Kaire Hänilene: tõenäoliselt esimest korda tegeles ühe kriminaalmenetlusega kaks prokuröri
Tulin prokuratuuri tööle 1993. aastal Tartu Ülikooli III kursuse juuratudengina. Alates 1998. aastast olen tegelenud eelkõige korruptsiooni- ja majanduskuritegude menetlemisega, kuid olen juhtinud erinevaid kriminaalmenetlusi – näiteks koolitulistamise juhtum ja politsei sisekontrolli uurimised. Olen olnud vanemprokurör ja juhtivprokurör ning praegu tegelen Lõuna Ringkonnaprokuratuuris ringkonnaprokurörina erinevat liiki majanduskuritegude menetluste juhtimisega. Läbi aastate ja erinevate töökohtade on minu peamiseks töövaldkonnaks olnud majanduskuriteod ja seega tuli 2000. aastate alguses tegeleda tollal veel üpris enneolematu majanduskuriteo lahendamisega.
ERA Panga ja kahe kindlustusseltsi pankrotistumisega seotud kriminaalmenetlusele tagasi mõeldes kerkib esile mitu põnevat ja tol ajal ehk ka pretsedenditut aspekti. Kriminaalasja kohtueelne uurimine toimus aastatel 2000–2002 ning kohtumenetlus 2002–2008.
Kuigi tegemist oli üpris mahuka ja õiguslikult keerulise kriminaalasjaga, kujunes suurimaks probleemiks hoopis venitamistaktikaga toimetulemine.
Alustuseks oli uudne kas või see, et kuigi juhtumi uurimise ajal ei olnud prokurör seaduse järgi veel kriminaalmenetluse juht, oli see juhtum erandlik – prokuratuur oli juba eeluurimise ajal aktiivselt uurimisse kaasatud ja sisuliselt töötasime uurijaga külg külje kõrval, et kõik vajalikud tõendid saaksid kogutud ja kriminaalasi kohtusse saadetud.
Võrratu kogemus sellest asjast oli aga, et tõenäoliselt esimest korda tegeles ühe kriminaalmenetlusega kaks prokuröri – minu kõrval oli prokurör Kristiina Laas. Kuna me mõlemad olime kursis uurimise nüanssidega, oli võimalik ettetulevad probleemid omavahel läbi arutada ja kiiresti parimal võimalikul moel lahendada. Kui praegugi kohtulikul uurimisel ristküsitlust läbi viies võib tekkida võimalus, et pingelises olukorras läheb mõni oluline küsimus meelest, siis kui istungil on mitu prokuröri, on selline võimalus välistatud.
Kuigi tegemist oli üpris mahuka ja õiguslikult keerulise kriminaalasjaga, kujunes suurimaks probleemiks hoopis venitamistaktikaga toimetulemine. Niipea kui kriminaalasi jõudis kohtusse, püüdsid süüdistatavad leida erinevaid põhjuseid istungite edasilükkamiseks. Näiteks olid edasilükkamise põhjused süüdistatavate korduv haigestumine, korduvad taotlused taandada prokuröri või kohtunikku, kaitsjate soovil terve süüdistuskokkuvõtte ettelugemine ja ka kaitsjate vahetumine. Näiteks vahetas üks süüdistatav oma kaitsjat alles pärast seda, kui prokurörid olid süüdistuskõne pidanud ja kord jõudis kaitsekõne kätte. See tähendas, et protsessi tekkis paus, kuna uus kaitsja pidi end kogu menetluse materjalidega kurssi viima ning valmistama ette kaitsekõne.
See kriminaalasi saadeti kohtusse enne kriminaalmenetluse seadustiku jõustumist. Kui praegu koostab süüdistusakti ja saadab selle kohtusse prokurör, siis sel ajal saadeti kriminaalasi kohtusse uurija koostatud süüdistuskokkuvõttega, mille prokurör vaid kinnitas. Kujunenud kohtupraktika kohaselt algasid kohtuistungid sellega, et prokurör luges ette süüdistuskokkuvõtte resolutiivosa ehk kogu dokumendist oluliselt lühema, süüdistuse osa. Seaduse tekst aga ütles, et ette tuleb lugeda kogu süüdistuskokkuvõte. Kui meie olime seni lähtunud kujunenud kohtupraktikast ja lugenud ette süüdistuskokkuvõttest ainult süüdistuse osa, taotlesid kaitsjad kogu süüdistuskokkuvõtte ettelugemist. Ja seda me olimegi sunnitud tegema – lugesime ette 200 lehekülje pikkuse süüdistuskokkuvõtte.
Kohe kohtuprotsessi alguses püüdsid süüdistatavad või nende kaitsjad taandada nii kohtunikku, rahvakohtunikke kui ka prokuröre, sest väidetavalt olid nad ise või nende sugulased erinevate lepingute kaudu seotud ERA Panga ja Polarise kindlustusseltsidega. Kohus jättis taotlused rahuldamata. Sellele järgnes aga taotlus taandada kohtunik, sest kohtunikul olevat panga pankroti väljakuulutamise hetkel olnud ERA Pangas 200 krooni. Ka see taotlus jäeti rahuldamata.
Tavaline ei olnud sel ajal ka avalikkuse suur tähelepanu, kuid selle asja osas püsis suur huvi menetluse algusest kuni lõpuni. Nimelt kajastas ajakirjandus praktiliselt kõiki kohtuistungeid – nende toimumist, ärajäämist, venimise põhjuseid jne. Küllap oli põhjus selles, et kriminaalasi oli ühel või teisel moel seotud paljude inimeste huvidega, sest see käsitles ikkagi võrdlemisi suure panga ja kahe kindlustusettevõtte pankrotistumist, mis omakorda tekitas paljudele väga suure kahju.
Kui mõelda, mida meil õnnestus sellest menetlusest õppida, siis saime kindlasti väga hea kogemuse pankrotihalduritega koos töötamise osas. Ja kuigi mõne keerulisema kohtuprotsessiga tegeleb ka praegusel ajal mitu prokuröri, soovitan sellegi menetluse eeskujul luua oluliste, keeruliste või mahukate juhtumite uurimiseks sagedamini prokuröride meeskondi, kes töötaksid koos ühise eesmärgi nimel juba menetluse alustamisest kuni jõustunud kohtuotsuseni.
Artiklitekogumikus „Teekond tänaseni“ on kirja pandud prokuröride isiklikud mõtted, mälestused ja meenutused mõnevõrra juhuslikult valitud kriminaalasjadest alates aastast 1993 kuni 2019.