Edu valem ehk kuidas võiks tark riik saada rikkaks ja teha kurjategijad vaeseks

Eesti riigivapil on kujutatud kolme sammuvat kaslast. Ei hakka laskuma vaidlustesse, kas tegu on lõvi või leopardiga, eriti arvestades, et kunagi oleme uhkusega kirjeldanud, kuidas Eesti on teinud hoopiski tiigrihüppeid. Nii või teisiti kehtib loodusseadus, et kaslased armastavad igapäevaselt küll pikalt põõnata, ent talveunne nad kunagi ei jää. Talveuni on teatavasti iseloomulik karudele. Ja karuga tunneb hingesugulust üks teatud riik, kellest Eesti šnitti võtma ei peaks. Kui tahame, et väljend „Kuritegevus ei tasu ära“ saaks meie õigusruumis tõsiseltvõetava sisu, on just selles vallas vaja ühe tõelise kaslase jõulist hüpet. Aga kõigepealt tuleb see loomake üles äratada. Et mu kirjutis ei võtaks täielikult mõne Onu Remuse loo nägu, tahan ma tegelikult öelda järgmist.

Kui tahame, et väljend „Kuritegevus ei tasu ära“ saaks meie õigusruumis tõsiseltvõetava sisu, on just selles vallas vaja ühe tõelise kaslase jõulist hüpet.

Möödunud aasta oli prokuratuurile ajalooline. Nimelt loodi ja käivitus uus prokuratuur, n-ö viies ringkond ehk Majandus- ja Korruptsioonikuritegude Ringkonnaprokuratuur. Uus prokuratuur kutsuti ellu selleks, et temast saaks keeruliste ja ühiskonnale suure mõjuga kuritegude vastases võitluses mängumuutja. Uuele ilmakodanikule elatakse kaasa, tema poole on pööratud paljude pilgud. Temalt oodatakse tulemust. Mis see tulemus on ja kuidas seda mõõta? Möödunudsügisesel prokuratuuri 106. aastapäeval peetud kõnes sõnas peaprokurör Andres Parmas: „Kui viiendal ringkonnal oleks oma lipukiri, kõlaks see ehk nii: kes otsustab panna toime kuriteo, otsustab jääda vaeseks – mitte üksnes moraalselt, vaid ka materiaalselt!“ Nii võiks uue prokuratuuri tulemused olla hinnatavad ennekõike arestitud ja konfiskeeritud kriminaaltulu hulga ning seda kajastavate arvnäitajate abil. 

Kui rääkida tõelistest eeskujudest, siis võib edulooks kujunenud „nooreks prokuratuuriks“ pidada Euroopa Prokuratuuri ehk EPPOt. EPPO seitse esimest eluaastat on tõestanud, et võitluses piiriülese kuritegevusega, sealhulgas justnimelt keeruliste majanduskuritegudega, on temast kujunenud tõeline tegija. Lugedes EPPO seni viimast aastaaruannet, püüab pilku, et aastaga paranes EPPO kriminaaltulu arestimisvõimekus neli korda. Nii arestiti vara kokku 1,5 miljardi euro ulatuses. [1]  Meie uus ilmakodanik pole aga veel aastatki vana. Kuid oleks ju uhke, kui jõudes EPPOga samasse ikka aastal 2031, võiks ka viies ringkond tuua lauda sama jalustrabavaid numbreid kriminaaltulu äravõtmisel?  

Aasta 2031 on oluline ka eraldiseisvalt. Eesti eelmises Moneyvali [2] raportis toodi esile, et Eesti ei ole kriminaaltulu konfiskeerimisel küll lootusetu juhtum, ent järgmiseks hindamiseks, mis eelduslikult toimubki 2031. aastal, on arenguruumi veel küll. Muu hulgas osutas nimetatud eksperdikomitee oma hinnangus ebakõlale, mis valitseb Eestis arestitud ja konfiskeeritava vara osas – viimase puhul esineb silmatorkav ärakukkumine. [3] Näiteks ajavahemikul 2018–2022 on kriminaalmenetlustes arestitud vara aastas keskmiselt 11,7 miljoni euro väärtuses, ent jõustunud kohtuotsustega on konfiskeeritud vara keskmiselt 2,4 miljoni euro ulatuses. [4] Niisugune, viiekordne vahe ei ole mitte dramaatiline ega isegi drastiline, vaid tegelikult šokeeriv. Et sellest on kujunenud pikemaajaline muster, on aga lihtsalt kurb. Paraku kinnitavad konfiskeeritava vara jätkuvat ja mitmekordset ärakukkumist ka möödunud aasta andmed. Nimelt arestiti 2024. aastal vara 11 601 212,32 euro ulatuses, kuid konfiskeerida, hüvitada ja nõudeid välja mõista õnnestus 4 384 661,82 euro väärtuses. [5] Nende arvnäitajate puhul oli Majandus- ja Korruptsioonikuritegude Ringkonnaprokuratuuri panus vastavalt ca 78 ja 44 protsenti. [6] Valdkonniti õnnestus enim konfiskeerida majandus- (42 protsenti) ja narkokuritegude (37 protsenti) puhul.

