Perevägivald
Ühtse praktika kokkulepped
2020. aasta oktoobris toimus esimene lähisuhtevägivallale spetsialiseerunud prokuröride ümarlaud. Ümarlaud oli kahepäevane. Esimene päev oli pühendatud just nimelt koostöösuhete tihendamisele ohvriabi, kriminaalhoolduse, Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna ja vastava valdkonna eestvedajatega politseist. Esimesest päevast ja igaühe töökogemusest tingitud taipamised vormistati teisel päeval lähisuhtevägivallale spetsialiseerunud prokuröride ühtse menetluspraktika kokkulepetena. Menetluspraktika ühtlustamise eesmärgist kantud kokkulepped suunavad prokuröride tööd teisteski valdkondades – sarnased kokkulepped on sõlmitud ka alaealiste erikohtlemise, lastevastaste seksuaalkuritegude, roolijoodikute, narkokuritegude jm valdkondades. Prokurörid teevad oma tööd prokuratuuriseadusest tulenevalt küll sõltumatult, ent selleks, et astuksime ühte jalga riiklikult prioriteetsetes valdkondades, nagu lähisuhtevägivallavastane võitlus seda kindlasti on, aitavad kollektiivselt seatud sihid tagada, et kannatanu kaitseks ette võetud sammud ja vägivallatsejale osaks saavad sekkumised on ühetaolised, sõltumata sellest, millises Eesti paigas keegi oma lähedase vastu kätt tõstab.
Ehkki ühtse menetluspraktika kokkulepped on kujundatud prokuröride poolt, on nende sisu siiski lähemate koostööpartneritega (PPA, Ohvriabi, Kriminaalhooldus), kelle tööd prokuröride menetluspraktika muutmine eelkõige puudutab, läbi räägitud. Mõnede olulisemate kokkulepetena võiks välja tuua ümarlaual kokkulepitud koostöö vägivallast loobumise tugiliini nõustajatega, kriminaalhooldajatelt kohtueelsete ettekannete küsimise kokkuleppe sellistes kriminaalasjades, kus kahtlustatav on viibinud varasema kohtuotsuse alusel kriminaalhooldusel, aga ka kokkulepitud praktika, et juhul, kui lähisuhtevägivalla juhtumi puhul kriminaalmenetlust ei alustata, ei teavita prokuratuur KrMS § 198 lg 2 alusel üldjuhul isikut, kelle kohta kuriteokaebus oli esitatud, uue kuriteo toimepanemise ärahoidmise kaalutlusel. Viimane neist on kantud kannatanu suurema kaitse vajadusest lähisuhtevägivalla asjades, kus on kõrgendatud oht, et ainuüksi teadasaamine sellest, et kannatanu on abi otsinud, võib tuua kaasa uue(d) vägivallaakti(d) vägivallatseja poolt. Samas on väga oluline, et kannatanud julgeksid abi otsida ja pöörduksid politsei või prokuratuuri poole kohe, kui selleks vajadus ilmneb ja võimalus avaneb – isegi, kui toimunu ei too kaasa kriminaalmenetluse algatamist, sest see, mis juhtus, pole kvalifitseeritav kuriteona, on võimalik kannatanule siiski abi ja nõustamist pakkuda ning suunata kannatanu vajadusel ka psühholoogilise abi osutamiseks Ohvriabisse.
2020. aasta on olnud selgelt keeruline kõikide jaoks – nii kannatanute jaoks, kes olid kevadise eriolukorra ja ka hilisemate võimalike karantiiniperioodide ajal tõenäoliselt senisest veelgi enam vägivallatseja mõjuväljas kui ka spetsialistide jaoks, kes pidid suutma tagada kannatanutele sama kiire ja samal tasemel abi, vähendades või lausa vältides samal ajal kontaktkohtumisi. Ehkki väga kiirelt (st alla ühe nädala) menetletud asjade hulk seetõttu eelmisel aastal mõnevõrra vähenes, näitab siiski menetlusotsuste arvu üleüldine tõus seda, et abi oli kättesaadav kogu aeg ning prokuratuur jõudis kokkuvõttes aidata möödunud aastal rohkem kannatanuid kui varasematel aastatel.
Karin Talviste töötab prokuratuuris 2015. aastast ning on menetlenud nii lähisuhtevägivalla kui alaealiste kriminaalasju nii Tallinnas kui Tartus. 2019. aastal asus ta riigiprokuröri ametikohale ning tema põhiülesanded on kannatanute, sealhulgas alaealiste kannatanute parem kaitse, aga ka perevägivallakuritegude menetluspraktika ja -põhimõtete ühtlustamine.