"taastav õigus"
Pilt: Sotsiaalkindlustusamet

Kui karistusest ei piisa – taastav õigus annab kannatanule hääle

Läinud aastal alustas Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi ja ennetusteenuste osakond esmakordselt taastava õiguse vabatahtlike koolitamist ning praegu on koolitatud juba viis gruppi vabatahtlikke. Uutest lähenemistest ja teenustest ning prokuröride rollist taastava õiguse rakendamisel rääkisid SKA taastava õiguse ja lepituse teenuse juht Annegrete Johanson ning Põhja piirkonna juht Olga Jevdokimova. Ohvriabi taastava õiguse ja lepituse teenuse juhi Annegrete Johansoni sõnul on taastava õiguse lähenemist Eestis sai suurema hoo sisse 2020 suvest, mil lõpetas esimene lend vabatahtlikke.

"Annegrete Johanson"
Annegrete Johansoni sõnul aitab taastav õigus kannatanul juhtum enda jaoks läbi töötada. Foto: Sotsiaalkindlustusamet.

„Taastava õiguse meetodid annavad võimaluse kõikidele osapooltele turvalises keskkonnas kokku tulla, et rääkida juhtunu ja selle tagajärjed selgeks ning jagada üksteisega oma mõtteid ja tundeid. Taastav õigus seab kannatanu ja tema vajadused esiplaanile, võimaldades tal töötada juhtum enese jaoks rääkimise kaudu läbi. Nii saavad osapooled end väljendada ja ka teo toimepanija kuuleb, mida tema tegu on kaasa toonud. Samuti aitab taastav õigus nihutada fookust karistamiselt vastutuse võtmisele tehtud teo eest ja kahju heastamisele. Lõppeesmärk on anda kannatanule tagasi turvatunne ja vähendada riski näiteks vägivalla või konflikti kordumiseks,“ selgitas Johanson taastava õiguse põhimõtteid.

Põhja piirkonna juhi Olga Jevdokimova sõnul eeldab taastava õiguse protsess alati kannatanu nõusolekut. „See tagab, et me väldime igakülgselt taasohvristamist. Need on juhendatud ning kindla struktuuri ja põhimõtete alusel läbiviidud vestlused. See on eneseanalüüs juhtunust õppimise ja edasi liikumise eesmärgil. Lihtsad, aga nii tõhusad põhimõtted, mille rakendamiseni me praeguses õigussüsteemis muidu ei jõua. Oluline on pidada silmas, et taastav õigus ei tähenda, et inimene ei saa oma teo eest karistada. See protsess annab ennekõike kannatanule võimaluse juhtunuga leppida ja rahu teha,“ rõhutas Jevdokimova. 

Kriminaalmenetlustes puudub Johansoni sõnul kannatanul sageli võimalus esitada küsimusi või öelda, mida ta juhtunu heastamiseks tegelikult vajab. „Taastav õigus annab kannatada saanud inimesele hääle, võimaluse väljendada oma vajadusi ning esitada juhtunu tõttu tekkinud küsimusi,“ lisab Johanson.

Konfliktivahendus annab võimaluse osapooltel juhtunu omavahel selgeks rääkida

Eestis on õiguslikult reguleeritud vaid üks taastava õiguse meetod, see on lepitusmenetlus. (Konflikti)vahendust või lepitust saab kriminaalasjades rakendada paralleelselt menetlusega, aga ka lisakaristusena või karistuse asemel, näiteks alaealise toimepandud kuriteo korral kriminaalmenetluse lõpetamiseks ja alternatiivse mõjutusvahendi kohaldamiseks. Erinevalt lepitusest, mis toimub üldjuhul toimepanija ja kannatanu vahel, võimaldab konfliktivahendus või taastav nõupidamine kaasata osalejate ringi kõik osapooled. See annab paindlikumad võimalused erinevate olukordade lahendamiseks, kaasates kõik mõjutatud osapooled, olgu tegu näiteks konfliktiga koolis või naabrite tüliga, mis mõjutab kogu korteriühistut. 

Prokuratuuris katsetatakse konfliktivahendust Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna piirkonnas alaealistega seotud kriminaalasjades juba 2019. aasta suvest. Eesmärk on liikuda üha rohkem selles suunas, et võimalikult varajases menetlusetapis hakataks paralleelselt kaasama ka taastava õiguse eksperte ning seda aina enam ka täiskasvanud osapooltega kriminaalasjades.

