Häirekeskus: Häirekeskus. Tere.
Teataja: Halloo! Politsei? Kiiresti. Inimene püstoliga ja „sidrun“ on. Ta hoidis mind pantvangis. Kiiresti, ma anun teid. Sõitku kohale mitte politseiautodega, ta on ebanormaalne.
Häirekeskus: Aa, püstoliga mees on?
Teataja: Ta hoidis mind sihikul.
Selle kõne järel rullus lahti 2023. aasta üks meeldejäävamaid tulirelvaga seotud intsidente, mis toimus muidu vaikses Haapsalu linnas. See algas tavalisest vestlusest, mida pidas kooselu lõpetanud paar. Vestlusest arenes aga peadpööritav sündmus, mille lahendamisse olid kaasatud nii politsei, prokuratuur, politsei läbirääkijad kui ka pommigrupp. Elamukvartal Haapsalus piirati sisse enam kui neljaks tunniks, kuniks läbirääkijatel õnnestus meest veenda korterist väljuma.
Politsei pidas toimepanija kahtlustatavana kinni ja arvestades kuriteo raskust ja toimepanemise vahendi ohtlikkust, taotles prokuratuur kohtult mehe vahi alla võtmist, milleks kohus ka loa andis. Ärevatest sündmustest käivitunud kriminaalmenetluse lõpptulem saabus poolteist kuud hiljem, kui Pärnu maakohus mõistis toimepanija kriminaalkorras süüdi nii ähvardamise, vabaduse võtmise, lähisuhtevägivalla kui ka relva ebaseadusliku käitlemise eest. Lisaks kohaldas kohus kannatanu suhtes lähenemiskeelu kolmeks aastaks.
Ühelt poolt pakuvad registreeritud tulirelvad võimaluse enesekaitseks ning kiireks reageerimiseks kriitilistes olukordades. Näiteks võib tulirelva omamine tugevdada inimese turvatunnet, eriti praeguses olukorras, kus Euroopa lävel kaitseb ukraina rahvas end Venemaa eest. Samas võib tulirelvade ning just ebaseaduslike tulirelvade liigne levik avaldada vastupidist mõju.
Aasta enne Haapsalus toimunud juhtumit šokeeris avalikkust Järvamaal üheksa toonekure hukkamine tulirelvast. Politsei kogus tõendeid, kontrollis vihjeid, kuulas üle inimesi ent alustatud kriminaalmenetluse käigus ei tuvastatud paraku tulirelvaga arutult ümber käinud inimest.
Samas alustatud kriminaalmenetluse ligi 200-leheküljeline toimik annab tõestust, kui oluline on tegeleda tulirelvadega seotud juhtumitega, et hoida ära võimalik laiem kahju. Eriti kuna selle menetluse käigus kontrollitud infokillud viisid ka ebaseaduslike relvade leidmiseni.
Relvade mõju kogukonna turvatundele on kahtlemata mitmetahuline. Ühelt poolt pakuvad registreeritud tulirelvad võimaluse enesekaitseks ning kiireks reageerimiseks kriitilistes olukordades. Näiteks võib tulirelva omamine tugevdada inimese turvatunnet, eriti praeguses olukorras, kus Euroopa lävel kaitseb ukraina rahvas end Venemaa eest.
Suuremat tähelepanu tuleb pöörata relvaomanike taustale ja tervislikule seisundile. Tasub mõelda, kas relvaloa omanikud võiksid käia tihedamini arsti vastuvõtul, uimasti sõelkontrollis ja alkoholihäirete tuvastamise kontrollis.
Samas võib tulirelvade ning just ebaseaduslike tulirelvade liigne levik avaldada vastupidist mõju. Ebaseaduslike relvade korral on risk, et halvasti konstrueeritud või hooldamata tulirelvad suurendavadnii õnnetusjuhtumite ja vigastuste ohtu relvakasutaja kui ka teda ümbritsevate inimeste jaoks. Ühtlasi pole relvaloata inimesed pädevad relva käsitlejad, olles sellega potentsiaalne ohuallikas endale kui ka teistele.
