Organiseeritud kuritegevus

Eesmärk: tõkestada ohtlike ühenduste tegevust Eestis; tagada, et kuritegelike ühenduste mõju majandusele ja poliitikale on minimaalne ning teenitud kriminaaltulu on tuvastatud ja konfiskeeritud; tagada, et organiseeritud kuritegevuse mõju on minimaalne ning teenitud kriminaaltulu on tuvastatud ja konfiskeeritud.

Mõõdikud: kuritegeliku ühenduse süüdistusega (KarS §-d 255 ja 256) kohtusse saadetud asjade arv; kuritegeliku ühenduse süüdistusega asjad, kus on konfiskeeritud kriminaaltulu; konfiskeeritud kriminaaltulu kogusumma.

• 2024. aastal saadeti kuritegeliku ühenduse süüdistusega (KarS §-d 255 ja 256) kohtusse 5 inimest 1 kriminaalasjas (2023. a 13 inimest 3 asjas, 2022. a 2 inimest 2 asjas, 2021. a 13 inimest 3 asjas).
• Kuritegelike ühendustega seotud kriminaaltulu konfiskeeriti 313 912 eurot (2023. a ei olnud, 2022. a 149 774 eurot).

 

Ülevaade organiseeritud kuritegevusega seotud kuritegudest 2024. aastal

Riigiprokuratuur saatis üldmenetluses kohtusse süüdistusakti nn Tamar Jürna kuritegeliku ühendusega seoses. Selles asjas esitati süüdistus kokku seitsmele inimesele, neist neljale kuritegelikku ühendusse kuulumises ning ühele kuritegeliku ühenduse loomises, juhtimises ja sinna liikmete värbamises. Tamar Jürnat süüdistatakse kuritegeliku ühenduse loomises, sinna liikmete värbamises ja selle juhtimises ning Margus Lumi, Rait Raapi, Meelis Palmi ja Raimond Kukke süüdistatakse kuritegelikku ühendusse kuulumises. Samuti on osale neist esitatud süüdistus üksikkuritegude toimepanemises: Margus Lumile ähvardamises, kehalises väärkohtlemises ja kuriteost saadud vara omandamises, turustamises või hoidmises ning Tamar Jürnale ja Meelis Palmile väljapressimises.

Süüdistuse kohaselt tegutses kuritegelik ühendus vähemalt alates 2017. aasta teisest poolest ning tema tegevus oli suunatud eeskätt narkokuritegude, varavastaste ja majandusalaste kuritegude toimepanemisele. Kuigi kriminaalasjas esitati süüdistus seoses kuritegeliku ühendusega viiele inimesele, lõpetati menetlus kohtueelses menetluses kolme kahtlustatava suhtes. Kolme kahtlustatava osa eraldati teise menetlusse, kuna isikud hoiavad kriminaalmenetlusest kõrvale.

Kohtueelse menetluse käigus on arestitud vara ning seatud kohtulikke hüpoteeke ligikaudu 250 000 euro väärtuses süüdistatavate ja kolmandate isikute varale. Kohtulik uurimine algab 2025. aasta aprillis.

Lisaks jõustus 2024. aastal kaks kohtuotsust, mis tehti nn Jokkeri kuritegeliku ühenduse kriminaalasjas. Selles esitati 2023. aasta sügisel süüdistus kümnele inimesele (põhjalikumalt kajastati Jokkeri kuritegeliku ühenduse kriminaalasja möödunud aasta ülevaates) ja 2024. aastal mõisteti neist üheksa ka süüdi. Harju Maakohtu 22.02.2024. aasta otsusega mõisteti Valeri Ramjalg ja Taivo Havam süüdi kuritegeliku ühenduse loomises ja juhtimises ning Andre Ojakäär, Ergo Haab, Oliver Lääts, Dmitry Cherevko, Margus Lumi, Marko Jegorov ja Marko Orav mõisteti süüdi kuritegelikku ühendusse kuulumises.

Ühe süüdistatava suhtes (Keijo Jaanup) jätkub menetlus maakohtus, kus kohtulik uurimine peaks lõpule jõudma 2025. aasta esimeses pooles.