Erinevalt lepitusest, mis toimub üldjuhul toimepanija ja kannatanu vahel, võimaldab konfliktivahendus kaasata kõik osapooled.

„Ideaalis kaasab prokurör taastava õiguse eksperdi nii vara kui võimalik. Prokuröri roll on kutsuda füüsiliselt kohale kõik osapooled ja põhjalikult selgitada neile taastava õiguse protsessi. Prokuröri peamine eesmärk on saada osapoolte nõusolek ja neile võimalikult hästi selgitada, mis neid ees ootab. Seejärel toimuvad osapoolte individuaalsed kohtumised vahendajatega, kellega räägitakse protsess veel kord läbi, ning alles siis kohtutakse ühiselt,“ selgitas Johanson. Ka arutatakse kannatanuga, millised vajadused tal on edaspidiseks, et selle pinnalt sõlmida kokkulepped edasiseks. Johansoni sõnul võivad need tingimused olla väga erinevad olukordades, kui näiteks on tegu lähisuhtevägivallaga või kui toimepanija ja kannatanu on omavahel võõrad.

PROKURÖRI KOGEMUS
Põhja Ringkonna abiprokurör Annika Vanatoa meenutab oma esimest juhtumit, mille lahendamiseks pöördus ta konfliktivahendusse

Sündmus ise juhtus 2019. aasta suvel. Minu kätte sattusid kriminaalasja materjalid, mille sisu oli koolikonflikt 15–16-aastaste noorte tüdrukute vahel. Alaealised tulid kohtumistele koos vanematega. Püüdsime kaardistada, mis neid tüdrukuid alatasa jamadesse viib. Leppisime kokku põhimõtetes, mis aitavad vältida vägivalla kordumist. Esimesel kohtumisel ei suutnud kannatanu üle 10 minuti olla, sest info vastuvõtmine oli emotsionaalselt väga raske. Küll aga andsid teo toime pannud tüdrukud vanemate kaudu kanatanule edasi oma vabandused ja kahetsuse. 

Ühe vägivallatsenud tüdruku osas hindasime riski äärmiselt suureks. Olin valmis, et see tüdruk satub ühel hetkel vangi. Konfliktivahendus osutus nende noorte osas mõjusaks, sest pärast konfliktivahendust ei ole vägivallatsenud tüdrukud jäänud politseile silma ühegi rikkumisega, ka mitte väärteoga.

Eelistan just konfliktivahendust, sest erinevalt lepitusest annab see võimaluse kõikidele osapooltele väljendada oma soove ja tundeid, ning ootusi edasiseks saavad sõnastada mõlemad osapooled võrdselt. Teine edulugu on isa ja poja lugu, kus alaealine poeg vägivallatses isaga. Mõlemad osapooled olid juhtunu hetkel alkoholijoobes. Piisas konfliktivahendusest, et poeg ja isa saaksid esimest korda elus asjad südamelt ära rääkida, analüüsida, miks intsident juhtus, ning väljendada edasisi ootusi teineteisele, et vägivald ei korduks. Kannatanu oli südamepõhjast tänulik ja tundsin, et ta tõesti sai abi. 

Põhja Ringkonnaprokuratuuri alaealiste ja lähisuhtevägivalla kuritegude osakonna konsultant Jana Laht tegeleb igapäevaselt taastava õiguse rakendamisega. Ta julgustab teisi kolleege tulema harjumuspärastest mustritest välja ja lähenema igale juhtumile individuaalselt. „Uute asjade rakendamine nõuab esialgu pingutust ja head meeskonnatööd. Tuleb kastist välja mõelda ja kõigepealt hakata head tava kujundama. Kui ma annan endast natuke rohkem, 100% asemel 110, et uut lähenemist juurutada, siis järgmiste juhtumite korral läheb juba sellevõrra ladusamalt,“ julgustas Laht.