Politsei- ja Piirivalveameti 01.01.2019–30.06.2022 statistika kohaselt registreeriti kokku 945 juhtumit tulirelvaga, millest 185 juhul oli tegemist ebaseadusliku relvaga. Kõnekam on aga fakt, et üle poolte erinevate relvadega või relvataoliste esemetega (nuga, õhkpüss vms) toime pandud juhtumite korral olid osapooled alkoholi- või narkojoobes. Üle 13%-l juhtudest, kus tegemist oli tulirelvaga, oli kurjategija tarvitanud alkoholi.
Seega ei ole liialdus väita, et kui kokku satuvad psüühikahäire ja uimastid või alkohol, kasvab inimese ohtlikkus kordades. Seetõttu tuleb suuremat tähelepanu pöörata relvaomanike taustale ja tervislikule seisundile. Tasub mõelda, kas relvaloa omanikud võiksid käia tihedamini arsti vastuvõtul, uimasti sõelkontrollis ja alkoholihäirete tuvastamise kontrollis.
Paraku on ka Eestis olnud äärmuslikumaid juhtumeid, kui naabrimees tappis laste nähes tulirelvaga nende ema, endine kaitseliitlane korraldas Lihulas veresauna, teetööline tulistas teist meest näkku.
Näiteks kui kriminaalmenetluses on võimalik alkoholi tarvitanud ja sellest tekkinud joobe laineharjal vägivallatsenule määrata veremarkeri PEth analüüside andmise kohustus, siis võiks seda kohustust laiendada ka relvakandjatele.
Muret teeb relvavägivald
Kuigi Eestis on suhteliselt vähe relvakuritegusid, on relv paratamatult suurema ohu allikas, mis sattudes valedesse kätesse võib tuua kaasa palju kahju. Paraku on ka Eestis esinenud äärmuslikumaid juhtumeid, kui naabrimees tappis laste nähes tulirelvaga nende ema, endine kaitseliitlane korraldas Lihulas veresauna, teetööline tulistas teist meesterahvast näkku.
Samas ei ole praegu Eesti ühiskonnas või ka laiemalt maailmas probleemiks üksnes tulirelvadega toime pandud süüteod, vaid relvavägivald üldisemalt. PPA statistika järgi tekitati aastatel 2019 kuni 2022 tulirelvadega vigastusi ja tervisekahjustusi 61 korral. Enesetapu ja surmaga seotud juhtumeid oli 38. Nendest 10 juhul oli tegemist seadusliku ja üheksal juhul ebaseadusliku tulirelvaga.
2023. aasta 11 kuuga kokku oli 1946 relvajuhtumit, millest 525 olid kuriteod. Enim (85%) pandi toime kehalisi väärkohtlemisi, ähvardamisi või avaliku korra raskeid rikkumisi.
Relvavägivald on alati ootamatu kriisijuhtum, mille korral ei ole ainsad reageerijad õiguskaitseastused, vaid mängu tuleb ka ohrviabi ning psühhosotsiaalne kriisiabi, kes nõustavad traumast ülesaamiseks nii sündmusesse puutuvaid inimesi kui ka kogukonda.
Näiteks 2023. aasta suvel Saaremaal perekonna sisemiste pingete tõttu sai politseile teatavaks, et inimesel võib kodus olla ebaseaduslik tulirelv. Inimesega seotud kohtades läbiotsimiste käigus leiti kokku kuus ebaseaduslikku tulirelva, umbes 400 padrunit ning kilo jagu püssirohtu. Samal aastal leidis Pärnumaal aset juhtum, kus lähisuhtevägivalla kutse peale reageerinud politseinikud leidsid menetlustoimingute käigus mehe valdusest kolm ebaseaduslikku tulirelva.
Kuna relvavägivald on peamine surmade, traumade ja vigastuste tekitamise põhjus erinevates vanusegruppides, on vältimatu, et me suhtuksime relvavägivalda kui rahvatervise probleemi laiemalt. Igal süüteol on lisaks karistuslikele tagajärgedele ka sündmuses osalenute emotsionaalsed läbielamised, mis ei alga ega lõpe menetlusega samal ajal.
