. aastal panid alaealised toime 1124 kuritegu. Lõpliku menetlusotsuse sai 924 alaealist, neist 569 ehk 62% alaealise osas jõudis prokuratuur menetlusotsuseni vähem kui kolme kuuga. 924 on number statistikas, kuid prokuröri ees on laps oma looga, siis veel üks laps oma looga, siis veel üks laps… Kokku 924 abivajavat last oma lugudega. Ja suurem osa prokuratuurilt kohustuse saanud lastest teist korda enam prokuröri juurde ei satu.
Alaealiste erikohtlemise, taastava õiguse, kohustuste, mõjutusvahendite ja koostöövõrgustike taustal ei tohi unustada, et prokuratuuri eesmärk on kaitsta kannatanut ning tagada õigusrikkujate õiglane ja mõjus kohtlemine. On vältimatu, et ka noorte ja laste seas on kahjuks neid, keda ümbritsev keskkond on mõjutanud halvasti või valesti käituma, ning sel põhjusel ei ole neid noori võimalik enam leebemate meetmetega õiguskuulekaks muuta. Kuigi prokuratuur teeb alaealiste erikohtlemise näol kõik endast oleneva, et selliseid õigusrikkujaid oleks meie seas võimalikult vähe, peavad need mõned oma tegude eest siiski vastutama vangistusega.
Margit Pärn
Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör
