Hea lugeja!
Eelmisel aastal arutasid prokurörid palju selle üle, kuivõrd avatud peaks prokuratuur olema. Ühelt poolt on neid, kelle meelest peaks prokuratuuri vaikimine või napisõnalisus väljendama meie kui otsapidi julgeolekuasutuse salapära. Prokuratuur peaks olema diskreetne asutus, mis austab menetlusosaliste eraelu ega otsi odavat kuulsust. Teiselt poolt on neid, kes ütlevad, et ühiskonna turvalisust ja turvatunnet ei saa tagada tagareast. Kogukonna ja valdkonnaga tuleb olla igal võimalikul viisil kontaktis – kui inimesed sind ei tea ja sina oma valdkonda ei tunne, ei võida sa usaldust. Inimesi aidata ja kuritegudega võidelda saab aga siiski läbi usalduse.
Kahtlemata on õigus mõlemal poolel – diskreetsust ja avatust tuleb prokuröritöös igapäevaselt kaaluda. Oma peamistes eesmärkides ja väärtustes oleme püüdnud ehitada kiriku keset küla, eeldades, et professionaalne ja inimesest hooliv prokurör teab, kus kasutada avatust, kus diskreetsust. Igapäevase kommunikatsioonitöö kõrval on käesolev, järjekorras teine aastaraamat ühelt poolt võimalus pakkuda üldistavat sissevaadet prokuratuuri tegevusse ning teiselt poolt viis avada tavapärasest erinevaid või vähem tähelepanu saavaid aspekte prokuratuuri töös.
Läbi eelmise aasta tegelesime prokuratuuris sellega, et sõnastada meie jaoks tähtsaid väärtusi ja eesmärke. See ei olnud vaidlus sõnade üle, vaid peegeldus sellest, milline on meie roll inimeste turvalisusse panustamisel ja õiguste eest seismisel. Igalt prokurörilt oodatakse kohtueelse menetluse juhina aktiivset rolli, prioriteetide seadmist ning otsustusjulgust. Riikliku süüdistuse rolli täites on meie kohustus tagada kvaliteetsed materjalid, et kohus saaks õigusriigile kohaselt õigust mõista. Nii kohtueelses uurimises kui ka kohtusaalis on aga üheks suurimaks ootuseks kõikide õiguslike asjaolude kõrval kõikide menetlusosaliste väärikas kohtlemine. Kõik kuriteod ei saa tõendatud, suurele osale kannatanutest peame ütlema, et me ei leidnud süüdlast, tõendid jäid napiks või ei leidnud me juhtniitigi. Seda me muuta ei saa, kuid inimeste väärika kohtlemise, selgitamiste ja inimlikkusega saame kujundada nende arusaama õigussüsteemi usaldusväärsusest.
Prokuröri roll on muutumas laiemaks, nii spetsialiseerunud kui ka kogukonnaprokuröriks olek nõuab lisaks õigusteadmistele palju muid kompetentse, kuid pakub loodetavasti ka vastu palju laiemaid võimalusi tööõnne leidmiseks. Usutavasti leiate selle kohta ka tõendeid mitmetest aastaraamatu artiklitest.
Head lugemist!
Lavly Perling
Riigi peaprokurör