Idee e-Eestile: kelmusi takistavad turvavõrgud

„Ainuüksi pangakelmuste ohvriks on tänavu (2024) langenud üle Eesti 222 inimest, kes on kelmidele üle kandnud enam kui 1,1 miljonit eurot“ [1], „Eestis on inimesed poole aastaga (juuli 2023) kaotanud üle 3,1 miljoni euro“ [2], „Olukord aina hullem, petturitele kaotatakse rekordiliselt raha“ [3] – need ja paljud teised sarnased pealkirjad on Eestis igapäevased. Telefoni teel toimepandud kelmustest on saanud viimaste aastate üks tulusamaid kuritegevuse liike.

Telefoni teel toimepandud kelmustest on saanud viimaste aastate üks tulusamaid kuritegevuse liike.

Politsei ja prokuratuur on näinud suurt vaeva, et teha teavitustööd ning õpetada inimesi märkama kelmide tegevust. Kahjuks ei näi petturite hoog sellegipoolest raugevat. Oleme jõudnud olukorda, kus ainuüksi ennetusest ei piisa, vaid riik ja erasektor peavad sedalaadi kuritegude ennetamisel astuma koos otsustavaid samme. Eestist peab saama kelmidele kõige ebamugavam koht, kus kuritegusid toime panna, ja meie läbipaistval e-riigil on potentsiaali see eesmärk täita.

Milliseid samme ma silmas pean?

2025. aastal peaks valmima positiivne krediidiregister, mis on juba väike samm edasi. Positiivse krediidiregistri puhul on inimeste juba võetud rahalised kohustused laenuandjale näha. Sedalaadi register aitab ära hoida nende kelmide tegevuse, kes on saanud kannatanu andmetele ligipääsu ja kes kasutavad neid pikemat aega. Näiteks hoiaks see ära kuriteod, kus nädala jooksul sõlmitakse kannatanu nimele viis väikelaenu. Sellest ei pruugi aga piisata.

Senine kelmuste skeem, eriti telefonikelmuste puhul, on paljuski üles ehitatud sellele, et mõne tunni jooksul esitatakse korraga mitmele krediidiasutusele taotluseid. Praeguse plaani kohaselt peaks register näitama üksnes positiivseid laenuotsuseid. Kuritegude tõkestamise vaates oleks aga oluline, et toimuks ka juba laenutaotluste seire, et hoida ära olukord, kus positiivne laenuotsus saadakse üksnes seetõttu, et andmed ei ole registrisse jõudnud.

Kuritegude tõkestamisel on kandev roll ka finantssektoril. Küll aga tuleks seda teha praeguste teenuste kasutusmugavuse arvelt. Oleme harjunud, et ülekanded toimuvad minutitega, kui mitte sekunditega. Kuid kas see peab alati nii olema? Eriti kui on tegemist ülekannetega, mis ilmselgelt erinevad tavapärasest kliendi käitumisest.

Kuritegude tõkestamisel on kandev roll ka finantssektoril.

Toome näite elust enesest: üle 70aastane klient, kelle varasem kontoväljavõte ja maksekäitumine ei viita, et tal oleks vajadus teha ülekandeid väljaspool Eestit asuvatesse pankadesse, asub ühel päeval tegema viit järjestikust 1000eurost makset Tšehhis asuvasse panka.

Sellistel juhtudel peaks pank maksed vähemalt ajutiselt peatama ning võtma kliendiga ühendust, et selgitada välja, kas selliste ülekannete tegemine on kliendi tegelik tahe ja soov.

Kuid sedalaadi kummalisi maksekäitumisi on veel. Näiteks sõlmib klient justkui enda nimel laenulepingu. Kui laenuraha kontole laekub, hakkab ta seda sularahas osade kaupa välja võtma või kandma osadena teistele kontodele. Ka sedalaadi ebatavaline maksekäitumine võiks olla midagi, mis paneb pangal häirekella tööle ja sunnib kontrollima, mis on olnud kliendi tegelik tahe.

Omaette valdkond on ka virtuaalkaardid, mida mõni krediidiasutus pakub. Kuigi tavakliendile on tegemist väga mugava lisateenusega, on seda asunud ära kasutama ka kelmid. Ei ole midagi ebatavalist selles, kui kannatanule luuakse ühe arvelduskonto külge mitu virtuaalkaarti, mis seotakse seejärel eri seadmetega, ja lühikese aja jooksul hakatakse kliendi kontot tühjendama.