Kuritegeliku ühenduse süüdistusega asjad, kus on konfiskeeritud kriminaaltulu ja konfiskeeritud kriminaaltulu kogusumma

2024. aastal jõustus eespool märgitud nn Jokkeri kuritegeliku ühenduse kriminaalasjas kaks kohtuotsust, mille raames konfiskeeriti ka vara:

1. Harju Maakohtu 22.02.2024. aasta otsusega konfiskeeriti kokku 80 780 euro väärtuses vara ja lisaks mõisteti välja 60 000 euro ulatuses vara.
2. Harju Maakohtu 2.07.2024. aasta otsusega konfiskeeriti ja mõisteti välja kokku 168 466 euro väärtuses vara.

Organiseeritud kuritegevusega puutumuses olevad kriminaalasjad

Ülevaates kajastatakse ka neid kriminaalasju, mis on kohtusse saadetud või lahenduse saanud möödunud aastal ning on puutumuses organiseeritud kuritegevusega. Neist nähtuvalt saab korrata tõdemust, et kuritegevus ja kurjategijad ei tunne riigipiire ning rahvusvaheline kuritegevus on igapäevane nähtus, millega õiguskaitseorganid ja prokuratuur peavad arvestama.

Eelnevatel aastatel on kokkuvõttes kajastatud ka kriminaalasju, kus on tuvastatud Leedust pärit kurjategijate varavastaste kuritegude toimepanemine Eestis (eeskätt sõidukivargused). Lääne Ringkonnaprokuratuur saatis eelmisel aastal kohtusse kaks kriminaalasja, milles mõisteti kaks Leedu Vabariigi kodanikku Marius Arlauskas ja Gražvydas Kasarauskas süüdi varguste toimepanemises Pärnumaal. Nii murti 2023. aastal umbes poole aasta jooksul sisse 14 elamusse ning kannatanutele tekitati enam kui 50 000 euro väärtuses kahju. Eelmisel aastal mõlemad kuriteo toimepanijad tabati. Marius Arlauskas mõisteti Pärnu Maakohtu otsusega süüdi varguses ja omavolilises sissetungis ning teda karistati 3 aasta ja 8 kuu pikkuse vangistusega, millest kohe tuli ära kanda 8 kuud ja 15 päeva. Gražvydas Kasarauskas mõisteti Pärnu Maakohtu otsusega süüdi varguses ning teda karistati 3 aasta pikkuse vangistusega, millest kohe tuli ära kanda 8 kuud.

Möödunud aastal said lõpplahenduse ka kriminaalasjad, kus olukord oli vastupidine: Eesti kodanikud panid toime kuriteod Leedus. Sedakorda sooritati aga palju rängemad kuriteod.

Nii kannavad möödunud aasta sügisest Eesti Vabariigis karistust Hans-Erik Ehvert ja Arle Grabbi (endise nimega Aud), kes mõisteti Leedus süüdi Deimantas Bugavičiuse mõrvas 2015. aasta novembris Kaunases.

Seda kriminaalasja on varem korduvalt nii Eesti kui ka Leedu meedias kajastatud. Tegu oli menetlusega, kus Eesti ja Leedu ametivõimud moodustaid riikidevahelise ühise uurimisrühma. Pärast mitme aasta pikkust kohtumenetlust jõustus Leedu Ülemkohtu otsus, millega Hans-Erik Ehvert ja Arle Grabbi mõisteti süüdi Leedu ühe allilmaliidri Deimantas Bugavičiuse mõrvas. Seejuures tuvastas Leedu kohus, et tegu oli pikalt planeeritud, kannatanut jälgiti pikema aja vältel ning süüdimõistetud üritasid oma tegevust konspireerida ja varjata.

Kuigi kuritegu pandi toime 2015. aasta sügisel, peeti Hans-Erik Ehvert ja Arle Grabbi Eesti ja Leedu ühise uurimisrühma raames uuritud kriminaalasja tulemusel Eestis 2018. aasta jaanuaris kinni. Seejärel loovutati nad samal aastal Leedule, kus nad viibisid vahi all ja kandsid karistust kuni 2024. aasta oktoobrini, ning pärast seda naasid nad karistust kandma Eestisse. Leedukeelne kohtuotsus on avalikult kättesaadav aadressil https://liteko.teismai.lt/viesasprendimupaieska/tekstas.aspx?id=ae2d9e1c-665a-4360-92a7-0922d513eac4.

Lisaks arutati eelmisel aastal Leedu kohtus Imre Araka kriminaalasja. Teda süüdistati Leedus Gija Zabachidze mõrva katses, mis toimus 2016. aasta 22. juulil, ja Remigijus Morkeviciuse mõrvas, mis pandi toime 2016. aasta 21. detsembril Kaunases (seejuures esimene mõrvakatse kuu varem luhtus). 20.01.2025 mõisteti I. Arakas süüdi mõrvas ja mõrvakatses ning tulirelvade ebaseaduslikus käitlemises. Teda karistati kümne aasta pikkuse vangistusega. Meenutuseks, et 2018. aasta detsembris mõistis Iirimaa kohus I. Araka samuti mõrvakatses süüdi ja karistas teda kuue aasta pikkuse vangistusega. Iirimaal mõisteti I. Arakas süüdi selles, et ta plaanis 2017. aasta aprillis Kinahani jõugu tellimusel tappa James Gateley, kes oli seotud konkureeriva Hutchi kuritegeliku jõuguga. I. Arakas anti Leedule üle 2023. aastal pärast karistuse ärakandmist Iirimaal.

Need kriminaalasjad ilmestavad ehedalt, et kurjategijad ei tunne piire ning ka Eestist pärit õigusrikkujad on valmis välismaal toime panema kõige raskemaid kuritegusid. Nendel juhtudel oli tegu pikalt ja põhjalikult planeeritud mõrvade ning mõrvakatsetega, millele eelnesid eeltöö, tegevuse planeerimine ja hiljem ka jälgede peitmine. Kõikidel juhtudel oli tegu nn outsourcing’uga ehk tellimustööga kuritegelikus maailmas. Sisuliselt palkasid kuritegelikud jõugud rivaalide tapmiseks Eestist pärit kurjategijad. Tõendite kogumine nende kuritegude puhul oli väga pikaajaline ja nõudis märkimisväärseid jõupingutusi, kuid tänu eri riikide koostööle ning Leedu politsei ja prokuratuuri eestvedamisele suudeti süüdlased tuvastada ning ka süüdi mõista.

Välismaalastest kurjategijatega seotud kohtupraktika muutus (KrMS § 424¹ praktika)

Kui eelmises peatükis märgitu oli rahvusvahelise koostöö edulugu, mis hõlmas pikaajalist panustamist mõlema riigi esindajatelt, siis möödunud aasta teist poolt jääb varjutama Eesti mõnevõrra ootamatu kohtupraktika, milleks andis aluse Riigikohtu 3. juunil tehtud määrus (1-19-2118). Kohtumääruse tuules on eri piirkondade täitmiskohtunikud vabastanud hulga ohtlikke kurjategijaid KrMS § 424¹ alusel ning tekitanud olukorra, kus välismaalastest (teise riigi kodakondsusega) kurjategijad on vabastatud (ja seejärel riigist välja saadetud) märgatavalt varem võrreldes teiste süüdimõistetuga, kes ei ole välisriigi kodanikud.

Markantsemaid näiteid on ka ajakirjanduses kajastatud, kuid kordame need üle.

Vyacheslav Gulevich (Venemaa Föderatsiooni kodanik) mõisteti süüdi Kemerovo kuritegeliku ühenduse loomises ja juhtimises ning teda karistati 12 aasta pikkuse vangistusega. Karistuse kandmise algusaeg oli 2.08.2017, lõppaeg oleks olnud 2.08.2029. Ta vabanes Viru Maakohtu määruse alusel 2024. aasta septembris, olles ära kandnud veidi üle seitsme aasta vangistusest. Alles paar kuud varem oli Riigikohus leidnud, et V. Gulevichi puhul pole ennetähtaegse vabastamise tingimused täidetud. V. Gulevich viibis ja elas enne kinnipidamist Hispaania Kuningriigis, kus ta juhtis kuritegelikku ühendust ning kus ta peeti 2017. aasta augustis Euroopa vahistamismääruse alusel kinni. Seega lubati vanglast vabadusse ja saadeti välismaale inimene, kes kandis vangistust muu hulgas selle eest, et juhtis välismaalt Eestis tegutsenud kuritegelikku ühendust.

