Pärnu vanemprokurör Ly Tartu kiri peaprokurör Raivo Sepale 19. oktoobril 2001: 

Ilmselt oleks Pärnu olnud see viimane koht, kust võinuks seda oodata.

"Pärnu Postimehe esikaas metanoolitrgöödia piltidega"

Pärnu Postimehe esikaas 11. septembril 2001.

Kuurortlinna Pärnut tabas 9. septembril 2001 metanooli- ehk puupiirituse mürgituste laine. Ainuüksi esimese nelja päevaga tappis mürgiviin 44 inimest. Tänase seisuga [19.10.2001] on metanoolimürgistuse tagajärjel surnud 67 inimest, neist 65 Pärnu- ja 2 Läänemaal mürgistuse saanut. Haiglatest on välja kirjutatud üle 110 inimese. 25 last on kaotanud ühe või mõlema vanema.

„Elu nagu katkukoldes“, iseloomustas Pärnumaa septembrisündmusi Eesti Päevaleht (11.09.2001). Siis ei teadnud veel keegi, et Pärnut tabab peatselt uus katkuhüsteeria – väidetavalt Siberi katku pisikut sisaldava valge pulbri hüsteeria.

Jälle Pärnu! Miks just Pärnu? Tõenäoliselt jääbki see küsimus vastuseta. 24. septembril 2001 sotsiaalminister Eiki Nestor riigikogulaste ees Pärnu sündmustest aru andes märkis, et kui Pärnu metanoolitragöödia kontekstis oleks keegi esitanud küsimuse nii, et kus piirkonnas selline probleem näiteks mitme sotsiaalse tahu tõttu võiks tekkida, siis ilmselt oleks Pärnu olnud see viimane koht, kust võinuks seda oodata, kasvõi seetõttu, et juba rea aastate vältel on Pärnus Eesti kõige madalam tööpuudus. /…/

Iga tund tõi Pärnumaale surnuid juurde

Pühapäeva hilisõhtul 9. septembril Hiiumaalt Pärnu poole sõites ei teadnud ma veel midagi Pärnumaad tabanud tragöödiast, mis oli alguse saanud mürgise salaviina turulepaiskamisest nädalavahetusel.

Linnale lähenedes äratas minu tähelepanu asjaolu, et teedel-tänavatel oli tavalisest rohkem tuigerdavaid inimesi. Seepeale sai autos veel viimase jututeemana enne kojujõudmist üles võetud eestlaste alkoholilembus.

Vastu esmaspäeva hommikut helistas mulle (valve)prokurör Sirje Hunt ja teatas toimunust, mis oli niivõrd sünge ja tavatu… Kella kaheksa paiku politseiprefektuuri jõudes selgus, et selleks ajaks oli mürgiviina joomise tagajärjel surnud juba 9 ning haiglas 19 inimest.

Surnute ja haiglasse toimetatute arv suurenes iga tunniga:
Kell 9 – surnuid 11
Kell 10 – surnuid 16
Kell 11 – surnuid 20, haiglas 24 inimest
Kell 13 – surnuid 22, haiglas 33 inimest
Kell 15 – surnuid 24, haiglas 37 inimest jne…

Nii palju laipu korraga oli ühiskonna taluvusele liig. Ja laipu tuli järjest juurde. Pärnu haigla surnukuur neid enam ära ei mahutanud.

Nii palju laipu korraga oli ühiskonna taluvusele liig. Ja laipu tuli järjest juurde. Pärnu haigla surnukuur neid enam ära ei mahutanud.

Politsei- ja kiirabiautode kihutamine ning sireenide lakkamatu huilgamine tänavatel tekitas pärnakates õudu ja ärevust. Rahvas oli paanikas. Eriti valdas paanika neid, kes olid nädalavahetusel alkoholi tarvitanud. Hirmust jäid haigeks ka riigiviina joonud mehed ja naised, keda samuti haiglasse sattus. /…/

Meedikud ja politseinikud päästsid elusid justkui sõjatandril, ees ootas teadmatus

Meedikud ja politseinikud töötasid mürgistuslaine puhkemisest alates inimvõimete piiril, päästes elusid justkui sõjatandril. Nii palju surma korraga olin ma seni võimalikuks pidanud ainult sõjaolukorras.

Oma töö tõttu olen kokku puutunud kõikvõimalike süngete juhtumitega. Kuid see, mis nüüd Pärnumaal toimus, eelkõige kannatanute meeletu arv, lõi paljudel „jalad alt“. Ligi kolmkümmend inimelu ühe ööpäevaga ja üle poolesaja vähem kui nädalaga oli šokk kõigile eestimaalastele, eriti aga salaviinatragöödia keskmes olevatele pärnakatele.

