Teekond prokuratuuris - intervjuu ringkonnaprokurör Liisa Nuudiga

Teekond prokuratuuris - hakkajast praktikandist kogemustega ringkonnaprokuröriks

Milline on Sinu esimene mälestus prokuratuurist? 

Minu esimene kokkupuude oli ülikoolis, kui meile tulid loengut pidama toonane peaprokurör Norman Aas ja süüdistusosakonna juht Heili Sepp. Nad rääkisid muuhulgas võimalusest prokuratuuri praktikale tulla. Ma arvan, et samal õhtul saatsin taotluse sooviga tulla Lääne ringkonnaprokuratuuri. 

Kas juba enne ülikooli õppima minekut Sa teadsid, et soovid end tulevikus siduda just karistusõiguse valdkonnaga ja saada just prokuröriks?

Lasteaias otsustasin, et saan advokaadiks. Õiguse suund oli hästi vara teada. Karistusõigus paelus mind, aga ma ei olnud kindlasti teinud seda otsust, et minust saab prokurör.

Mis oli Norman Aasa ja Heili Sepa jutus see, mis Sind niivõrd paelus, et Sa samal õhtul läksid avaldust kirjutama?

Ilmselt see, mis mind tänaseni kõnetab. See, et saad olla südametunnistuse ja õigluse poolel. Ma polnud ilmselt neid ameteid selliselt läbi mõelnud, mis see olla võiks. Aga see tundus õige. 

Kas said pärast seda kohe praktikale?

Jah, tõelise korüfee Anne Sillaotsa juurde. See oli kustumatu mälestus ja minu praktika ei jäänud ühekordseks. Tulin siia veel praktikale tagasi. Töö sisu ja need inimesed, kes seda hingega teevad – see kutsus mind tagasi.

Sa olid 25 aastat vana, kui said prokuratuuri konsultandiks? Milline oli 25-aastane Liisa? 

Kui ma olin praktikal, siis mind visati pea ees vette. Juba esimesel tööpäeval anti mulle üks väga keeruline kaasus ja võimalus ise suhelda kannatanuga. Tegemist oli ühe seksuaalkuriteoga, kus kõik osapooled olid haavatavad, ja psühholoogiline pool, mis sellega kaasnes, oli raske. Mind usaldati nii palju, et ma võisin ise nendega suhelda ning saada mõned vastused menetluse jaoks. Prokuratuuris tööl olles, vaadates neid edukaid prokuröre, tundus kõik nii lihtne ja loogiline – sul on ilusad kriminaaltoimikud, sa viid need kohtusse ja saad sealt hea tulemuse. Kuna vabu töökohti tol hetkel prokuratuuris polnud, läksin ma tööle uurijaks ja avastasin, et see toimik tuleb kuidagi kokku ka saada, et see nii ilus ja lihtne ei olegi.

25. eluaastaks olin ma olnud üheksa kuud uurija ja saanud näha ka seda millised võimalused ja vahendid on uurijal, et saada hiljem tugev toimik kohtusse. Seda, kui palju prokurör vastutab, ma toona kindlasti veel ei olnud oma naha peal tundnud. Kuigi praktikal anti mulle palju vastutusrikkaid ülesandeid dokumentide ettevalmistamisel, siis allkirjastas need ikka ju keegi teine. 

Oled töötanud Lääne ringkonnaprokuratuuris, Viru ringkonnaprokuratuuris ja riigiprokuratuuris. Iseloomusta neid piirkondi – kas prokuratuur on igal pool ühesugune?

Prokuratuur on piirkonna ja selle inimeste nägu. Me juristidena oleme igaüks omamoodi. Piirkonniti erinevad osaliselt ka kuriteod ja sihtmärgid, aga kõige rohkem ma olen ikka tunnetanud seda, et prokuratuur on oma inimeste nägu. 
 

Kui inimesed liiguvad ühest piirkonnast teise, siis kuidas näo ümberkujundamine käib? Kas Sa tunned, et oled ennast ise ka muutnud nende liikumiste käigus seetõttu, et kollektiiv või tööpõhimõtted on teistsugused?

Ma olen selle ajaga kasvanud ja saanud oskusi nende erinevate kogemuste pinnalt. Arvan, et ma ise ei ole muutunud, vaid olen toonud enda värvi igasse uude kollektiivi. Minul ei ole sellega kunagi olnud probleeme, et mind poleks hästi vastu võetud, ning iga lahkumine on olnud nukker. Seda olen küll korduvalt öelnud, et kuna ma siin, Pärnus, olen suureks kasvanud, siis siin on minu kodusadam. See kontakt, mille ma olen siin alates praktikast saavutanud, on see, mis on mind siia ka tagasi toonud.

