Narva vanemprokurör Günter Koovit – turist, kellest sai kohalik

Narva vanemprokurör Günter Koovit – turist, kellest sai kohalik

Viru Ringkonnaprokuratuuri Narva osakond on eriline – kui mujal Eestis domineerivad prokuratuuri isikoosseisus enamasti naised, siis Narvas võitleb õigluse eest tõeline meestevägi! Seda väge juhatab vanemprokurör Günter Koovit, kes tuli Ida-Virumaale „turistina“, kuid sai kiiresti omaks ja enam ära liikuma ei kipu.

Günter on pärit Pärnumaalt, seega enam kaugemat kohta, kust Ida-Virumaale tööle tulla, on päris raske leida. 240 kilomeetrit kodukohast eemal ei ole aga Günteri sõnul kuidagi heidutav, sest Ida-Virumaa võttis ta juba aastaid tagasi väga hästi vastu ning kuldaväärt kolleegid on tõeline väärtus, millest loobuda oleks väga raske.  

Vanemprokurör Koovit meenutab, et teadmine võimalikust tulevasest töökohast või laiemalt töövaldkonnast jõudis temani üsna hilja. Alles pärast keskkooli lõppu 1994. aastal ning seejärel õppimist Norras ja Pärnu majanduskoolis (nüüdne TÜ Pärnu kolledž) tekkis mõte, et tuleviku võiks siduda juuraga.

Mulle tundus ja tundub siiani, et see on hästi tähtis ja vastutusrikas töö.

„Ma läksin ülikooli aastal 2000 ehk kuus aastat pärast keskkooli lõpetamist. See tähendas, et pidin hakkama koolitarkusi taas meenutama, sest sisseastumine oli toona riigieksamite baasil, aga kui mina keskkooli lõpetasin, siis riigieksameid ei olnudki,“ naerab ta praegu. Günter sihtis riigieelarvelist kohta, kuhu konkurss oli päris suur, ja loomuomane jäärapäisus, mis teda hilisemates tegemistes kõvasti on aidanud, kulus ka siin ära. Visadus viis sihile ning pärast edukaid riigieksameid sai alata Tartu ülikoolielu.

Günter tunnistab, et idee minna tööle prokuratuuri tekkis tal alles ülikooli viimasel kursusel ning esiti kumises peas hoopis mõte minna tööle advokatuuri. „Mida aeg edasi, seda enam hakkas paeluma aga mõte prokuratuurist. Mulle tundus ja tundub siiani, et see on hästi tähtis ja vastutusrikas töö ning minu natuuriga ei oleks sobinud see, kui ma peaksin kaitsma inimest, kelle süütuses ma ise täielikult veendunud ei ole. Selle teadmisega kohtu ette minek oleks päris keeruline ja minu loomusega väga ei klapiks.“

Tallinnast Ida-Võlumaale

Otsusele pärast ülikooli prokuratuuri tööle asuda aitas kaasa ka praegune juhtiv riigiprokurör Taavi Pern, kes oli Günteri kursusekaaslane. „Taavi läks kohe prokuratuuri tööle ja sain ka temalt tagasisidet, et ta on oma tööga väga rahul, mis kinnitas mu soovi prokuratuuri tööle asuda. Nii ma 2006. aastal Põhja Ringkonnaprokuratuuris abiprokurörina tööle asusingi.“

Liikumisi Põhja Ringkonnaprokuratuuris oli aastate jooksul mitmeid, kuid ühel hetkel tundus, et nüüd on aeg küps liikuda edasi ringkonnaprokuröriks. „Ma ei häbene tunnistada, et esiti tulin Narva seetõttu, et siin oli võimalik saada ringkonnaprokuröriks. Mulle tundus, et Põhjas niipea uusi konkursse ei olnud tulemas, aga arvasin, et olen selleks tööks valmis.“ Katsed läksid õnneks ja 2013. aastal alustas Narvas uus ringkonnaprokurör.

Sain esimesest päevast aru, et siin töötavad tõesti vahvad inimesed.