Konfliktivahendusel on kindel mudel ja konfliktivahendust viib alati läbi kaks koolituse läbinud inimest. „Kohtumistel räägitakse, mis juhtus ning mis mõtteid ja tundeid see tekitas. Analüüsitakse, millised olid omavahelised suhted enne ja millised praegu ning keda ja kuidas on juhtunu mõjutanud. Seejärel saab osapool öelda, millised on tema vajadused, et tegu saaks heastatud ja enam ei korduks. Abiks on vajaduste kaardid, mis on tegelikult uskumatud abivahendid ja mis aitavad osapoolel väljendada seda, mida ta vajab täna. Ühiskohtumisel tehakse kogu see protsess uuesti läbi, kõik saavad rääkida oma loost oma vaatenurga kaudu ja kuulda teise lugu. Sageli loob see selgema pildi toimunust ja suurendab üksteise mõistmist,“ kirjeldas Johanson.

Nii tekibki osapooltel võimalust rääkida kõik südamelt ära. „Vahel kuuleb või näeb toimepanija esmakordselt, milliseid tagajärgi ja üleelamisi on tema tegu kaasa toonud. Sellel võib olla meeletu mõju. Kuid kõigiga see ei toimi. Üks eeldus on, et teo toimepanija tunnistab oma tegu, nii nagu lepituseski. Vastasel juhul ei ole nendel kohtumistel mõtet,“ selgitas Jevdokimova. Väga sageli peitubki Jevdokimova sõnul lahendus omavahelises suhtluses või täpsemalt, selle puudumises. „Ühes koolis toimus intsident, kus laps võttis kooli kaasa noa. Pärast seda tekkis täielik sõjaolukord lastevanemate ja juhtkonna vahel. Pärast vestlusi selgus, et lapsed olid toibunud intsidendist endast, kuid puudust tunti kommunikatsioonist juhtkonnaga ja omavahelisest suhtlusest,“ tõi Johanson näite. 

"taastava õiguse esimene lend"
Taastava õiguse lähenemist on Eestis aktiivselt kasutatud 2020. aasta suvest, mil lõpetas esimene lend taastava õiguse vabatahtlikke. Foto: Sotsiaalkindlustusamet.

Jevdokimova sõnul on taastav õigus aidanud päriselt rakendada lepitamist. „Tulenevalt meie ametite eripäradest ja taustast võivad prokurörid seda vahel võtta ennekõike tingimuste kokkuleppimisena, meie aga näeme siin võimalust osapooltel end väljendada ja nii juhtunu läbi töötada. Näiteks pani üks joobes mees toime vägivallateo ning tundis suurt kergendust, kui sai hiljem kannatanule selgitada, kui suur on tema häbi, et ta umbjoobes selliselt käitus, ning mis kõige olulisem, tema ees vabandada. Lepitus ei ole ainult tingimuste kokkuleppimine. Lepitus on osapooltele võimalus rääkida, mida nad on üle elanud, ja panna teo toimepanija aru saama, kui suur kahju on tekitatud.“ 

Johanson toob näiteks loo 10- ja 11-aastastest poistest, kes omavanusele tüdrukule viga tegid. „Kui kannatanu kuulis poiste enda lugu ja tausta, andis ta hoopis uue tähenduse poiste käitumisele. Konflikti osapooled said tänu üksteise mõistmisele kergemini juhtunuga rahu teha, et edasi liikuda,“ kirjeldas Johanson. 

Esmakordselt rakendati taastavat õigust peresisese seksuaalse väärkohtlemise juhtumis

Kui 2018. aastal toimus Sotsiaalkindlustusameti eestvedamisel Eestis esmakordselt taastava õiguse nädal, siis läinud aastal tähistati seda novembris esmakordselt taastavale õigusele pühendatud kuu raames. Rahvusvahelisel laste seksuaalse väärkohtlemise vastasel päeval, 18. novembril, toimus taastava õiguse seminar ning fookuses oli taastava õiguse rakendamine väärkohtlemise juhtumites. Seminaril rääkis Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Andra Sild ühest Eesti esimesest teadaolevast näitest, mil prokuratuuri eestvedamisel rakendati seksuaalkuriteo lahendamisel taastavat õigust.

Loo keskmes on pere, kus üks pereliige seksuaalselt väärkohtles kahte nooremat pereliiget. Andra nägi siin võimalust taastava õiguse rakendamiseks ning ta kaasas juhtumi lahendamisse partnerid Sotsiaalkindlustusametist ja Lastemajast. Kriminaalmenetlus on nüüdseks lõpetatud ja osapooltega tegelevad praeguseni erinevad eksperdid. Praegu on üks ohvritest väärkohtlejaga kohtunud, teine veel kaalub, kas ta seda vajab või soovib.