Kas töösidemed on selle nelja aastaga, mis Sa Lääne ringkonnaprokuratuurist ära olid, püsinud?

Kuna me suhtleme valdkonnapõhiselt erinevate piirkondade prokuröridega, on sideme hoidmine üsna kerge. Kuid isiklik kontakt külg külje kõrval töötamisest teeb sideme hoidmise ja kogemuste vahetamise oluliselt lihtsamaks. See on säilinud ka Pärnuga. Ma käisin osaliselt ka vahepeal siin tegemas kaugtööd ja teadsin, et mind oodatakse tagasi. Need sidemed on säilinud ka riigiprokuratuuriga ja Viruga.

Kuna oled töötanud erinevatel ametikohtadel, siis oled läbinud ka mitmeid konkursse. Kirjelda konkursikogemust. Kas on mingeid traditsioone, mida enne eksameid tegid? Kuidas Sa valmistusid?

Mul on üks legendaarne vihik, millega on konkurssidel käinud üsna mitmed. Sinna olen enda jaoks kirjutanud enne eksamit olulised teemad läbi, samuti Riigikohtu lahendid. Minul ei ole olnud seda julgust, et ma oleks lihtsalt oma igapäevateadmiste ja tööpraktika pinnalt eksamile läinud. Eks peopesad on ikka niisked, kui sinna suurde saali istuda. 

Kas Sina tegid esimesel korral eksamid ära? Milliseid soovitusi jagad nendele, kes võib-olla esimesel korral kohe eksamit ei soorita?

Ringkonnaprokuröri eksamil olen käinud kahel korral. Esimene konkurss oli hästi suure osalejate arvuga. Pärast seda konkurssi mind kutsutigi riigiprokuratuuri abiprokuröriks. 

Esimene soovitus on ikka värskendada oma teadmisi. See annab selle enesekindluse. Isegi need asjad, mida iga päev töös kasutad, ei pruugi olla meeles paragrahvi täpsusega. Teine on juhtnöör, mille ütles mulle riigiprokurör Denis teist korda eksamile minnes – lõvi tuleb välja lasta! Seal on oluline see, kas sa usud endasse. Kui sa ise tunned, et oled valmis, siis üldjuhul need asjad õnnestuvad ka.

Kuidas kolleegid suhtuvad, kui esimesel korral ei pruugi eksam õnnestuda?

See on alati kahe otsaga asi. Kui abiprokurör läheb ringkonnaprokuröri eksamile, siis võib-olla sisimas, ise kõige paremat soovides, mõned kolleegid loodavad eksami ebaõnnestumist, sest siis ei jääda kolleegist ilma. Aga etteheiteid küll ei tehta ning ollakse toetavad. Kui minu jaoks avanes karjäärivõimaluse uks ja võimalus areneda, toetati mind. Vahel on antud ka tagasisidet, mis võiksid olla need teemad, mis järgmiseks korraks üle vaadata. Ka kolleegide ühises arutleus käiakse hiljem eksamiküsimused läbi. 

Jaga mõnda õppetundi enda tööst.

Väikesed võidud toetavad alati. Erinevates ringkondades seigeldes olen pidanud ennast algusest tõestama, seadma enda piire, näitama, mis puust prokuröriga tegu on. See on kindlasti õpetanud, et me ei saa kaotada enda usaldusväärsust, me ei saa vedada kedagi alt. Mis on aga kõige olulisem meie töös, ja mida ma püüan ise edasi kanda, on kogemus ja teadmine, et mul on seljatagune. Mul on meeskonnatunnetus ja ma tean, et mul on head õppetunnid kogenud kolleegidelt, ja annan neid ka edasi. 

Mis Sind praegu prokuratuuris hoiab?

Üks on töö sisu. Me saame päriselt teha asju, mis mõjutavad meie kõigi heaolu. Kui mõelda konkreetsete kaasuste pinnalt, siis mina ikka veel usun sellesse õiglusesse, ja loodan, et ma usun sellesse ka aastate pärast. Me saame aidata kaasa sellele, et tõde tuvastataks ja tuleks õigusrahu maa peale. Me saame teha seda tööd, mis viib tõe tuvastamiseni.

Inimesed muidugi ka. Minul olnud lisaks kolleegidele alati olnud au töötada ka koos väga heade meeskondadega, olgu see siis Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet, Keskkriminaalpolitsei, erinevad teised uurimisüksused vanglatest, Keskkonnainspektsioonist. Mul on alati olnud väga head menetlejad. 

