Kõigepealt pannakse üles kaamerad ja siis algavad menetlustoimingud
Töö prokuratuuri avalike suhete osakonnas aastal 2020 tõotas tulla teistsugune. Ülemaailmse haiguse ajal pöördus avalikkuse ja ajakirjanike huvi kiiresti muredele, mis meie kõigi elu mõjutavad – kuidas võidelda haigusega, mis laastab inimeste elusid ja rahakotte. Siiski ei raugenud avalikkuse tähelepanu prokuratuuri tegemiste suhtes. Uue nähtusena tõusis tuntavalt prokuratuuri usaldusväärsust ründavate avalduste hulk.
Prokuratuuri jaoks on oluline olla näoga ühiskonna poole, selgitada nii meie otsuseid kui ka põhjuseid nende otsuste taga nii avalikult kui see on võimalik, unustamata seda, et kedagi ei saa käsitleda kurjategijana enne kohtuotsuse jõustumist.
Ilmselt ei tule kellelegi üllatusena, et kriminaalmenetlustest päris kõike ei saa alati avalikkusega jagada. Nii palju kui meil on võimalik oma tööst rääkida ilma, et me kahjustaksime tõendite kogumist või menetlusega seotud inimeste – eeskätt kannatanute, kuid ka kahtlustatavate – huvisid, peab olema prokuratuur valmis ka avalikkusega jagama.
Lihtsam oleks olla vait, kuid riigiasutusel puudub õigus vaikida.
Kust siis jookseb piir avalikkuse põhjendatud informeerimise ning „prokuratuuri meediaetenduste“ vahel? Nagu sageli on, sõltub vastus suuresti sellest, kelle käest küsida. On mõistetav, et ajakirjanikud ja avalikkus tahaksid rohkem ja detailsemalt. Samavõrra on mõistetav, et ühiskonnas lugupeetud inimese esimene eelistus ei ole saada tuntuks kuriteos kahtlustatavana. Tasakaalupunkti otsimine nende kahe vastandliku huvi vahel tähendab tavaliselt ka valikut kahe halva vahel. Lihtsam oleks olla vait, kuid riigiasutusel puudub õigus vaikida. Olukorras, kus uudised ja info liikumine ei ole päevade, vaid tundide ning minutite küsimus, on ühiskonna seisukohalt oluline, et riigiasutused on nende jaoks olemas ning valmis avalikkusele selgitusi andma.
Avalike menetlustoimingute – õiguskaitseasutuste terminoloogia selle kohta, kui lõppeb varjatud tõendite kogumine ning kahtlustatavad peetakse kinni, kuulatakse üle, tehakse läbiotsimisi – algusest jõuab tavaliselt info ajakirjandusse kiiresti. Miks see nii on? Tegelik põhjus valmistab ilmselt nii mõnelegi pettumuse, kuna põneva vandenõuteooria asemel on igav tegelikkus – inimesed lihtsalt märkavad politseilinte ja vilkuritega autosid, sest need paistavad hästi silma. Loogiline ka, need ongi teadlikult värvitud selliseks, et kaugelt silma paistaks.
Tõenditega tutvumine on võimalik ning ajaline viide hind, mida ühiskond maksab selle eest, et tõendid avatakse esmalt kohtus, mitte ajaleheveergudel.
Miks siis rünnata riigiasutust, kes täidab endale seadusega pandud ülesandeid? Võib üsna julgelt oletada, et põhjus on lihtne. Kuriteokahtluse saanud inimese huvi oma nime kaitsta. Kõige lihtsam viis seda teha on asuda rünnakule, visata õhku kahtlusi. Miks ka mitte – kriminaalmenetlust reguleerivad seadused ei pane kahtlustatavale ühtegi kohustust tõde rääkida, veel vähem on keelatud arvamuse avaldamine ning ilmselgelt ei saa kelleltki nõuda, et ta peaks kuidagi kahjustama oma positsiooni kriminaalmenetluses. Kahtlustatava seisukohast ongi mõistlikum tähelepanu tegelikult probleemilt kõrvale juhtida ja pakkuda välja alternatiivseid teooriad selle kohta, miks on just nimelt tema sattunud õiguskaitseasutuste huvi alla. Sisuliselt etteheidetest rääkida pole objektiivset vajadust. Kahtlustataval sellest suuremat võita üldiselt ei ole, küll aga võib iseendale augu kaevata, öelda midagi, mis hiljem aitab kahtlustatava süüd tõendada.