Yagiz Bileri (Türgi Vabariigi kodanik) mõistis Harju Maakohus 18.06.2024 süüdi Lätist Eesti suunal toimunud rahvusvahelise narkoäri juhtimises ja organiseerimises, samas grupis kuritegude toimepanemises mõisteti süüdi hulk inimesi. Kohus karistas teda seitsme aasta pikkuse vangistusega, mida ta hakkas kandma 2023. aasta 6. detsembril. Ta vabastati Viru Maakohtu määruse alusel 2024. aasta 24. septembril ehk ta jõudis oma vangistusest ära kanda veidi üle üheksa kuu.

Eduards Traskovskis ja Oleg Seljonovs (Läti Vabariigi kodanikud) mõisteti Pärnu Maakohtus süüdi selles, et nad soovisid 2021. aastal üle võtta n-ö Pärnu amfetamiiniturgu (seda kriminaalasja on kajastatud 2022. aasta kokkuvõttes). Neile mõisteti karistuseks seitse aastat vangistust, mille kandmise alguseks loeti 1.10.2021 (lõpp 1.10.2028). Kohtuotsus jõustus 2024. aasta 20. mail. 2. oktoobril ja 1. novembril vabastas Viru Maakohus mõlemad ning saatis nad välja Lätti. Seega jõudsid nad kanda vähem kui poole neile mõistetud karistusest.

Lisaks on KrMS § 424¹ alusel vabastatud hulk inimesi, kes on mõistetud süüdi seksuaalkuritegude toimepanemises. Sergey Lunin (endise nimega Semenukha), kes kandis alates 11.11.2020 vägistamise eest seitsmeaastast vangistust, vabastati Harju Maakohtu 3.12.2024. aasta määrusega. Ivan Sarychev, kes kandis alates 1.12.2022 tahtevastase sugulise iseloomuga teo eest nelja aasta pikkust vangistust, vabastati Harju Maakohtu 05.11.2024. aasta määrusega. Muhammad Ibrahim Uthman, keda on karistatud nii vägistamise, kehalise väärkohtlemise kui ka võimuesindaja vastase vägivalla eest, vabastati Harju Maakohtu 23.10.2024. aasta määrusega.

Prokuratuur, vanglateenistus ja Justiitsministeerium reageerisid ilmselgelt ebaõiglase olukorra tekkimisele ja kitsaskoha lahendamisele kiirelt ning muutsid kohtule KrMS § 424¹ taotluste esitamise praktikat. Tänu sellele on prokuratuur vabastamise kaalumisse alates 2024. aasta novembrist rohkem kaasatud ja ka vangla on oma praktikat muutnud. See on toonud kaasa olukorra, kus taotluse esitanud välismaalasest süüdimõistetud on mitmel juhul jäetud vabastamata ehk nende vabastamist on kaalutud põhjalikumalt.

Viimaks tasub tähelepanu juhtida asjaolule, et kriminaalmenetluse seadustikus on ka regulatsioon, mis võimaldab saata välisriikide kodanikud karistust kandma oma kodukohariiki, ning just see peakski olema esimene samm. Sellega kaob ära eri kodakondsusega süüdimõistetute ebavõrdne kohtlemine ja lisaks tagatakse preventiivsed eesmärgid. Seega on kohtulikult karistatud inimesi võimalik üle anda nii raamotsuse (raamotsus 2008/909/JHA) ja Euroopa konventsiooni („Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioon“ – Riigi Teataja) kui ka selle lisaprotokolli („Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni“ lisaprotokoll – Riigi Teataja) alusel. 

Nende kohaselt saab väljasaadetavad süüdimõistetud anda nende nõusolekuta üle välisriigile. Viidatud lisaprotokolli on peale ELi liikmesriikide allkirjastanud mitmed riigid, mille kodanikud kannavad karistust Eesti vanglates (sh Gruusia, Moldova, Ukraina, Türgi jt; täisloend – Treaty Office).