Sellised sündmused mõjutavad rohkem kui ühte inimest, kes võivad kriisi järel vajada mitmekülgset abi ja toetust. Need on sündmused, mis võivad mõjutada üksikuid inimesi, perekondi, aga ka terveid kogukondi. Relvavägivald on alati ootamatu kriisijuhtum, mille korral ei ole ainsad reageerijad õiguskaitseasutused, vaid mängu tuleb ka ohvriabi ning psühhosotsiaalne kriisiabi, kes nõustavad nii sündmusesse puutuvaid inimesi kui ka laiemalt kogukonda, et traumast üle saada.
Tähelepanu noortele
Arvestades nii Eestis kui ka mujal maailmas koolides juhtunud traagilisi sündmusi ning rahvusvahelise kogukonna üha süvenevat muret noorte pärast, keda võib äärmuslik propaganda ära kasutada oma ideoloogia ja vägivalla levitamiseks, on oluline, et noortele ei oleks relvad lihtsasti kättesaadavad.
Noored elavad mitme maailma vahel – kool, kodu, huvitegevused – ning seal põrkuvad erinevad väärtused ja hoiakud. Kujuneva inimesena on raske toime tulla väärtuskonfliktidega, mistõttu ei tee noored alati ratsionaalseid otsuseid.
Relv on loodud tervisekahju tekitamiseks. Kuigi eraldatud keskkonnas märgi pihta tulistamine võib tunduda põnev ajaviide, peab iga relvakäitleja endale aru andma, et relva käsitledes valdab ka suuremat ohuallikat.
Seetõttu on nende kõrval olevatel vanematel oluline roll nende suunamisel. Lapsega suheldes, teda mõistes, tema tegemiste vastu huvi tundes ja lapse käitumist jälgides näeb vanem neid käitumismustreid, mis on kujunemas. See on hea stardipositsioon, kust vajadusel last toetada või aidata, kui idanema hakkavad negatiivsed käitumismustrid.
Kõige markantsem näide pärineb aga 2019. aastast, mil „Pealtnägija“ tegi loo sellest, kuidas ühe erakonna noortekogu on asunud oma liikmetele relvakoolitusi korraldama. Mitmed liikumisse kuulunud alaealised postitasid sotsiaalmeediasse endast laskeharjutustel tehtud fotosid, millel nad poseerisid relvaga ja mida saatsid rassivihale viitavad või vägivallaga ähvardavad pildiallkirjad. Juhtumi osas küll menetlust ei alustatud, ent siinkohal on paslik tõstatada küsimus, kas mitte täiskasvanud ei ole ebaõnnestunud noorte riskikäitumise maandamisel.
Relv on loodud tervisekahju tekitamiseks. Kuigi eraldatud keskkonnas märgi pihta tulistamine võib tunduda põnev ajaviide, peab iga relvakäitleja endale aru andma, et relva käsitsedes valdab ta suuremat ohuallikat. Eeltoodu peaks aga tähendama ka seda, et relva saab soetada endale ainult selline inimene, kes on usaldusväärne, õiguskuulekas ja ka kohusetundlik ning tõestanud eelnimetatud tingimustele vastavust, läbides relvaloa taotlemise protsessi. Ei tasu unustada, et riigi turvalisus algab kogukonnast. Turvalisuse üheks aluseks on kogukonnas ohtude teadvustamine ning teadmine, milliseid ohte relvade, eriti tulirelvade, käitlemine endas kätkeb.
Liina Pikma: õhkrelvad on jõudnud kurjategijate töölauale
Kui veel mõne aasta eest võis kurjategijate kodudest või autodest leida kurikaid, siis viimastel aastatel on kurikad asendunud õhkrelvadega. Need tulirelva meenutavad relvad võivad kõrvalt vaadetes tunduda süütud, kuid eelmine aasta näitab, et õhkrelvad on korrarikkujate seas üha populaarsemad.
Üldistatult võib öelda, et õhkrelvad on rohkem kasutusele tulnud kogukonnakuritegudes – avaliku korra rikkumistes ja konflikti osapoolte ähvardamistes.