Ta naljatleb, et eri- ja tööalased tähtsamad muudatused on tal juhtunud alati kolmandal korral. Kolmandal korral õnnestus Tartu Ülikooli riigieelarvelisele kohale juurat õppima saada, kolmandal korral proovides sai ta abiprokuröriks ning kolmandal katsel ka ringkonnaprokuröriks. „Loll, aga järjekindel,“ naerab ta selle üle praegu.

Günter ise on pärit Pärnumaalt, ülikooliaja veetis Tartus ning esimesed tööaastad Tallinnas, seega Ida-Virumaa või hellitavalt Ida-Võlumaa oli tema jaoks täiesti uus kant. Ja ehkki lähedased toetasid tema otsust, käisid selle toetusega kaasas manitsussõnad, et ta õhtuti üksi välja ei läheks – äkki tahavad kohalikud vandaalid jõudu näidata!

Aina paremaks läheb

Ta tunnistab, et keskkonnavahetus oli küll suur ja selle muutuse ees oli ka teatud hirm, aga see lahtus kiiresti ning suur roll oli siin kolleegidel. „Toonane juhtivprokurör Margus Gross viis mind Narva osakonnaga tutvuma, vanemprokurör Anneli Pärt võttis mu vastu ja sain esimesest päevast aru, et siin töötavad tõesti vahvad inimesed.“ Ka nüüd, seitse aastat hiljem, kui inimesed on vahetunud ja palju uusi prokuröre peale tulnud, jääb Günter oma esimese arvamuse juurde. 

Promenaad oma täies pikkuses on ju imekena ja kohati tundub, et iga tänav jutustab oma lugu. Olen leidnud endale siit ka mitmeid häid sõpru ja vene keele oskus on oluliselt paranenud

Günter leidis eest toetava meeskonna ja toob eraldi esile Anneli Pärti, kelle näol oli olemas kindel seljatagune. „Mina ei tea, kuidas tal kõikidele küsimustele vastused olid ja kuidas tal siiani alati nii head nõu on anda, aga on. Anneli on kindlasti minu silmis ideaalne vanemprokurör ja mul on tunne, et mul on tema tasemeni jõudmiseks veel väga-väga palju minna,“ ütleb viimased aastad vanemprokurörina töötanud Günter, kes korduvalt rõhutab, et tal on selles ametis veel palju õppida.

Ka linnana meeldis Narva Günterile algusest peale. „Kui ma siia tulin, siis käisid minu mäletamist mööda hirmus suured ehitustööd ja oli raske liikuda või aru saada, mis täpselt toimub. Nüüd on aga linna nii mitmest kohast kauniks tehtud ja on näha, et see suund jätkub. Promenaad oma täies pikkuses on ju imekena ja kohati tundub, et iga tänav jutustab oma lugu. Olen leidnud endale siit ka mitmeid häid sõpru ja vene keele oskus on oluliselt paranenud.“

Muide, Narva prokurörid töötavad arhitektuurimälestiste hulka kuuluvas 17. sajandi majas, mis on üks väga vähestest hoonetest Narvas, mis teises maailmasõjas vaid veidi kannatada sai.

Aus ja avatud suhtlemine kui kõige alus

Head sõnad kolleegide ja Ida-Virumaa inimeste suunal tulevad Günteril väga lihtsalt ja ka kolleegidel tuleb temast rääkides silmadesse soe helk ja näole naeratus. Ühe kolleegi suust jääb kõlama, kuidas Günteril on alati varuks hea ja toetav siiras sõna. Teine toob esile tema suurt töövõimet ja oskust jääda igas olukorras sõbralikuks ja lahkeks. Kolmas aga räägib, kuidas vanemprokurör Günterit on alati hea näha, sest olgu vestlus lühike või pikk – pärast on tuju ikka hea ja sees seletamatu soe tunne. Nagu oleks keegi pai teinud.