KrMS § 424¹ (senikaua kui regulatsiooni pole muudetud) rakendamine ja praktika on kindlasti aktuaalne ka alanud aastal, sest tänavustes ülevaadetes on samuti kajastatud hulgaliselt kriminaalasju, kus süüdimõistetuteks on välismaalased – ELi liikmesriikide ja kolmandate riikide kodanikud. Nii on viimastel aastatel kasvanud eeskätt nende Läti kodanike arv, kes on Eestis toime pannud narkokuriteod ning kellele on mõistetud pikaajaline vangistus. Nüüdseks on neid juba kümneid ja tihti on nende süü olnud suur, mis on tinginud neile ka range karistuse mõistmise.

Krüptitud sidevahendite kasutamine ning sellega seotud proovikivid ja kohtupraktika

Viimastel aastatel on avalikkuseni jõudnud hulk kaasusi, kus kurjategijad on suhelnud otspunktkrüpteeringut (E2EE) kasutavate sidevahendite kaudu: EncroChat, Sky ECC, ANOM jt. Kohe kui politsei on ühe sellise rakenduse tegevuse lõpetanud, on turule ilmunud uus. Nõudlus taolise teenuse vastu püsib ilmselgelt suur.

Seoses sellega väärib mainimist ka kevadine Euroopa Kohtu EncroChati lahend (C-670/22), milles analüüsiti Saksamaal EncroChati tõendite kasutamise lubatavust, hinnates muu hulgas n-ö vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamist. Kohus tunnistas EncoChati tõendite kasutamise lubatavaks.

Ent EncroChat, Sky ECC ega ANOM ei ole paraku enam midagi erakordset. Eelmisel aastal teavitas Europol veel kahe taolise kurjategijatele meelepärase otspunktkrüpteeringut kasutava sidevahendi tegevuse lõpetamisest. Septembris teavitas Europol Ghosti tegevuse tõkestamisest ja vaid mõni kuu hiljem, detsembris teisegi sidevahendi – Matrixi – tegevuse lõpetamisest.

Otspunktkrüpteeringut kasutavate sidevahendite kaudu edastatud sõnumid on võimaldanud tõendada, ent ka ennetavalt tõkestada kümnete väga raskete kuritegude toimumist. Näiteks kirjutas OCCRP hiljuti, kuidas Balkani maffia kasutas Sky ECC telefone mõrvade planeerimisel, ning tunamullu avaldas AFP loo, kuidas Sky telefonide kaudu edastatud sõnumid paljastasid Euroopas piinakambrite kasutamise ja kõrgkorruptsiooni juhtumeid.

Mitu n-ö Sky ECC kaasust on jõudnud ka tähelepanuväärsete kohtuotsusteni. Näiteks mõisteti hiljuti Brüsseli kohtus Sky ECC tõendite põhjal süüdi 119 kurjategijat kuritegelikku ühendusse kuulumises, inimröövis ja väljapressimises.

Peale Sky ECC kaasuste on esimesed kohtulahendid tehtud n-ö ANOMi kaasustes. Viimastel aastatel on arutatud ANOMi tõendite lubatavust või usaldusväärsust üheksas Euroopa riigis, kokku 25 kriminaalasjas.

Lõviosas ANOMi menetlustes keskenduti sarnaselt Eestile tõendite lubatavuse küsimusele, kolmes kaasuses taandus küsimus tõendite usaldusväärsusele.

Pea kõikides kaasustes kasutati ANOMi tõendeid selleks, et tuua päevavalgele raskeid peitkuritegusid. Enamikus kaasustes käsitleti rahvusvahelist narkokuritegevust või organiseeritud kuritegevust, kaks kriminaalasja seondusid rahapesu ja kaks tulirelvade käitlemisega ning ühes kriminaalasjas kasutati ANOMi tõendeid võika mõrva paljastamisel.

Neist veerandsajast kriminaalasjast on päädinud vaid üks õigeksmõistva lahendiga.

Tulevikus on oodata veel kohtulahendeid nii SKY ECC, EncroChati, ANOMi, ent nüüd ka äsjaste Ghosti ja Matrixi sidevahendite kaasustes.

Selge on aga see, et riikidel on tarvilik oma võimekust märkimisväärselt suurendada, et tagada ühiskonna turvalisus: kõige raskemaid peitkuritegusid toime panevad kurjategijad kasutavad tehnika viimase sõna järgi loodud suhtlusvahendeid, mis võimaldavad neil endi tegevust tõhusalt varjata, jääda pea tabamatuks. Ka otspunktkrüpteeringu üha laialdasem kasutuselevõtt muudab teabe ja tõendite kogumise aina keerukamaks. Seadusandjad pole aga paraku mitte alati kuritegevuse vastu võitlejate tööriistakasti piisavalt tõhusalt ajakohastanud.