Ka siin peaks pank sekkuma – kontrollima, kas klient tahtis tõesti siduda enda kontoga näiteks viis virtuaalkaarti ja seejärel hakata valimatult eri automaatidest raha välja võtma. Eriti kui see ei ole isiku tavapärane maksekäitumine.

Kokkuvõttes võiks pangandussektor vaadata üle enda tööriistakasti ja luua seireprogrammid, mis sedalaadi ebatavalist maksekäitumist piiravad. Võimalik, et sel juhul satuvad kontrolli ka need inimesed, kes tegutsevad tahtlikult. Samas oleks ka siis mõistlik klienti teavitada liigsete laenukohustuste võtmise eest. Seega ei ole väike ebamugavus neile võrreldav varalise kahjuga, mida kelmid suudavad kannatanutele põhjustada.

Pangandussektor võiks vaadata üle enda tööriistakasti ja luua seireprogrammid, mis sedalaadi ebatavalist maksekäitumist piiravad.

Kui aga kuriteo tõkestamine ei ole õnnestunud, tuleks taas kord pöörata pilk riigi poole ning mõelda, kas ja kuidas me saaksime kannatanuid aidata. Seda olukorras, kus nende andmeid kasutades on sõlmitud lugematu arv lepinguid ja seega ka rahalisi kohustusi. Kui inimene on juba sattunud kuriteo ohvriks, siis ei tohiks tema kaitsmine ja abistamine piirduda üksnes kriminaalmenetlusega, vaid ka teised menetlusharud peaksid kannatanut toetama.

Praktikas on aga tihtipeale tunda, kuidas kannatanud jäävad oma murekoormaga üksinda, kui krediidiasutused on otsustanud hakata tekkinud võlga sisse nõudma. Krediidiasutused soovivad võlgu sisse nõuda maksekäsu kiirmenetluses, mitte tavapärase tsiviilkohtupidamise käigus. Nende huvi on ka igati loogiline, sest tegemist on kordades odavama ja lihtsama menetlusega. Küll aga ei ole see minu hinnangul õige ning krediidiasutused ei peaks saama kasutada lihtsustatud menetlust.

Nimelt on laenamisega alati seotud ka vastutustundliku laenamise põhimõte. Maksekäsu kiirmenetluses aga nii põhjalikult ei kontrollita, kas laenuandja on tegelikkuses seda põhimõtet järginud. Samuti tuleb arvestada laenusaajatega, kes selle artikli valguses on tegelikkuses kuriteo ohvrid.

Üldjuhul ei saa kannatanud aru, mida maksekäsu kiirmenetlus tähendab, ega mõista, et sellisele nõudele tuleb midagi vastata. Kuna nemad enda arust ei ole justkui laenu võtnud, siis nad ei esitagi vastuväidet. Seetõttu saab kohus teha otsuse ja kannatanu mõistab tõelisi tagajärgi alles siis, kui kohtutäitur on tema kontod arestinud.

Üldjuhul ei saa kannatanud aru, mida maksekäsu kiirmenetlus tähendab, ega mõista, et sellisele nõudele tuleb midagi vastata.

Sellisel juhul on kannatanu sattunud olukorda, kus ta on rahast ilma ning temalt nõutakse sisse kohustusi, mida ta ei ole teadlikult ega tahtlikult endale võtnud. Seetõttu tasub tõsiselt kaaluda, kas ehk krediidiasutustel tuleks nõuete esitamiseks kasutada tavapärast tsiviilmenetlust. See võiks motiveerida krediidiasutusi hoolikamalt mõtlema, kas väljastada inimesele laenu või mitte.

Riigi- ja erasektoril on aeg istuda koos ühise laua taha ning mõelda välja just need parimad tavad, mis aitaksid kelmuste ohvrite arvu ning neile tekitatud kahju vähendada. Olgu selleks siis seadusemuudatused kohtumenetluses või uute seiresüsteemide loomine. Selge on see, et ainuüksi teadlikkuse kasvatamisele rajatud ennetustegevusest ehk lihtsalt sõnadest enam ei piisa.