„Laibad ei lõpe ega lõpe. Nagu Leningradi blokaad! Hullem veel!“ Nii ütles 50-aastane pärnakas Aare, kellel oli kahe päevaga teise ilma läinud kuus-seitse tuttavat. (13.09.2001, Eesti Ekspress). Millal ja kui suure ohvrite arvuga metanoolimürgituste laine lõpeb, oli siis veel teadmata… /…/

Kriminaalasja menetlemine, uurimis- ja jälitustalituse ladus koostöö

12. aprillil 201 Pärnu Politseiprefektuuri ja Pärnu Prokuratuuri vahel sõlmitud kokkuleppes kuritegude kiiremaks ja kvaliteetsemaks eeluurimiseks on punktis 2 sätestatud, et prioriteetsete kriminaalasjade uurimiseks moodustatakse jälitus- ja uurimistalituse politseiametnikest uurimisgrupid kuriteoliikide järgi ning igale uurimisgrupile määratakse järelevalvet teostav prokurör. Asja mõte oli selles, et kõik oleks huvitatud kiirest ja kvaliteetsest lõpptulemusest, mitte aga ainult näiteks kuriteo avastamisest.

Tulemuslikuma tööeesmärgil korraldatigi politseiprefektuuris ja prokuratuuris töö vastavalt kokkuleppele ümber. Ja süsteem hakkas toimima.

Tööd tehti vahetpidamata, ka öösiti. Paljud ei jõudnud tragöödia esimestel päevadel üldse koju.

Metanoolitragöödia juhtumi lahendamine on selle parimaks näiteks. Nii ladusat kosstööd polnudki ma varem kohanud. Kriminaaljälitusinspektorid ja uurijad töötasid sõna otseses mõttes käsikäes ja väga ühtse meeskonnana. Vist igaüks andis endast parima. Teisiti ei olnudki see olukorra erilisust arvestades võimalik.

Töömaht- ja pinge oli tohutu. Tööd tehti vahetpidamata, ka öösiti. Paljud ei jõudnud tragöödia esimestel päevadel üldse koju käima. Sest oli vaja peatada traagiliste surmade jätkumine, üles leida mürgiviin ja selle ringlusesse paisanud isikud. Väga oluline oli kiirus. Kuriteo eripära arvesse võttes oli väga oluline ka õige menetlustehnika, -taktika ja -metoodika valik. Vastutusekoorem oli suur. Terve Eestimaa, võiks öelda ka, et terve maailm jälgis, kuidas Pärnu politseinikud selle juhtumi lahendamisega hakkama saavad. Metanoolitragöödiaga seoses oli uu Eesti taas maailmakaardile jõudnud.

Kaalul oli inimeste elu. Kaalul oli Pärnu politseiprefektuuri maine. Ja saadi hakkama! Saadi suurepäraselt hakkama! Ma ei liialda, kui ütlen, et neil päevil tundsin ma (ja tunnen ka praegu) uhkust Pärnu politseinike üle. /…/

Probleemid uurimisel

Põhiliseks probleemiks uurimisel on toimunu kriminaalõiguslik kvalifitseerimine. Samuti on kannatanute suure hulga tõttu raske süüdistuse korrektne konkretiseerimine, kuna tõenduslikult peab olema tuvastatud, kelle tegevuse tõttu kes hukkus või tervisekahjustuse sai.

Analüüsides kuriteo subjektiivset külge, metanooli levikuga seotud ja kannatada saanud isikute andmestikku, samuti muid tehiolusid toimunu koguulatuses, ühiskondlikus mastaabis tervikuna, ei ole alust väita, et tegu oleks elanikkonna ettepaneeritud massilise mürgitamise kavatsusega mõne üksikisiku, mingi organisatsiooni, poliitilise liikumise või muu isikustatud koosluse poolt. /…/

Probleemid läbiotsimiste teostamisega

Siseminister Tarmo Loodus selgitas 24. septembril 2001 Riigikogus vastuseks Kalev Kallo küsimusele politsei senise tegevusetuse kohta salaalkoholi müügikohtade kinnipanemise ja puistamise osas, kui ainuüksi tragöödiaga seotud politseioperatsioonide käigus oli kätte saadud 16 tonni salaalkoholi, järgmist: „Õnnetust oli vaja, küüniliselt öeldes, selleks, et saaksime võimalikult kergesti toimetada läbiotsimisi… See on koht, kus me prokuröridega praegu peame läbirääkimisi, selgitame seaduse kõiki võimalusi, et ka edaspidi nende vihjete kontrollimisel oleks see võimalus läbiotsimisi teha.“ Minister ütles, et nüüd oli politseil õigus läbiotsimisi teha ja need 81 oplitseioperatsiooni viidi massiivselt läbi vastava kriminaalasja raames.

Seepeale lausus teine arupärija Koit Pikaro, et seda kriminaalasja menetletakse Pärnus ning vaevalt, et Pärnu prokurör on andnud kõikide nende politseioperatsioonide läbiviimiseks, õigemini läbiotsimisteks, sanktsiooni.

Andsin Keskkriminaalpolitsei Lääne regionaalkeskuse menetluses olevas kriminaalasjas sanktsioone läbiotsimiste teostamiseks peaaegu üle kogu Eesti.