Paraku kinnitavad konfiskeeritava vara jätkuvat ja mitmekordset ärakukkumist ka möödunud aasta andmed.

Selguse huvides on põhjendatud tutvustada lõpuks ka põhimõisteid „arestimine“ ja „konfiskeerimine“. Võis ju hiljuti meediast esiti lugeda ja kuulda, kuidas Soome politsei konfiskeeris Estlink 2 lõhkumisega seostatava naftatankeri. Kuigi see kõlas muljetavaldavalt jõuliselt, asendus see peagi jutuga tollesama tankeri arestimisest. Niisiis, kriminaaltulu äravõtmine koosneb järgmistest etappidest: 1) kriminaaltulu ülesleidmine; 2) tagamine, et leitud kriminaaltulu menetluse käigus ei kaoks, s.o selle arestimine; 3) kriminaaltulu hoiustamine nii, et selle väärtus säiliks, s.o konfiskeerimisel oleks mõte; 4) konfiskeerimine ehk äravõetud kriminaaltulu kandmine riigi omandisse; 5) konfiskeeritud vara realiseerimine. Seega toimub arestimine menetluse algetapis, konfiskeerimine aga päris lõppvaatuses. Mis siis vahepeal sedavõrd nihu läheb, kui lõppvaatuseks õnnestub kriminaaltulu ära võtta kordades vähem, kui algselt suudeti üles leida ja arestida? Viltumineku potentsiaal on suur, sest seda võib tingida terve hulk, seejuures lahtine loetelu asjaoludest, mis võivad kriminaalmenetluse käigus ilmneda. Need on näiteks menetluse venimine ja kuriteo aegumine; kurikaela kõrvalehoidmine või koguni hukkasaamine; olukord, kus on küll ilmselge, et kuritegu toimus, ent pole teada, kes selle toime pani (nn pimedad asjad). Teinekord ei ole aga otstarbekas ajada taga süüdimõistvat kohtuotsust, vaid saab pöörduda seaduses sätestatud muude mõjutusvahendite poole, millega panna kriminaalmenetlusele punkt ja hoida kokku kõigi asjaosaliste ressursse. Konfiskeerida sel juhul aga ei saa. Või jäävad kogutud tõendid lihtsalt ebapiisavaks selle äranäitamisel, et kuriteo ja arestitud vara vahel esineb veenev seos.

Nagu näha, võib olukordi, mis arestitud kriminaaltulu ärakukkumist kriminaalmenetluse käigus tingivad, olla igat laadi. Tulevik pole aga lootusetu, sest kõiki neid probleemolukordi saab lahendada ühe, olgugi et väga põhimõttelise seadusemuudatusega. Tollessamas eelmainitud Moneyvali raportis toodi välja seegi, et kuigi Eesti seadused võimaldavad laiendatud ja asenduskonfiskeerimist, on tegelikud konfiskeerimisvõimalused üsna piiratud. Põhjus seisneb selles, et Eesti seaduste kohaselt on konfiskeerimine võimalik vaid süüdimõistva kohtuotsuse korral. Moneyvali raportis viidati, et Eestil tuleks luua alternatiivseid lahendusi konfiskeerimiseks olukorras, kus kuriteos kedagi süüdi ei mõisteta. [7] Niisuguseks lahenduseks on seaduses reeglistiku kehtestamine süüdimõistva kohtuotsuseta vara konfiskeerimiseks. Sedalaadi seadusemuudatused on toimumas Madalmaades, [8] ent on kehtinud pikemalt Austraalias, Iirimaal, Lichtensteinis, Šveitsis, Ühendkuningriikides, Ameerika Ühendriikides, Kanadas jm. [9] Sellekohased õiguslikud arutelud Eestis on vähemasti alanud ja jõudnud isegi Riigikohtusse, tõsi küll, kitsalt haldusmenetluse raames ja rahapesukahtlusse puutuvalt. [10] Vahest olulisemgi taganttõukaja kui teiste riikide eeskuju Eesti seadusandjale peaks olema tõsiasi, et möödunud kevadel jõustus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2024/1260, mis käsitleb kriminaaltulu tuvastamist ja konfiskeerimist. [11] Selle artikkel 15 näeb ette alused, millistel juhtudel tuleb liikmesriikidel oma riigisiseses õiguses tagada süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine. Selle direktiivi ülevõtmise tähtaeg kukub tunduvalt varem kui eelmainitud 2031 – kõnealune direktiiv tuleb Eestil üle võtta 23. novembriks 2026. Tiigrihüppeks aga ei piisa veel nendestki sammudest.