Konfliktivahendus annab kannatanule võimaluse saada oma küsimustele vastused, toimunuga leppida ja loodetavasti eluga edasi liikuda.

Taastava õiguse meetodi rakendamine võimaldab ohvril spetsialistide toel väärkohtlejaga silmitsi seista, et saada oma küsimustele vastused, toimunuga leppida ja loodetavasti eluga edasi liikuda. See ei tähenda, et väärkohtlejale ei järgne karistust. Selline vahendus võib olla abiks peresiseste väärkohtlemise juhtumites siis, kui pereliikmed peavad üksteisega edasises elus rohkemal või vähemal määral kokku puutuma, mistõttu on eriti oluline, et nad suudavad juhtunuga rahu teha. 

„Põhimõtteliselt on taastava õiguse kohaldamine võimalik ükskõik millise seksuaalkuriteo korral, kui selleks on valmis kannatanu ja muidugi ka toimepanija. Taastava õiguse rakendamise võimalustest saame rääkida kannatanule meie. Kas kannatanu seda soovib, on tema otsustada, ja just kannatanu soov on see, millest peaksime lähtuma. Oluline on pidada silmas, et toimepanijale küsitud (vangla)karistus ei välista taastava õiguse kohaldamist,“ sõnas Sild. 

Kuritegu ja karistus – hoiakute muutumine võtab aega

Erinevad uuringud on näidanud, et tavapäraste karistusõiguslike meetmetega võrreldes on taastav õigus tulemuslikum retsidiivsuse vähendamisel, kahjude hüvitamisel ja laiemalt ühiskondliku turvalisuse tagamisel. Ka tajuvad kannatanud taastava õiguse protsessi õiglasemana kui traditsioonilist kriminaalmenetlust (ajakiri Sotsiaaltöö, 2020 lk 17). Miks me siis ikkagi seda rohkem ei kasuta? 

Ekspertide sõnul põrkutakse taastava õiguse rakendamisel ennekõike hoiakute ja suhtumisega. „Skeptilist suhtumist on palju. Eriti seksuaalkuritegude korral kohtame palju mõistmatust, et kuidas saab seda rakendada? Aga seejuures unustatakse, et see on kannatanu heaks ja vaid tema enda soovil. Ka tuleb pidada silmas, et seadus võimaldab alaealiste korral taastatavat õigust rakendada ükskõik millises etapis ning see ei välista kriminaalasja kohtusse saatmist ja sellele järgnevat karistust,“ ütles Johanson.

Ent Johansoni sõnul on meil praktikat, kus rakendatakse karistamist koos taastava õigusega, kahjuks veel vähe. „Paljudes riikides algab kohe menetlusega paralleelselt ka taastava õiguse protsess.“

Mida varem jõuavad osapooled lepitusse ja konfliktivahendusse, seda paremad on tulemused.

Praktikas on tulnud ette aga olukord, kus näiteks lapsevanem tegi avalduse pöörduda konfliktivahendusse, kuid kool ei olnud nõus vahendama. Sellises olukorras julgustavad Sotsiaalkindlustusameti esindajad lapsevanemaid ise kokku leppima ja otse teenusele pöörduma. Ka on tulnud ette andmekaitsealaseid kitsaskohti. „Näiteks pöördub meie poole kodanik, kes vajab abi tülis naabermehega, aga meil ei ole naabrimehe kontakti. Tekib kohe rida küsimusi, kas ja kuidas tohime naabrimehega ühendust võtta,“ tõi Johanson elulise näite. 

Sotsiaalkindlustusameti esindajad tunnustavad koostööd prokuratuuriga ja julgustavad ka teiste piirkondade prokuröre rakendama rohkem konfliktivahendust menetluse eri etappides, aga ka nendel juhtudel, kus kriminaalasi jääb alustamata. Ka julgustab Jevdokimova prokuröre pöörduma taastava õiguse ekspertide poole värskemate juhtumitega. „Mida vanem on lugu, seda keerulisem on sellega tegeleda. Ja kaasata võiks meid kohe. Mida varem jõuavad osapooled lepitusse ja konfliktivahendusse, seda paremad on tulemused. Loomulikult tuleb alati hoolikalt kaaluda, kas see on üldse taastava õiguse lugu, kas osapooled on avaldanud soovi leppida, kas osapooltel on midagi arutada ja jagada omavahel. Siin ongi prokuröridel kandev roll selgitustöö tegemisel, veendumaks, et osapooled on leppimiseks või konfliktivahenduseks valmis,“ lisas Jevdokimova.

