In memoriam Alar Kirs – prokuratuuri legend, kelle maised menetlused on nüüd auga menetletud
19. detsember 1956 – 10. jaanuar 2024
Alar Kirs töötas ligi nelja aastakümne vältel prokuratuuris stažööri, uurija, eriti tähtsate asjade uurija ja vanemuurija, uurimisosakonna ülema kohusetäitja, riigiprokuröri asetäitja, riigiprokuröri, juhtiva riigiprokuröri ning riigi peaprokuröri asetäitja ametikohal. Pikad aastakümned õigusemõistmisemaal ei olnud kerged, kuid Alar tuli kõigega toime ja tema toimekust hea nõu ja jõuga jagus teistelegi.
Üsna pea selgus, kui soe ja inimlik Alar Kirs oli
Alari töökogemused olid tohutud, ta teadis väga palju ega olnud seejuures oma suurte teadmistega sugugi edev, jäi pigem tagasihoidlikuks ning jagas kogemuslugusid rääkides lahkesti oma teadmisi. Alari jaoks polnud vahet, kas oled noor ja roheline või kogemustega uurija – tema suhtus kõigisse lugupidavalt ja sõbralikult ning mõtles kaasa, kui mõni probleem lahendamist nõudis.
Ega meil olnud esmalt aimu, millise staariga on tegu. Alles hiljem mõistsime, milline kogemustepagas tal jagamiseks oli
Alar oli algajatele prokuröridele igati julgustav ja toetav, aitas oma hea sõna ning kindla käega. Ta oli õpetussõnades konkreetne ja viisakas, kuid tema juures oli tähelepanuväärne, et ta ei ilustanud midagi – kui ikka oli vaja öelda, et on valesti, siis ta nii tegigi ja seda hinnati. Kunagi ei olnud sellist asja, et eksimise korral oleks seitse aastat seda meelde tuletatud. Õppetund saadi kätte ning eksimust austati – tõsised asjad räägiti üks kord ära ja tehti õiged järeldused. Seeläbi õppis nii mõnigi kolleeg Alari käest tarkust, et puude taga tuleb näha metsa ja trellide taga inimest. Alaril endal oli see maailmapilt hästi paigas.
Meist saavad sarnased inimesed nendega, kes meid meie eluteel oma oleku ja käitumisega mõjutavad, ja tahan loota, et minus on õigusmaastikul töötades alles see kogetud positiivsus, mida kandis härra Kirs, ja et annan seda ka teistele kolleegidele enda käitumise ja olekuga edasi
Nii mõnegi praeguse prokuratuuritöötaja esimene kokkupuude oli Alari kui õppejõuga, kes pani kriminaalõigust armastama ja sellega kaasnevaid väljakutseid hindama. Alar oli õpetades alati rahulik, lugupidav ja tagasihoidlik ning kõneles ka kõige jõledamatest ja rängematest lugudest emotsioone enesele hoides, kuid samas hoogsalt ja huvitavalt. Eks mõnikord peitus jutus ka huumorit, millest sai aru, kui kõnelejal muie suunurgas võbeles.
Ta oskas anda ainet edasi suure kirega, sisustades teooriat praktiliste näidetega. Kord tõi Alar õpperuumi vaatamiseks ja sirvimiseks Türi pastori mõrva toimiku köiteid. Paljud polnud kriminaalasja toimikut varem näinudki ja kuigi esmalt püüdsid tähelepanu võikad detailid, andis see õppuritele siiski aimu tehtud töö mahust, kavandamisest ning toimiku koostamise põhimõtetest. Kord lavastas Alar ehtsale lähedase väljanägemisega sündmuspaiga, kus usinad uurijahakatised jälgi otsisid ja sündmuskoha vaatluse protokolle koostasid.
Alar Kirsi üks põnev omadus oli „peenike“ huumor. Ta oskas alati väga mesimagusa näoga väga toredasti huumorit teha ning seeläbi võtta noortel õppuritel maha pingeid ja hirme näiteks eksami eel.
Ta kohtles õppureid kui võrdseid kolleege hoolimata nende kogenematusest sellel maastikul ja pani neid end olulistena tundma. Tema edasiantud teadmised ning suhtumine inimestesse ja kriminaalõiguse valdkonda süvendasid õiglustunnet. Ta õpetas nägema suuremat pilti, heas mõttes kriitilist mõtlemist kõigi menetluspoolte suhtes ning seda, kuidas leida mitmeid tõendiallikaid ja neid analüüsida.
Alar suhtus alati kõigisse kolleegidesse ühtmoodi – aitas mistahes väljakutsetega, näris kõik probleemid läbi ja andis alati nõu. Kui mõni prokurörihakatis üritaski talle kui legendaarsele uurijale ja vaieldamatule korüfeele aupaklikult n-ö alt üles vaadata, siis see ei õnnestunud, sest Alar jäi ise alati tagasihoidlikuks. Ta ei rääkinud kunagi suurema seltskonna ees oma kordaläinud kriminaalasjadest. Ainult väikeses ringis (kahe-kolme-neljakesi) nõustus Alar mõnikord rääkima kuulajate arvates lausa uurimise imetegudest. Seejuures oli Alari meelest tegemist täiesti tavalise prokuröritööga. Teised olid küll enamasti teistpidisel arvamusel.
Prokuratuuri käekäik ja ümbritsev maailm huvitasid Alarit ütlemata palju. Oli teemaks elu, töö või poliitika, alati oli põnev teada saada, mida Alar asjadest arvab. Ja asjalikult arvata Alar juba oskas! Temaga oli võimalik arutleda kõikvõimalike asjade üle. Näiteks selle üle, milline instants küll jagaks puupeade raielube! Noh, lausrumalust (või õpitud abitust, isegi kui see oli hästi ära õpitud) Alar ei sallinud.
Alati positiivne ja abivalmis ning ka hea huumor ei jätnud teda maha
Alar oli väga seltskondlik. Koosviibimistel püüdsid paljud olla ikka Alariga samas vestlusringis, sest tema suust kõlas igasuguseid toredaid ja naljakaid mõtteid ning Alari pillatud tarkuseteradest oli alati midagi kõrva taha panna. Temaga kohtumine oli alati kogemus, mis tõi selgust nii prokuröritöö olemusele kui ka väljakutsetele, sest ta lisas alati juhtumeid enda elust ja tööst. Need olid sageli ütlemata naljakad ja asjakohased. Elukogemust Alaril juba jätkus, tööalasest tarkusest rääkimata.
Alari allkirja kujutis määrustel ja muudel dokumentidel on mul aga siiamaale silme ees
Alar oli alati tasakaalukas ja abivalmis ega unustanud kunagi ühegi heateo eest tänamast. Tasakaalust väljas oli ta vaid ühelainsal korral. See oli tookord lihtsalt suurest rõõmust, kui ta sai vanaisaks. Ta oli ka suur loomasõber, käis tihti oma koeraga tööl ja rääkis temast alatasa.
Prokuratuur jääb meenutama suurepärast kolleegi, kes jättis kõigile, kellega kokku puutus, sügava ja kustumatu mälestuse.