Moneyvali raportis viidati, et Eestil tuleks luua alternatiivseid lahendusi konfiskeerimiseks olukorras, kus kuriteos kedagi süüdi ei mõisteta.

Nimelt, kui soovime, et kurjategijatelt võetaks tõepoolest ära kogu kriminaaltulu, tuleb riigil senisest märksa enam panustada kõige esimesse eespool kirjeldatud kriminaaltulu äravõtmise etappi, s.o kriminaaltulu ülesleidmisesse. See, kui palju kriminaaltulu me suudame arestida ja kokkuvõttes konfiskeerida, sõltub esmaselt õiguskaitseasutuste, ennekõike uurimisasutuste võimekusest kriminaaltulu üles leida, s.o seda jälitada ja tuvastada. Taas kord, tollessamas Moneyvali raportis viidati mitmel juhul, et Eestil tuleb pöörata rohkem tähelepanu varajälitusele. [12] Selle vajalikkuse tõeliseks mõistmiseks tasub ehk teadvustada, mida ikkagi kujutab endast kriminaaltulu 21. sajandi esimese veerandi lõpul.

Aegade hämarusest on kriminaaltulu olemuseks olnud varjatus. Või õigemini – kurikaeltel on olnud komme seda peita. Nii leiab juba Vanast Testamendist kirjelduse, kuidas kuube, kahtesadat hõbeseeklit ja kuldkangi himustanud patune Aakan need varastas ning peitis telgi alla maa sisse. [13] Pikka aega ja veel mõni aastakümme tagasi oligi kriminaaltulu käegakatsutaval kujul, näiteks sularahapakkides, mis olid peidetud spordikotti kušeti all. Siis tuli aeg, kui kriminaaltulu võis liikuda elektrooniliselt, ent asus võrdlemisi ettenähtavas kohas, näiteks vanaema pangakontol. Kuigi kurjamid armastavad endiselt oma igapäevaseid olmevajadusi rahuldades arveldada sularahas, kasutavad nad spordikotti nüüd jõusaali külastamiseks ja vanaemasid on hakatud – loodetavasti – oma sekeldustest säästma. Kurjategijad teavad ja on võtnud omaks, et AD 2025 elame virtuaalvääringute ning välismaiste makseplatvormide ajastul. Suur osa rahapesust toimub nüüdisajal just seal. See tähendab, et kriminaaltulu ülesleidmine on muutunud tunduvalt keerulisemaks. Selleks et ajaga kaasas käia või sellest isegi sammu võrra ees olla, peaks riik keskenduma kriminaaltulu avastamise võimekuse arendamisele.

Selleks et ajaga kaasas käia või sellest isegi sammu võrra ees olla, peaks riik keskenduma kriminaaltulu avastamise võimekuse arendamisele.

Korduvalt viidatud pühasõnas ehk Moneyvali raportis toodi otsesõnu välja, et õiguskaitseasutustel, eriti prokuratuuril, on vaja tõhusaks võitluseks rahapesu vastu täiendavat inimressurssi. [14] Majandus- ja Korruptsioonikuritegude Ringkonnaprokuratuuri näol paigutati prokuratuuris olemas olnud kompetents ümber ühtseks löögirusikaks. Teisisõnu asetati olemasolevad malendid mängulaual ümber. Seda arvestades on Moneyvali raportis aastaid tagasi väljendatu – seisukoht, et uurimisressursi ebapiisavus on võitluses rahapesuga meie Achilleuse kand – endiselt asjakohane. Ühtlasi peab seadusandja loobuma aegunud käsitlusest, justkui on kriminaaltulu üldjuhul spordikotti peidetud vallasvara ja prokurör toimib kriminaalmenetluses selle koti sisu realiseerimisel isemoodi pankrotihaldurina. Aja- ja asjakohane on seadusemuudatus, mis võimaldaks kanda kriminaaltulu riiklikule deposiitkontole, kus see võiks – selmet inflatsioon selle nahka paneb – hoopiski koguda intresse.