Praegu on Sotsiaalkindlustusametilt abi küsitud enam kui 100 juhtumi lahendamisel. Viis gruppi vabatahtlikke on koolitatud. Nende seas on ametnikke, aga ka väga erinevate taustadega inimesi, kes on võtnud südameasjaks panustada ühiskonna turvalisusesse taastava õiguse vabatahtlikuna. Eriti oluline on vene keelt kõnelevate vabatahtlike leidmine ja Sotsiaalkindlustusamet ootab inimesi liituma nende võrgustikuga, kirjutades taastavoigus@sotsiaalkindlustusamet.ee. 

KATSETUS
2020. aastal hakkasid esmakordselt Ohvriabi ja ennetusteenuste osakonna töötajad Tallinnas ja Harjumaal reageerima koos politseinikega alaealiste enesetappude või õnnetussurmaga lõppenud sündmustele

2020. aasta läheb lisaks konfliktivahenduse teenuse käimalükkamisele ajalukku veel teiselgi põhjusel. Nimelt plaaniti 2020. aastal alustada katseprojektiga, mille raames reageerivad psühhosotsiaalse abi osutajad Ohvriabi ja ennetusteenuste osakonnast operatiivselt alaealiste enesetappude ja õnnetussurmadele Esimene traagiline sündmus leidis aga saatuse tahtel aset juba mõned päevad enne uue aasta algust, 2019. aasta jõulupühade järel. Nii sai alguse koostöö, mis loodetavasti laieneb ka Põhja piirkonna eeskujul üle Eesti.

„Rahumäe majas töötanud Ohvriabi töötajal tekkis hea klapp just seksuaalkuritegude ja lastekaitse grupiga, kes mitme juhtumi korral kaasas Ohvriabi nõustama peret ja suhtlema kooliga. Kuna koostöö sujus, hakkas ka idanema mõte, et Ohvriabi töötajad võiksid politseiga koos reageerida alaealiste enesetappudele või surmaga lõppenud õnnetusjuhtumitele. Kriminaalpolitseinikud peavad sündmuskohtadel keskenduma ennekõike menetlustoimingutele, et selgitada välja juhtunu asjaolud ja välistada kuriteokahtlus. Kuid samal ajal vajavad lähedased kohe abi,“ selgitas uue koostöövormi sünni tagamaid Põhja piirkonna juht Olga Jevdokimova.
Psühhosotsiaalse abi osutajatel on vastav väljaõpe ning vajadusel saavad nad suunata tuge vajavad lähedased erinevatele teenustele, nagu psühholoogilisele nõustamisele või leinanõustamisele. Ohvriabi töötajad on 24/7 valmisolekus ning reageerimist nõudva sündmuse korral helistab Ohvriabi töötajale politsei välijuht.

„Oleme võtnud eesmärgiks olla kohal poole tunniga. Praktika on näidanud, et kontakt lähedastega tuleb luua kohe, sest hilisem sekkumine ei aita saavutada sellist usaldussuhet. Meie ülesanne on luua kontakt pereliikmetega, uurida nende vajaduste kohta ning jääda neile toeks ka järgmistel, kõige raskematel nädalatel,“ sõnas Jevdokimova. 

Läinud aastal reageerisid Ohvriabi töötajad seitsmele sellisele sündmusele. Põhja piirkonna katse on näidanud, et vajadust sellise reageerimise järele on, mistõttu plaanitakse laieneda projektiga ka üle Eesti. Siin tulevad mängu aga piirkondlikud eripärad. Paljudes regioonides on vahemaad väga suured ja kohalejõudmine võtab aega. Samuti kehtib töötajate läbipõlemise vältimiseks põhimõte, et sama inimene ei reageeri mitmel korral järjest.

 

autor
Marie Aava

Marie Aava on Põhja Ringkonnaprokuratuuri pressinõunik ning prokuratuuris töötab ta 2020. aasta aprillist. Enne seda töötas Marie pea viis aastat Politsei-ja Piirivalveameti kommunikatsioonibüroos ja koordineeris Põhja prefektuuri kommunikatsioonitööd.