Olukorda ei paranda ka eelarvekärped ega fragmenteeritus. Riigil on ühelt poolt kohustus tagada turvalisus, ennetada raskete kuritegude toimepanemist ning kiirelt ja tõhusalt välja selgitada juba toime pandud kuritegude asjaolud, et taastada ühiskonna turvatunne. Teisalt peavad olema tagatud põhiõigused – mitte ainult kannatanute, vaid ka kahtlustatavate õigused. Kuidas leida tasakaal, et n-ö vastastikuse tunnustamise põhimõte ega ka tõendi kontrollitavuse põhimõte ei muutuks sisutühjaks? Sobivaima tasakaalu leidmine on tõeline kunst. Riigikohus sõnastas värskes ANOMi tõenditega seotud lahendis (1-21-7384) põhimõtted, millest Eesti õiguskaitseasutused peavad tulevikus analoogsete kaasuste puhul lähtuma.

Esiteks tõdes Riigikohus, et arvestades vältimatut vajadust võidelda riigipiire ületava kuritegevusega ning realiseerimaks KarS §-des 7–9 sätestatud karistusseaduse ruumilise kehtivuse põhimõtteid, aktsepteerib Eesti ka teistes riikides nende riigisisese õiguse alusel kogutud tõendeid.
Riigikohus märkis põhjendatult, et rahvusvahelise koostöö korral ei ole välisriigis toimuv tõendite kogumine enamasti selle riigi kontrolli all, kus isiku süüküsimus lõppastmes lahendatakse. Riikide suveräänsusest tulenevalt pole Eesti kohus KrMS § 65 lõike 1 kohaldamisel pädev hindama, kas välisriik järgis tõendite kogumisel seal kehtivat õigust. Selline õigus on üksnes tõendid kogunud riigil. KrMS § 65 lõike 1 rakendamisel lähtutakse eeldusest, et välisriigist saadud tõendid on kogutud selle riigi seaduse kohaselt. Nimetatud seaduslikkuse eeldus kehtib eeskätt riikide suhtes, kellega Eesti Vabariik on sõlminud välislepingu ja seeläbi väljendanud vastastikust usaldust. Sellest põhimõttest on alust irduda vaid siis, kui on üheselt tuvastatud, et välisriigi tõendid koguti selle riigi õigust eirates. Nii on see näiteks olukorras, kus seaduserikkumine nähtub menetluse käigus tõenditena esitatud välisriigi kohtu lahendist. Ka sellisel juhul tuleb Eesti kohtul hinnata, kas rikkumine on piisavalt raske, et mõjutada tõendite kasutatavust Eesti kriminaalmenetluses.

Teiseks rõhutas Riigikohus põhjendatult, et Eesti kriminaalmenetlusõiguse põhimõtete sisustamise on seadusandja usaldanud kohtutele. Mitte igat kriminaalmenetlusõiguse normi ei saa käsitada Eesti kriminaalmenetluse põhimõttena. Üldised põhimõtted, millega ei tohi välisriigis tõendite kogumine vastuollu sattuda, sisalduvad ennekõike Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) asjakohastes sätetes ja KrMS § s 64, eriti selle paragrahvi esimeses lõikes. Seega tuleb Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetena käsitada eelkõige selliseid põhiprintsiipe, mis väljendavad meie riigi kriminaalmenetluse üldist iseloomu ja põhiväärtusi. Teisisõnu saab kriminaalmenetluse põhimõtetena vaadelda neid printsiipe, millel rajaneb kriminaalmenetluse toimimine ja mille äramõtlemisel muutuks kogu selle põhistruktuur. Sellised üldpõhimõtted on eelkõige piinamise, õigusvastase vägivalla kasutamise, inimväärikuse alandamise, au ja väärikuse riivamise, elu ja tervise ohustamise keelud ning enese mittesüüstamise privileeg. Välisriigist saadud tõendite kasutamise välistab ka see, kui tõendeid kogudes kavatseti algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna või kui menetleja rikkus tahtlikult menetlusõigust.