Kuigi arestimise ja konfiskeerimisega seotud kitsaskohad toodi Moneyvali raportis välja juba 2022. aastal ning praegu ripub seinal 2025. aasta kalender, tundub, et riik on jäänud nende puudujääkide kõrvaldamisel letargiasse. Kurioossel kombel pole kõnealuse raporti sisu ka ajakirjanduses kuigi palju kajastatud, mis võinuks toimida äratuskellana avalikul areenil. Riigieelarve ja maksuküsimused on teemad, millest läbinärimise ning mille kajastamisega näevad ajakirjanikud üldjuhul päris palju vaeva. Ka Moneyvali raportis leitu on oluline riigi rahandusseisukorra parandamiseks ja seega pidanuks väärima avalikkuses suuremat tähelepanu. Veelgi rohkemat süüvimist ja sisulist arutelu väärib aga üks teine, märksa hiljutisem raport, mille andis möödunud aastal välja Siseministeerium. Suure ja tänuväärse analüüsi ning eeltöö selleks, et Eesti muutuks kriminaaltulu äravõtmisel nüüdisaegseks õigusriigiks, on teinud kuritegevuse varalise mõjutamise töörühm. See raport sisaldab koguni 69 konkreetset ettepanekut, sealhulgas siinses kirjatükis kirjeldatud vajalikke riiklikke samme. [15] Toonitagu siinkirjutaja read viimati mainitud raporti neid ettepanekuid, mis oleks prokuratuuri, eriti Majandus- ja Korruptsioonikuritegude Ringkonnaprokuratuuri vaatest ehk need kõige olulisemad. Loodetavasti juhivad siinsed kirjaread tähelepanu arusaamale, et samme konfiskeerimisnäitajate parandamiseks tuleb hakata astuma kohe.

Kurioossel kombel pole Moneyvali raporti sisu ka ajakirjanduses kuigi palju kajastatud, mis võinuks toimida äratuskellana avalikul areenil.

Nimelt kulub Eestis vajalike seaduste väljatöötamiseks ja vastuvõtmiseks üldjuhul aastaid. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) muudatused, mis peaksid lihtsustama kriminaalmenetlust, on jäänud poliitiliste tõmbetuulte tõttu pikalt venima. Selleks et kriminaaltulu saaks senisest tõhusamalt ära võtta, tuleks ennekõike lihtsustada KrMSi menetlusreegleid – nii toimuks kriminaaltulu arestimine ja konfiskeerimine senisest kiiremalt. Arestitud vara ei peaks hoiustama nii pikalt, et selle realiseerimine muutub lõppeks – juhul kui süüdimõistev kohtuotsus jõustub – mõttetuks, sest arestitud autost on saanud vahepeal vanaraud ja inflatsioon on söönud arestitud raha ostujõu. Kui vajalikud seadusemuudatused on kehtestatud, kulub paar aastat, mil saab hakata nägema, kas ja mis mõju neil on. See aeg kuluks statistika kogumisele. Selliselt on järgnevad kuus aastat riigi jaoks optimaalne aeg, et näidata 2031. aastal kriminaaltulu äravõtmise vallas muljetavaldavaid tulemusi. Nende muudatuste elluviimisest on meil kõigil, välja arvatud muidugi kurjategijatel, võita palju. Teame, et ministeeriumites on käinud juba pikemat aega sagimine – kes ikkagi on tõeline kärbete jumal? Võimekus kriminaaltulu avastada ja seda riigi omandisse konfiskeerida võimaldaks täita riigi kukrut. Eespool kirjeldatud viiekordne arestitud vara ärakukkumine on riigile kaotsi läinud raha. Ja nagu selgus, võiks arestitavad summad olla palju suuremad, kui arendada võimekust kriminaaltulu leida. Seega on targal riigil kaalukas huvi panustada vajalike seadusemuudatuste tegemisse ja vastava uurimisvõimekuse arendamisse. Seda tuleb võtta investeeringuna, mis toob riigile kokkuvõttes rikkust.