Meedias levitatav infomüra võib tõe väljaselgitamist küll raskendada, kuid kas esitatud moonutatud infol ning vandenõuteooriatel on ka mingi mõju kriminaalmenetlusele sisuliselt? Tegelikult mitte, tõendeid kogutakse ikka vastavalt seadustele ning vastavalt tõenditele otsustatakse ka süüdistuse esitamine.
Prokuratuur saab enda selja sirgena hoida teades, et välja antud infot kontrollida on väga lihtne – kõiki meie väiteid toetavad kriminaalasja toimikusse kogutud tõendid ning kõigil on võimalik oma silmaga minna ja neid kontrollida. Jah, seda saab teha pärast kohtuotsuse jõustumist ja teinekord võtab see aega. Tõenditega tutvumine on võimalik ning ajaline viide hind, mida ühiskond maksab selle eest, et tõendid avatakse esmalt kohtus, mitte ajaleheveergudel.
Prokuratuuri avalike suhete osakond seisab selle eest, et prokuratuuri suuresti varjatud töö oleks avalik nii palju, kui see on võimalik.
Prokuratuuri töö ei ole asi iseeneses, meie eesmärk on seista iga ühiskonnaliikme eest. Töötades inimeste heaks, oleme alati valmis avalikkuses tõusnud küsimustele vastama. Prokuratuuri avalike suhete osakond seisab selle eest, et prokuratuuri suuresti varjatud töö oleks avalik nii palju, kui see on võimalik. Moonutatud info, kontekstist välja rebitud väidete ja valetamise vastu saab seista vaid avalikkusega avameelselt rääkides.
Sel korral oleme aastaraamatu keskseks teemaks võtnud jälituse ning püüame pisut saladuseloori kergitada sellelt seni avalikkuses palju poleemikat tekitanud teemalt.
Aasta lõikes andsid avalike suhete osakonnas tooni mitmed personalimuudatused. Sisuliselt vahetus suurem osa osakonna töötajatest, kuna osakonnast lahkus erinevatel põhjustel kolm töötajat. Olgu öeldud, et neist kahega kohtume uuesti pärast nende vanemapuhkustelt naasmist. Meeskonna kokkutöötamise aeg langes jällegi suuresti kokku märtsikuise eriolukorraga ning kindlasti oli see kodukontoritingimustes vaevalisem, kui oleks meeldinud.
Prokuratuuri kommunikatsioonis paistab ennekõike silma see, mida prokurörid räägivad avalikkusele. Sel aastal oli avalike suhete osakonna fookuses ka sisekommunikatsioon ja selle tõhustamine.
Eesmärk oli sisekommunikatsiooni toimima saamine ja selle nimel töötamist alustati juba enne, kui uudistes hakati rääkima sellest, et kaugel Hiinas on uus viirus liikumas. Oleme läinud kevadel väljakuulutatud eriolukorrast alates soosinud kaugtööd nii palju, kui see vähegi võimalik on. Distantsilt töötamine on ka oluliselt tõstnud vajadust kvaliteetse ja kiire info järgi asutuse sees.
Töö pole kaugeltki valmis saanud, kuid oleme astunud suure sammu edasi ja võtame eesmärgiks suurendada sisuloome kvaliteeti meie siseveebis, et meie inimesed oleksid informeeritud ja kaasatud organisatsiooni olulistes teemades.
Teist korda tunnustas avalike suhete osakond ka neid, kes on alati valmis kaasa mõtlema, kuidas prokuratuuri sõnumid jõuaks selgelt ja mõistetavalt nii avalikkuse kui asutuse töötajateni. Läinud aastal tänasime personalijuht Marianne Tiigimaad erilise panuse eest sisekommunikatsioonis ja juhtivat riigiprokuröri Taavi Perni, kes on ülimalt suure avaliku huvi all olevate teemadega alati valmis kaamera ees prokuratuuri seisukohti väärikalt esindama.
Kaarel Kallas oli prokuratuuri avalike suhete osakonna nõunik. Prokuratuuris töötas ta 2022. aastani.