Konfliktsituatsioonides on õhkrelva kasutamine seisnenud nii sellega vehkimises avalikus kohas kui ka päriselt relvast tulistamises. Keskmine inimene ei pruugi vahet teha, kas konflikti teine pool võtab hõlma alt või toob kuskilt teisest toast välja õhkrelva või tulirelva. Seega on õhkrelvad ähvardamiste korral kaalukas asjaolu, miks kannatanu võib mingit ähvardust reaalsena võtta, ja tal on kahtlemata alust karta ka ähvarduse täideviimist.
Kahtlusalused põhjendavad õhkrelva kasutamist konfliktide korral sellega, et neil oli soov konfliktsituatsioon lõpetada, või kasutasid seda, kuna teine pool oli neid ründamas või ähvardas seda teha. Enamusel juhtudest ei leia nende õilsad eesmärgid kriminaalmenetluses kinnitust.
Karistusseadustik näeb ette, et tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Seda ka juhul kui ähvardamisel kasutatakse õhkrelva.
Nagu praktikutena teame, võetakse karistuse mõistmisel arvesse erinevaid asjaolusid: kas esines kergendavaid või raskendavaid asjaolusid; kas ähvardaja on kannatanu suhtes varem või üldse pannud toime mõne muu vägivallakuriteo ja millisel viisil ähvardamine õhkrelva kasutades tegelikult aset leidis.
Kohtupraktika pinnalt võib öelda, et õhkrelvadega toime pandud tegude korral on karistused enamasti tingimisi vangistus ja reaalne vangistus. Rahalist karistust selliste kuritegude korral mõistetakse vähe, kuna selle eeldus on, et süüdistataval peaks olema kindel igakuine sissetulek, mida neil tihti ei ole.
Siiski hädakaitse situatsioonis on lubatud kasutada kõiki käepäraseid ja sobilike vahendeid, mis aitavad lõpetada ründe. Seega ei ole käepärast oleva õhkrelva kasutamine hädakaitse korral keelatud, kui see on sobiv vahend ründe tõrjumiseks ja teisi sobivaid vahendeid ründe tõrjumiseks ei ole.
Õhkrelva enesekaitsevahendina soetamine on minu hinnangul siiski küsitav. Jah, saame ju kaubanduskeskustest ja vastavatest poodidest tsiviilkäibes piiramatult lubatud õhkrelva koju osta. Aga kas meil on tõesti tänapäeva Eestis nii ohtlik ja ebaturvaline? Arvan, et ei. Isegi arvestades Ukraina ja Venemaa sõja mõjusid meie sisejulgeolekule olen seda meelt, et praegu puudub vajadus (isegi siin Venemaa Föderatsiooni piiri äärsel alal) enesekaitseks õhkrelvi koju valmis osta.
Õhkrelva hoiustamiseks ei ole erinevalt tulirelvast kehtestatud ka reguleeritud hoiustamistingimusi. See omakorda tähendab, et kodustes tingimustes võivad lapsed ja noorukid ohtliku „mänguasja“ leida ja siis ei hüüa õnnetus tulles. See on veel üks lisaargument, miks on enesekaitseks targem jätta õhkrelv koju ostmata.
Maarja Germann liitus prokuratuuriga 2015. aastal Viru ringkonnaprokuratuuris abiprokurörina. 2017. aastal nimetati ta Viru ringkonnaprokuratuuri vanemprokuröriks Narvas ning alaes 2021. aasta suvest täidab Maarja vanemprokuröri kohustusi Lääne ringkonnaprokuratuuris, menetledes II osakonnas kogukonnakuritegusid. Varasemalt on ta töötanud Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuris uurijana.
Liina Pikma liitus prokuratuuriga 2005. aastal ning asus Riigiprokuratuuri abiprokuröriks. Aasta hiljem liikus ta edasi Viru ringkonnaprokuratuuri ning alates 2008. aastast on Liina II osakonna ringkonnaprokurör. 19 aasta jooksul on Liina prokuratuuris tegelenud erinevate valdkondadega, kuid praegu on tema töölõiguks rasked ja isikuvastased kuriteod ning lähisuhtevägivald.