Kas Sa julged öelda, et õigusmaailm ajab seal töötavad inimesed liiga vara halliks?

See töö põletab. Seda ei oleks võimalik teha, kui meil ei oleks toetavat kollektiivi ja midagi, mida see töö tagasi annab. Kui on aastaid kestnud menetlus ja lõpuks tuleb Riigikohtu jõustunud otsus või lõplik menetlusse võtmisest keeldumine, siis see laeb.

Millisest kogemusest Sa rohkem õpid – kas positiivsest või negatiivsest?

Eks me õpime kõikidest kogemustest, mida saame. Mida ma raskelt läbi elan, ei ole need kogemused, kas õigeks- või süüdimõistmine, kas taotluse rahuldamine või rahuldamata jätmine. Pigem on need kogemused, kus ma tean, et olen teinud kõik endast oleneva, jälginud seadusesätet iga väikese detaili tähenduses, aga ikka heidetakse midagi ette. Meid süüdistatakse, meie peale esitatakse kaebusi, meie töö sisu tõmmatakse maha sellega, et kellelgi on õigus seda subjektiivselt hinnata. Need ei ole tavaliselt üldse seotud kohtumenetluste või lõplike lahenditega, pigem need kohad, kus ma tean, et olen kõik õigesti teinud. Need on situatsioonid, kus keegi pöördub selle vastu isikliku ründega ning ei lähtu niivõrd seadustes võimaldatud kaebuste sisust ja menetlusest, vaid ründab prokuröri kui isikut.

Mis Sa teed selleks, et ennast laadida ja saada töömõtetest eemale?

Kodune tugi ja seljatagune. Samuti ei suudaks ma seda tööd teha, kui ma ei saaks liikuda. Füüsiline liikumine on see, kus ma saan ennast välja lülitada. Olgu selleks siis koeraga jalutamine või mingid muud trennid. See on see, kus pea puhkab. Lisaks muidugi ka kogu see aeg, mida on võimalik veeta koos lähedastega. Olgu see siis niisama koos veedetud aeg või kultuuri nautimine, aga just see hetk, kus ma teadlikult otsustan panna töömõtted riiulisse. Narko- ja organiseeritud kuritegevusele spetsialiseerunud prokurörina on seda muidugi kohati üsna keeruline teha, sest need teod juhtuvad tihtipeale reede õhtul, mis tähendab nädalavahetuse vahistamisi, aga see on võimalik. Ning puhkamine peab olema teadlik, sest vastasel juhul ei oleks meil töökäsi, kes seda tööd teeks. 

Sa oled prokuratuuris töötanud kaheksa aastat. Kas ja kui palju on Sinu jaoks prokuratuur nende aastatega muutunud?

Kindlasti on muutunud. Prokuratuur on ikka natuke peaprokuröri nägu ja paratamatult on prokuratuur muutunud ka kogu ühiskonna muutumisest tingituna. Kriminaalmenetlus on muutunud järjest keerukamaks, me peame suutma järjest rohkem ja rohkem tõendada varasemates faasides põhimõtteliselt juba süüdistuse tasandil. Aga prokuratuuri nägu sõltub ka sellest, kust sa seda vaatad. Kui ma mõtlen Lääne seisukohast, siis hoolimata sellest, et inimesi on vahepeal palju vahetunud, on õhkkond ikka sama, mis ta oli kaheksa aastat tagasi. 

Miks on prokuratuuris hea töötada?

Lisaks töö sisule ja inimestele kõige selle pärast, mida meile praegu pakutakse töökeskkonna tähenduses. See, kuidas prokuröride arengut toetatakse. See, kui palju ja milliseid koolitusi pakutakse, annab selle võimaluse, et kui endal silm särab ja sa teha tahad, siis töökeskkond soosib hästi meid ja toetab töö tegemist. Viimaste aastate näitel väärib kindlasti märkimist see, mis puudutab vaimse tervise toetamist. Prokurörid tugevate isiksustena üritavad küll välja näidata, et meil neid probleeme pole ja neid küsimusi ei teki, aga tegelikult vahel mõni sellekohane toetav sõnav või hea mõte, kuidas oma pead korras hoida, on kindlasti kasuks.

Kas prokurörid on varmad abi paluma?

Ma arvan, et see on väga isikupõhine. Mina olen selles väga kehv. Ka delegeerimises. Kuigi mind usaldati praktikal käies ja konsultandina töötades ning sain ette valmistada suuri asju ette, siis olen praegu delegeerimises kindlasti kehvem. 