Nii see aga oli. Ma andsin Keskkriminaalpolitsei Lääne regionaalkeskuse menetluses olevas kriminaalasjas sanktsioone läbiotsimiste teostamiseks peaaegu üle kogu Eesti. Tuli viivitamatult tegutseda, et tõkestada mürgitusjuhtude edasist levikut. See oli elu/surma küsimus. Näiteks 14. septembri 2001 seisuga oli kõnesolevas kriminaalasjas läbi viidud 227 läbiotsimist, neist eelneva prokuröri sanktsiooniga 125, sh 8 määrust oli sanktsioneeritud Narva Prokuratuuri, 38 Järva prokuratuuri ning kõik ülejäänud Pärnu prokuratuuri poolt. Kõikidest läbiotsimistest, mis olid teostatud prokuröri eelneva santsioonita, oli Pärnu Prokuratuurile teatatud seaduses ette nähtud ühe ööpäeva jooksul.

Kuna oluline oli kiirus, siis kõik muud võimalikud (ja aeglasemad) variandid jäid kõrvale.

14. septembril 2001 Pärnu Postimehes avaldatud artiklis „Nii enam edasi ei saa“ on peaminister Mart Laar öelnud järgmist: „Riik aga on hinnanud demokraatiat nii kõrgelt, et pole andnudpoliitilist õigustust dokumentaalselt põhjendamata kaebuste alusel läbiotsimisi korraldada. Muidu poleks olukord Pärnumaal nii katastroofiliseks kujunenud. Valitsusjuhina kinnitan, et Eesti ei saa sellega enam kauem leppida. Probleem, õigemini öeldes ohvrite suur arv tingib selle, et nüüd peab politsei senisest jõulisemalt läbi otsima kõikvõimalikke müügipunkte ja joomaurkaid. Enam ei saa läbiotsimistaotluste sanktsioneerimist takistada organisatsioonilised tõkked, mida seni on ettekäändeks toodud. See peaks hõlbustama politsei tööd. Seadused salaviina müüjate karistamiseks on olemas.“

Ka justiitsminister Märt Rask leiab, et seadused on olemas ja neid tuleb täita. Ta nimetab hädavaleks politseinike väiteid nagu ei saaks nad kuritegevuse ja salaviina levikuga võidelda puudulike seaduste tõttu. Ministri sõnul on kriminaalkoodeksis selgelt kirjas, et kui ilmnevad kuriteo tunnused, siis ei pea politsei ootama selle kohta avalduse esitamist. Politsei on kohustatud kuriteo avastamisel kriminaalmenetlust alustama ning politseijuhtide seadusetõlgendamine on seadusega vastuolus.  „Teave toimepandud kuriteo kohta võib politseini jõuda ka näiteks ajakirjanduse ja politsei enda operatiivinfo vahendusel,“ lausus Rask (13.09.2001, Eesti Päevaleht).

Politsei peadirektor Harry Tuul oli 11. septembril 2001 Eesti Päevalehes öelnud: „Politseil pole õigusi arvatava salaviina müügikohti ilma kriminaalasja algatamata läbi otsida. Tühja koha pealt aga kriminaalasja algatada ei saa…“.

Igatahes on tegemist valdkonnaga, mis praektikas ei tundu nii lihtne olevat. Seetõttu oleksid praegu, enne võimalikke seadusemuudatusi, hädavajalikud sellekohased metoodilised soovitused, mida saaksid kasutada nii politseiametnikud läbiotsimiste teostamisel salaalkoholi jms asjades kui ka prokurörid selle üle järele valvamisel. Metanoolitragöödia ajal teostatud massiliste läbiotsimiste käigus ei laekunud Pärnu prokuratuurile ühtegi kaebust!

20. septembril 2001 Jõhvis toimunud kuritegevuse ennetamise nõukogu istungil hoiatas justiitsminister Märt Rask võimaliku heroiinitragöödia eest Ida-Virumaal, lisades, et Pärnu salaviinatragöödia andis piisavalt hea õppetunni. „Politsei on ennast viimastel nädalatel näidanud väga positiivsest küljest, mis tõestab veelkord, et kui on tahtmist, saadakse illegaalse kauba konfiskeerimisega hakkama,“ sõnas Rask. Justiitsministri sõnul peab politsei kohalike elanike abiga välja selgitama illegaalsete narkootikumide müügikohad ning alustama samasuguse sõjaga nagu seda tehti salaviina puhul (21.09.2001, Postimees).

Elu kuurortlinnas Pärnus läheb edasi. Politsei lahendab uusi kuritegusid. Pärnu politseijuht on aga mees, kes on korduvalt viibinud ekstreem- ja katastroofiolukordade õppustel USA-s, Saksamaal ja Rootsis ning saanud seal väljaõppe kaitseoperatsioonide ning ametkondadevahelise koostöö korraldamise alal.


Artiklitekogumikus „Teekond tänaseni“ on kirja pandud prokuröride isiklikud mõtted, mälestused ja meenutused mõnevõrra juhuslikult valitud kriminaalasjadest alates aastast 1993 kuni 2019. Ly Tartu on meie hulgast igaveseks lahkunud, siin saab lugeda tema 2001. aasta oktoobris kirjutatud teksti.