KrMS § 65 lõike 1 kontekstis ei tähenda kriminaalmenetluse põhimõtetele vastavuse hindamine kontrollimist, kas menetlustoimingu tegemisel järgiti Eesti kriminaalmenetluse seadustiku sätteid. Arvestades õiguskordade erinevusi, mis on mõjutatud iga riigi ajaloolisest ja konstitutsioonilisest traditsioonist, ei pea välisriigis kehtiv tõendite kogumise kord vastama Eesti seaduse sätetele ega saagi seda teha. Põhiõigusi riivavate toimingute seaduses sätestamise eesmärk on näha ette PS § 3 lõike 1 esimese lause järgi nõutav alus toimingule allutatud isiku põhiõiguste piiramiseks. Seejuures võib põhiõiguste riive proportsionaalsust kriminaalmenetluses saavutada eri vahenditega, mida näitlikustab asjaolu, et ka EIÕK osalisriikide ja ELi liikmesriikide vastav normistik ei kattu. On võimalik, et välisriigis kogutakse tõendid menetlustoiminguga, mida Eesti õiguskord ei tunne. Isegi sellisel juhul ei saa automaatselt järeldada, et menetlustoiming on vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega.

Riigikohus täpsustas, et järeldus, nagu oleks Eesti õiguse kohaselt saanud ANOMi tõendeid koguda jälitustoiminguga, ei tähenda, et tõendi lubatavust hinnates tuleb lähtuda KrMS § 126-1 lõikest 4. Selle kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend ainult siis, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. Kuigi Eesti seadusandja on muu hulgas ajaloolistel põhjustel kehtestanud ainukese erandina tõendi kasutamise absoluutse keelu jälitustoiminguga tõendite kogumise korra rikkumise puhuks, ei ole viidatud säte Eesti kriminaalmenetluse põhimõte KrMS § 65 lõike 1 mõistes. Tegemist on tõendi lubatavust puudutava normiga, mille olematuks mõtlemine ei muudaks Eesti kriminaalmenetluse põhistruktuuri. Seetõttu ei ole praegusel juhul määravat tähtsust, et kriminaalasja materjalist ei nähtu, kes ja millise loa välisriigis andis.

Viimaseks toonitas kohus, et see, millistele andmetele tuginedes saab veenduda, et välisriigis tehtud menetlustoiming vastab Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetele, sõltub tõendist. Mida kergemini mõjutatav on tõendi sisu, seda rohkem teavet võib Eesti kohus vajada välisriigis tehtud menetlustoimingu kohta. Nii oleks näiteks keeruline jaatada tõendi kooskõla Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega olukorras, kus tõendina esitatakse välisriigist laekunud ülekuulamisprotokoll, ilma et kohtule oleks teada, milline riik ülekuulamist toimetas ning kas ja mil moel olid tagatud ülekuulatava põhiõigused. Ka ei võta välisriigis kogutud tõendi lubatavaks tunnistamine asja arutavalt kohtult õigust ja kohustust hinnata selle usaldusväärsust kogumis muude tõenditega.

Lisaks ANOMi kasutamisele on mitmes kriminaalasjas tuvastatud SKY ECC kasutamine ning seda eeskätt kriminaalasjades, milles on rahvusvahelise ja suuremahulise narkokaubanduse mõõtmed. Jevgenijs Birinsi kriminaalasjas (põhjalikumalt kajastatud tugevatoimeliste uimastite ülevaates) tuvastati, et kurjategijad kasutasid SKY ECCd. Möödunud aasta detsembris jõustus Läti kodaniku Jevgenijs Birinsi süüdimõistev otsus ja teda karistati 13 aasta pikkuse vangistusega (Riigikohtu otsus https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=1-21-7128/152). Ka Viru Maakohtu menetluses olevas kriminaalasjas tehti 5.12.2020 mitme isiku suhtes süüdimõistev kohtuotsus mahukas kriminaalasjas, kus süüdistuse kohaselt kasutati omavaheliseks suhtlemiseks ja kuriteo toimepanemiseks SKY ECCd. Selles asjas on tegemist maakohtu otsusega, mis pole veel jõustunud.