Kas Sa näed seda ka nii, et kes on praegu konsultant, ei pruugi saada sedasama kogemuste pagasit nagu Sina said, kuna Sulle neid toiminguid usaldati?

Kindlasti, aga õnneks praegu on ka neid prokuröre, kes on delegeerimises paremad. See on see, millega ma tegelen ja püüan saada paremaks. Minu isikuomadused on need, mis tihtipeale teevad koorma suuremaks, sest ikka peaks kõike justnagu ise tegema.

Kas prokuratuuris saab karjäär teha ja areneda?

Kui mina liikusin Läänest riigiprokuratuuri, siis ma nägin seal arenguvõimalust ja kui toona Steven-Hristo Evestus mulle seda kohta pakkus, tundsin, et võib-olla mul on seal midagi anda. Tegelikkuses oli ehmatav, kui mulle esimesel tööpäeval minu jaoks seni võõrad korruptsiooniasjad anti. Aga pigem on minul kõik sammud lähtunud arengust ja selle arengu orgaaniline osa on olnud see, et me liigume erinevatel ametikohtadel. 

Areneda on prokuratuuris täiesti võimalik. Ka mina tulin üheksakuulise uurija töökogemusega politseist konsultandiks, siis abiprokuröriks ja siis sealt edasi sisemine liikumine – esmalt kogukonnakuritegevuse pealt organiseeritud ja raske kuritegevuse peale ja sealt riigiprokuratuuri. See on nagu redel – kui sa oled need alumised sammud teinud, siis on üleval oluliselt lihtsam. Need uksed on lahti. Kuigi me vahel kuuleme etteheiteid, et Virumaale minnakse tegema karjääriturismi, siis mina, kes ma olin seal kaks aastat, sellega päris nõus ei ole. Üks on töö panus, mis ma sinna andsin. Aga teine pool on see värskem hingamine, see teistes piirkondades töötamise kogemus aitab pakkuda välja alternatiivseid lahendusi. Mina toetan juba seda liikumist ka selle pinnalt, et tegelikult me inimestena ja erinevate tööpagasitega suudame tuua värvi ka erinevatesse ringkondadesse. Lõpuks oli võimalik jõuda ikka koju. Selles mõttes on prokuratuur väga avatud, kui sa ise tahad neid liikumisi.

Kas arengust võib rääkida ka valdkondade vahel liikumisel?

Jah, kindlasti. Riigiprokuratuuris olid mul korruptsiooniasjad ja politsei sisekontroll, Virus olid korruptsioon ja relvad, lisaks vanglakuriteod ja tööõnnetused. Nüüd Läänes on narko- ja organiseeritud kuritegevus ning inimkaubandus. 

Milline teemavaldkond nendest Sulle endale kõige rohkem meeldib? Kas praegusel kohal näed end pikemalt või on Sul silme ees uus siht, kuhu edasi liikuda?

Mina olen alati öelnud, et olen avatud ja teen seda tööd, mida prokuratuur mulle annab ning kus prokuratuur näeb, et ma saan olla kasulik, ning kus on ressursikasutus mõistlik. Praegu on tore teha koostööd narko- ja organiseeritud kuritegevuse talitusega, sest siit ma läksin ära abiprokurörina. Aga hingelt olen ma ikka korruptsiooni menetleja. Neid korruptsiooniasju ei ole Läänes küll väga palju, aga need on asjad, mille juures ma näen seda, kui palju me saame veel teha avalikku ja erasektorit puhtamaks ja ausamaks. Seal on tegelikult väga palju tööd veel teha. Aga ma arvan, et selle valdkonna peal on väga head prokurörid ja mulle pakub ka mu praegune töö väga palju väljakutseid. Ma olen juhtidele avaldanud, mida ma eelistaksin mitte teha, aga see tuleb minu isikuomadustest, see ei ole seotud sellega, et sellel tööl midagi viga oleks.

Kuhu edasi? Kas näed ennast tulevikus peaprokurörina?

Mulle meeldib spetsialisti töö. Juhikohtadest saab võib-olla rääkida 20 aasta pärast. Minu jaoks on selle töö võlu see, et mulle on antud volitus, ma saan minna kohtusse ja rääkida Eesti Vabariigi nimel. See on see, mis mind käivitab ja mis laeb maha ka pingeid. Mulle meeldib praegu see sisuline töö. Las juhivad need, keda just see käivitab.