Mees ise arvab aga, et tegelikult tuleb tema puhul ilmselt rääkida kahest erinevast poolest – üks on see, mis avaldub kolleegide ja koostööpartneritega suheldes, ja teine see, kes tuleb välja tööülesandeid täitmas. „Ma arvan, et kahtlustatavad ja süüdistatavad vaatavad mind pigem kui hästi karmi prokuröri. Samas võin julgelt öelda, et südametunnistus mind ei piina – ma ei ole meie „põhiklientidele“ liiga teinud, kedagi kunagi solvanud. Olen teinud lihtsalt oma tööd ja üritanud leida sellise karistuse, mida inimene väärib.“

Kolleegidest rääkides tunnistab ta, et hea ja vahetu suhtlus ning läbisaamine kolleegidega on tema jaoks töös üks tähtsamaid asju. „Leian, et tööasju on sellisel moel palju lihtsam arutada. Ma ei lepi mingil juhul sellega, et näiteks abiprokurör kuidagi pelgaks või ei söandaks mulle või mõnele ringkonnaprokurörile midagi öelda või et ametikohtade vahe takistaks meil kolleegidena vahetult suhelda. Ja ma loodan, et aus ja avatud suhtlus viib ka selleni, et mulle räägitakse probleemidest,“ sõnab Günter ja lisab, et ei ole midagi hullemat, kui oma murega üksi jäämine või selle mahasalgamine. „Hea läbisaamine on minu jaoks kõige alus, aga see ei tähenda, et ma ilmtingimata kolleegide või koostööpartneritega alati leebe olen. Kui olukord nõuab, tuleb olla nõudlik ja ka karm.“

Prokuratuuri peamine koostööpartner on politsei ja Günteri sõnul on ka siin avatud suhtlemine esikohal. „Ma ei vaata kindlasti politseiga suheldes asju ainult oma mätta otsast ega arva, et prokuratuuri vaade on ainuõige. Mul on vahel isegi hea meel, kui politseiametnik suudab väga hästi argumenteerides oma seisukohti põhjendada ja me järgime tema soovitusi. Võib-olla ma tähtsustan seda üle, aga hea läbisaamine on minu jaoks tõesti oluline. Kuid nagu öeldud, on olukordi, mis nõuavad resoluutset lähenemist, ja siis tuleb nii ka talitada. Lõpuks teeme ju kõik tööd selle nimel, et meie inimesed tunneksid end turvaliselt.“

Ei ole midagi hullemat, kui oma murega üksi jäämine või selle mahasalgamine.

Aga kuidas siis on, kas kohalikud pätid on tulnud õhtusel ajal oma jõudu demonstreerima? Selle peale Günter muigab ja meenutab lugu ajast, kui ta veel suitsumees oli. „Tegin meie Koidula tänava majas tööd ja läksin välja suitsule. Olin siinsamas piirde juures, kust alla avaneb vaade promenaadile. Ühel hetkel tulid kaks noorukit ja ilma pikema sissejuhatuseta küsisid suitsu ja ähvardasid mu siit üle piirdeaia alla lükata ja kõrvalolevasse Narva jõkke ära uputada, kui selle palvega peaks probleeme olema. Hingasin rahulikult sisse ja selgitasin noormeestele, mitme õigusrikkumisega nad parasjagu prokuratuuri ees prokuröri ähvardades hakkama said, andsin lühiülevaate ka võimalikest karistusraamidest ja arutlesin, kas kahel õblukesel noorukil ikka on võimekust enam kui 130 kilo kaaluvat ja jõutõstmises mitmekordset tiitlimedalisti üle piirde tõugata ja ära uputada. Noormehed võtsid sekundi mõtlemiseks, noogutasid, surusid prokuröriga kätt ja asusid poolelijäänud teekonda jätkama.“

Seega Günter tõdeb, et tema tunneb end Ida-Virumaal tõesti turvaliselt ja teeb koos oma meeskonnaga pühendunult tööd selleks, et samamoodi võiksid end tunda ka kõik teised virumaalased.

Ida-Virumaa läbi prokurör Sergei Listovi kaamerasilma.