Andres ParmasHea lugeja!

Aasta tagasi lõpetasin prokuratuuri aastaraamatu eessõna mõttega õigussüsteemile esitatavatest väljakutsetest, mille tõi kaasa eelmise aasta 24. veebruaril alanud Vene vägede võigas rünnak Ukrainale. Aasta jooksul on õiguseksperdid arutlenud võimaluste üle Ukraina territooriumil toimuvate kuritegude toimepanijaid ja käskude jagajaid kriminaalvastutusele võtta. Selles küsimuses tõenäoliselt veel niipea selgust ei saabu, küll aga püüab riigiprokurör Kati Reitsak pisutki sõjakuritegude uurimisega kaasnevaid väljakutseid avada, selgitades, et kriminaalõigus ei anna võimalust uurida tervet sõda kui sellist, vaid keskenduda tuleb konkreetsete kuritegude ja kurjategijate väljaselgitamisele. 

Vene Föderatsiooni sõda Ukraina vastu on meile kõigile näidanud ka seda, kui õrn on tegelikult riik. Lisaks Eestit kimbutavatele välistele ohtudele, sh sõjalisele või põhiseaduslikku korda löögi alla seadvatele ohtudele, võib sisemiselt riigile suurt kahju tekitada ka korruptsioon. Korruptiivse käitumise ja selle telgitaguste erinevate tahkude avamise seadsimegi endale seekordse aastaraamatu peamiseks eesmärgiks. Usun, et värskest aastaraamatust saab korruptsioonist laialdase ülevaate.

Riigiprokurör Triinu Olev koos keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo juhi Ats Kübarsepaga kirjutavad riigihangetega seotud korruptsioonist meditsiinisektoris ning toovad välja, et korruptsiooni tõttu võib riik meditsiiniseadmete eest maksta hoopis rohkem, kui ausas konkurentsis. Ringkonnaprokurör Allar Nisu lahkab korruptsiooniohtu väiksemates omavalitsustes, tuues välja, et korruptsiooniohtliku olukorra tingib kohati see, et inimesed, kes on aktiivsed kohaliku võimu juures, võivad olla aktiivsed muudeski eluvaldkondades. Ringkonnaprokurör Helga Aadamsoo toob lihtsa ja kõigile arusaadava näite korruptiivse käitumise kohta ühest paljusid inimesi puudutavast sektorist – sõidukite tehnoülevaatustest, mille tõttu liiguvad teedel tehniliselt korrast ära olevad sõidukid, kujutades ohtu teiste inimeste varale ja tervisele. Keskkriminaalpolitsei juht Aivar Alavere kirjutab korruptsioonikuritegude uurimisest, korruptsioonist kui maailmavaatest ning toob välja, et õiguskaitseasutuste eesmärk on menetluste kaudu mõjutada inimeste arusaama korruptsioonist ja muuta vana mõtteviisi, et oma riigi ja inimeste tagant võib virutada. Ajakirjanik Erik Gamzejev kirjutab korruptsioonist ja sellega seotud kriminaalmenetlustest avalikult rääkimise kasuteguritest. Kokkuvõttes aitavad need artiklid mõista, kuidas on Eestil õnnestunud 30 iseseisvusaasta jooksul kujuneda post-sovjetlikust kauboikapitalismist üheks maailma vähim korrumpeerunud ühiskonnaks, aga ühtlasi ka saada aru, millised riskid meid siiski ähvardavad.

Nõunik Kati Tee aga kirjutab neist, kes on piisavalt terved, et tõsiseid kuritegusid toime panna, ent samas liiga haiged, et enda tegude eest (kriminaal)vastutust kanda ning tõstatab küsimuse, kas mõned inimesed on oma staatusest tulenevalt seaduse ees võrdsemad kui teised.

Õiguskaitseasutused seisavad ausa majanduskeskkonna eest ning tegutsevad selle nimel, et ka nn valgekraelise kuriteoga tekitatud ebaõiglus ja kahju heastataks, nagu kirjutab juhtiv riigiprokurör Taavi Pern. Tulevaste aegade tegijad – konsultandid Mairen Mangusson ja Daniel Gortšinski kirjutavad varajälitusest ning prokuratuuri sammudest kurjategijatelt tegutsemise rahalise motiivi äravõtmisel. Juhtivprokurör Kairi Kaldoja aga arutleb selle üle, miks prokuratuuri ühiskonnale vaja on. Need on olulised teemad, prokuratuuri jätkuv enesereflektsioon on vajalik, et suudaksime kujundada enda organisatsiooni ning prokuröride tegevust ühiskonna ootustele ja kuritegevusest tulenevatele väljakutsetele vastavaks. Ühiskonna ressursid kuritegevuse vastu võitlemiseks on piiratud, mistõttu on oluline, et õiguskaitseasutused keskenduksid kõige olulisemate ohtude tõrjumisele ja otsiksid selleks võimalikult ökonoomseid ent mõjusaid võimalusi.

Maailm muutub ning prokuratuur muutub koos maailmaga. Selleks ei tohi me kapselduda üksnes senistesse tegevusmallidesse, vaid peame olema paindlikud ja valmis oma organisatsiooni jätkuvalt arendama, kujundama vajadusel ümber ametikohti, näiteks varajälituskonsultantide näol, tõstma oma kolleegide pädevust koolituste kaudu ning tihendama rahvusvahelist koostööd kolleegidega teistest riikidest. Tulevikku vaatava asutusena pakume noortele mitmeid võimalusi nii töövarjutamise kui ka praktika kaudu prokuratuuri ja prokuröritööga tutvust teha.

Head lugemist!

Andres Parmas
Riigi peaprokurör