Andres Ülviste: õiglus võitis
Venemaa kodanikud Juri Ustimenko ja Dmitri Medvedjev olid noored 20-aastased kursandid, kes 2001. aasta sügisel deserteerusid Peterburi Kõrgemast Allveelaevnike Sõjamerekoolist ja tulid 2002. aasta 7. oktoobril salaja üle riigipiiri Venemaalt Eestisse.
Piiri ületasid noormehed öösel üle Narva jõe ujudes, kusjuures neid abistas endine kursusevend, kes oli merekoolist lahkunud ja elas Sillamäel. Tolle kursusevenna juures leidsid Juri Ustimenko ja Dmitri Medvedjev esialgu ka peavarju. Eesti Vabariik oli noormeestele vaid vahepeatuspaik, sest edasi kavatsesid nad liikuda Kesk- ja Lääne-Euroopasse. Endiste kursantide lõplik sihtpunkt jäigi tõsikindlalt tuvastamata, ühe võrdlemisi usaldusväärse versiooni kohaselt soovisid nad astuda Prantsuse võõrleegioni ridadesse.
Kirjades pidas Juri Ustimenko end kangelaseks, oli uhke toimepandud kuritegude üle, oli uhke selle üle, et pani tapmiste ja pommiplahvatusega inimesed kartma.
Eestis viibisid Juri Ustimenko ja Dmitri Medvedjev üle poole aasta, kuid selle aja jooksul jõudsid nad sooritada terve rea raskeid kuritegusid. Võika paari teed läbi Eesti Vabariigi tähistasid mõrvad ja mõrvakatsed, röövimised ja pommiplahvatus, rääkimata muudest väiksema ohtlikkusega kuritegudest. Juri Ustimenko käe läbi kaotas elu viis inimest: noormehi sõidutanud taksojuht, poemüüjad, sularaha vedanud raamatupidaja, viimasega koos olnud isik, toosama abivalmis kursusevend ja veel üks Eestis tekkinud sõber, kusjuures kaks ohvrit – raamatupidaja ja üks poemüüja – jäid õnnekombel ellu, mõrvari kuuliga peas.
4. mail 2002, päev pärast ühe relvapoe müüja tapmist ja padrunite röövimist lahkusid Juri Ustimenko ja Dmitri Medvedjev Eesti Vabariigist Lätti. Valkas toimus kurjategijatel Läti politseinike ja turvatöötajatega tulevahetus, mille käigus Dmitri Medvedjev sai surma. Juri Ustimenko põgenes Läti ja Leedu kaudu Poola, kus sealsed piirivalvurid ta tabasid ja andsid õigusabi korras Eestile välja.
Pärast kinnipidamist kirjutatud kirjades pidas Juri Ustimenko end kangelaseks, oli uhke toimepandud kuritegude üle, oli uhke selle üle, et pani tapmiste ja pommiplahvatusega inimesed kartma. Kiitles sellega, et ta on tõeline bandiit, tõeline terrorist.
Kohtueelses menetluses väljendas Juri Ustimenko äärmiselt küünilist suhtumist ohvritesse, väites, et nad olid ise süüdi, et relvastatud isikutele vastu hakkasid. Eeluurimise ajal ütles Juri Ustimenko ekspertidele oma ohvrite kohta, et sellised inimesed tuligi tappa ja ta tappiski. Kohtusaalis hakkas Juri Ustimenko aga oma süüd suuremalt jaolt eitama ja püüdis kõik raskemad teod Dmitri Medvedjevi kaela ajada. Süüdistatava positsioon oli selge – veeretada oma kaelast ära kõik need kuriteod, mille eest karistuseks võib mõista eluaegse vangistuse. Juri Ustimenko kaitseversioon kummutati, ta tunnistati süüdi kõikides temale inkrimineeritud kuritegudes ja liitkaristuseks mõisteti Juri Ustimenkole eluaegne vangistus. Õiglus võitis.
Märkimist väärib kohtumenetluse kiire ja tõrgeteta sujumine – kohtulik uurimine kestis natuke üle nädala, seejärel oli paar nädalat vahet ja toimusid kohtulikud vaidlused.
Artiklitekogumikus „Teekond tänaseni“ on kirja pandud prokuröride isiklikud mõtted, mälestused ja meenutused mõnevõrra juhuslikult valitud kriminaalasjadest alates aastast 1993 kuni 2019.